Kodu kaugel kodust 4

Igasugust

2012-01-29T20:51:00.000+13:00

Elamine Wanakas tähendab seda, et:

ostes ajalehekuulutuse kaudu kellegi vana voodi, on see "keegi" Adventure Consultants'i selleaastase Everesti ekspeditsiooni ametlik arst. Jon Krakaueri "Into thin air" raamatut olete lugenud? Selle Adventure Consultants'i arst.

***

Kelle Hampton on kirjutanud raamatu, mis aprillikuus raamatulettidele jõuab. Ootan huviga.

***

On algamas uus elamisloa taotlemine, sel korral pisut teistmoodi - Christchurchi kaudu. Ehket: kui elamisluba läbi tuleb, siis Christchurchi meie ka läheme. Millal? Ei tea. Eks kui läbi tuleb, siis lähemegi.

***

Jeb Corliss on jalaluumurdudega haiglas. Jon, üks meie instruktoreid, samuti - haiglas, see tähendab.

Ärev on niimoodi, kaugelt ja kõrvalt, oodata. Selgroovigastuste paranemine võtab aega ja tööd, ja kuidas taastumine läheb, selgub alles... kunagi hiljem. Ma tahan, et Jon kõnniks ja seisaks ja mitte kuude või nädalate pärast, vaid täna. Ma tahan, et Jon kõnniks täna.

Ent selgroog võtab aega. Ja tööd.

Pisikesed asjad, mis rõõmu teevad

2012-01-22T14:30:00.001+13:00

Puud ahju ees

Ahi ise

Sukapüksid lapse varvaste otsas

Mähkmed pesunööri või resti peal

Ahjupuu saatusest päästetud tool

Lapse kasvamist ootavad papud meie saapariiulil

Priidu, kes minuga nii Alaskal kui Teravmägedel kaasas on käinud. Ja nüüd, Uus-Meremaal.

Martyni kivikogu aknalaual

Lapse mängutegelased madalal riiulil

Maitseaineriiul

Lõikelaud, mille Martyn ise valmis lõikas

Valgusti, mis küpsetuspaberile uutmoodi elu andis

Lapilised toolid

Sarapuu aknalaual kasvamas

Raamatud, osa Eestist kaasa toodud

Alaska kaart, Skagway matkapoest Eestisse tassitud ja nüüd Uus-Meremaal kodu leidnud

Perepildid aknalaual

PS. Me läheme Christchurchi.

Öised külalised

2012-01-19T22:42:00.002+13:00

Üks... veider jutt on tegelikult hingelt ära rääkida. Eelmisel nädalal juba mõtlesin korra, et oh!, tuleks, kirjutaks, aga sinnapaika ta jäi ja...

Ah, poogen sellega - räägime asjast.

Mul käib keegi unenägudes nõu andmas. (Tähenduslik paus.) Nagu... tegelt ka! Tuleb, räägib pikad jutud maha, annab nõu, rahustab, ja siis kaob, et aga uuel nädalal uuesti tagasi tulla - ning niimoodi juba kolm korda järjest. Ja mulle ei jää meelde, kes ta on!

Salajase sõbra tunne on tekkinud. Teate, onju, nagu kunagi algklassides oli?, et keegi saadab armastuskirja, aga nime alla ei pane, teist ega kolmandat kirja ka ei saada, ja välja uurida, kes saatis, ka ei õnnestu. Salamisi on lootus, et keegi poppidest poistest saatis, veel salajasemini hirm, et keegi mitte-poppidest, ja kõige salajasemini on hoopis kahtlus, et ei saatnud teda kumbki, vaid tünga tehti.

Ning teada ei saa kunagi niikuinii.

Vot selline tunne on. Salamisi on rõõm, et mul on sõber, kes külastada raatsib ja hüva nõu annab, ning veel salajasemini kahtlus, et mul seniilsuse luulud pähe hakkavad ronima. Vanust ka nagu juba on ;), ja kusagilt need ajupehmendused pihta ju hakkavad. Et miks mitte 27selt, näiteks?

Aga see selleks. Peamiselt on mul praegu ikkagi rõõm.

Esimesel korral, kui ta unenäos külas käis, rääkisime lapse öistest ärkamistest ja sellest, miks poiss kaheksakuuselt öösiti ikka veel süüa tahab, samas kui teiste emade lapsed - alati on olemas "teiste emade lapsed", kellega võrrelda, eks - ammust ajast ööläbi magavad ja teistelgi magada lasevad. Külaline ütles, ja mulle jäi ta mõte hästi meelde, et: "He's perfect." Et, jah, poiss ei maga küll õhtust hommikuni veel, ja et pika aja peale võtab see vanematelt võhma välja küll, arusaadav. Kuid kas ma mitte ei näe, kui tubli ta päevasel ajal on? Uinakutega ja magamajäämisega ja rahulikkuse ja naeruga. Et kui ütlemata vedanud meil temaga on.

Ja ma vaatasin järgmisel päeval - sest millegipärast mul tuli see uni alles lõuna paiku meelde - poega ning mõtlesin: sa purki küll, jutt jumala õige ju! Ning naeratasin.

Teisel korral, kui ta külas käis, rääkisime... sa tonti küll, mul ei tulegi nüüd enam meelde, millest me rääkisime. Midagi lapse kohta igatahes. Liikumise kohta vist?

Ning viimati, kaks päeva tagasi, rääkisime külalisega abikaasast. Armastamisest ja väsimisest ja et on oluline teineteisel silma peal hoida.

Asjale mõistlikult lähenedes ma saan aru, et aju võib neid öiseid jutuajamisi sama eduliselt korraldada kui näiteks langevarjuhüppeid - sest neid ma teen unenägudes ohtralt, kusjuures hooaja alguses eriti, kui ELaKi list langevarjumõtteid jälle täis saab - end südamega vaadates, nagu rebane "Väikeses printsis" ikka soovitas, ma tunnen ju, et...

külas käib keegi.

Ja teine veidravõitu tunne siia otsa on see, et... ma vist tean ka, kes see külaline on. Rõhk sõnal "vist".

Nimelt: kinnisvarahaldur, kelle hingekirjas me oma uue koduga nüüd otsapidi oleme, ja kelle juures ma üürilepingu sõlmimise aegu mitmel korral juttu ja paberiasju ajamas käisin, on üks tõsine paueriga naine. Nagu... tõsi-tõsi-tõsise paueriga naine. Mitte välise paueriga, et pintsak üll ja mapp kaenlas, oh, kuhu ma Hummeri täna ka parkinud olen?, vaid sisemise, seestpoolt väljapoole hõõguva paueriga. Silmavaate ja aususe ja vaikse arusaamisega.

Kui ma tema tagakontoris üürilepingut sõlmimas käisin - sisuliselt esimene pikem kokkupuude - Elias kaenlas, küsis ta poissi endale sülle, vaatas talle otsa, siis mulle, ja ütles, taas Eliasele otsa vaadates ja juttu poisile suunates:

"Sa oled tulnud nii õigel ajal. Su ema ja isa armastavad sind nii palju."

Mul pidid hambad üllatuse peale kurku kukkuma. Ja mitte lihtsalt seetõttu, et, heck, see ei ole teps mitte esimene lause, mida kliendiga kohtuma tulnud kinnisvarahaldurilt oodata võinuks, eks?; aga seetõttu, et see on ju... nii põhjalikult tõsi.

"Sa oled tulnud nii õigel ajal."Mitte lihtsalt minu jaoks õigel ajal, ja Martyni jaoks, aga Uus-Meremaale jäämise mõttes õigel ajal. Nii tervisekindlustuse, tööloa pikendamise kui rahalise poole pealt.

Aga seda too kinnisvarahaldur ei teadnud ju.

Hiljem on paar hetke veel olnud, ja ta on meie peret kuhjaga aidanud, ja ma olen mõelnud, et tohhoo tonti, see naine vaatab maailma, silmad pärani lahti, ja näeb ja märkab.

Ja ma olen nüüd mõelnud, et... äkki tema käibki?

Veider. Ja äge kah =)

Pilta

2012-01-19T20:46:00.002+13:00

Mis teed seal?
- Magan.

- Ausõna magan.

Minu õhtune kirjutamisnurk.

Meie võit!

2012-01-19T12:29:00.001+13:00

Ma magasin eile öösel... kaheksa tundi. Järjest!

Ja et sündmuse olulisus ikka arusaadav oleks: ma ei ole juba poolteist aastat kaheksa tundi järjest magada saanud. On olnud viietunniseid otsi ja sekka paar kuuetunnist ka, aga et saaks magada SEGAMATULT 10st õhtul 6ni hommikul...

Vau. Kohe teise inimese tunne on. Täiega!

Laps magas seitsmest õhtul seitsmeni hommikul. Esimest korda elus. 9 kuud ja 3 päeva vana. Jihuu!

Pilta

2012-01-13T10:46:00.002+13:00

Enne oli: vanad, rasvased toolikatted.

Nüüd on: ilus. (Ja tasuta - lapid on vanad kanganäidised mööblipoest.)

- Mis teed seal?
- Magan. Mis sa ise arvad?

- Mis teed seal?
- Jalgu siputan.

- Mis teed seal?
- Taguotsa kuivatan.

- Mis teed seal?
- Magan.

On aeg pistikutesse kaitsmed torgata.

Esimene vihmase ilma ahjukütmine.

Langevarjumõtted, pilta ja videot

2012-01-03T20:30:00.000+13:00

Maanduda madalaid pöördeid tegemata.
Maanduda lagedale.
Maanduda tuulde.

Istusin ühes poistega tööpäeva lõpus piknikulaua taga. Nemad jõid õlut, mina sõin jäätist, ja arutati pühapäevast maandumist. Kuulasin, kõrvad kikkis, ja jätsin meelde, mida räägiti. Koduteel autos mõtlesin osade asjade üle pikemalt järele.

Näiteks selle üle, et osad poisid ütlesid, et kui on näha, et tuleb s*tt maandumine, siis nemad kerivad jalad alla - kui mõelda jõuavad - sest murtud luid saab parandada, aga selgrooga on natuke kurvemad lood.

Mis mina arvan? Ma ei tea, mina ei ole tandemmesu, aga ma näen, kust nende loogika tuleb.

***

Martyn undas tagataustal trelliga.

***

Talveks valmistumine.

Poisid tõid riided pesunööri pealt tuppa.

Sündmusrikas päev

2012-01-02T18:55:00.001+13:00

Ärev päev on olnud. Üks meie langevarjureid, tuhandeid ja tuhandeid hüppeid teinud mees, on mitu tundi opilaual veetnud - eilne kõva maandumine ja selgroomurd. Ajakirjandus on intsidenti ainult kohalikus lehes üles võtnud, sedagi lühikese lõiguna muu jutu sees.

"Meanwhile, a tandem skydiving instructor sustained multiple fractures after he hit the ground in a heavy parachute landing at Wanaka Airport yesterday afternoon. The man was transported by helicopter to Dunedin Hospital, Ms Cook said."
http://www.odt.co.nz/regions/otago/192929/rescuers-save-boy-trapped-gorge

Professionaalsest küljest on huvitav jälgida, kuidas meie pisike meeskond juhtunule reageerib; kuidas asja käsitseb. Emotsionaalselt on aga lihtsalt ja põhjalikult kahju.

Ma arvan, et langevarjurid teevad vigu nagu inimesed ikka, "Oh shit!" hetki on vast kõigil õhus või maaligi olnud. Vahe on ainult selles, et eilselt maandumiselt ei kõndinud ei mesu ega tandempatsient omal jalal minema, ja see oli tiba... ärev. Kergelt öeldes.

Täna

2012-01-01T20:44:00.003+13:00

Sündmusrikas päev.

Mõtiskledes

2012-01-01T09:54:00.001+13:00

Kiire postitus, kuni laps ja abikaasa magavad ja mina veel tööle ära pole läinud. Kui poole lause pealt otsa saab, siis, tähendab, ärkas üks või teine üles =).

***

Langevarjundus - oi, kuidas hüppeisu kasvanud on, ning, oi, kuidas ma olen omaette mõelnud, et... aga kuidas nüüd, edasi?

Üksinda oli asi lihtne: ise raha teenisin ja ise seda ka kulutasin. Hüppamine? Ei olnud kellelgi midagi öelda, et kas tasub või ei tasu, peale iseenda loomulikult: tahtsin (ja raha oli), hüppasin, ei olnud raha, ei hüpanud.

Aga nüüd?

Viimati oli konkreetne hüppamamineku plaan ülemöödunud talvel: võtta oktoobris töölt puhkus, panna kõrvale 4500 Uus-Meremaa dollarit, teha kahenädalane tripp Motueka lennuväljale ning läbi AFF kursuse A kategooriani jõuda; siis, aasta jooksul, tasapisi B kategooriani; ning pärast B kategooriat lastaks mul Wanakas ka hüpata.

Aga siis tuli, khm, rasedustest vahele. Ning kaks kuud oksendamist, mille ajal ma ei oleks ka kõige parema tahtmise korral kusagilt hüpanud. Ja siis oli hilja kah: rasedus liiga kaugel, et hüpata, suvi alanud, kui puhkuseaega niikuinii ei saaks.

Ja nüüd ma ei ole langevarjundusest isegi rääkinud mitte. Kuna klubisid Uus-Meremaal sisuliselt ei ole, on ainult kommerts-lanagevarjuettevõtted, siis tasapisi aasta jooksul "tulistada", et paar hüpet ühel nädalal, paar hüpet teisel nädalal, ei saa. Ning öelda Martynile, et õu, kuule, paneme 4500 dollarit minu hüppamise alla, ei ole südant. Nüüd on raha ühine; ei ole enam seda, et minu raha, mina kulutan - on ühine raha; kui kulutan, siis kulutan mõlema raha. Ja mis täpselt oleks Martyni motivatsioon raha hüppamiseks kõrvale panna? "Ärme seda osta, hoiame kokku, siis Mann saab hüppama minna."

No perse küll, vabandust väljenduse eest.

Ja siis ma olengi nukral ilmel mõelnud, et... aga millal üldse tuleb see aeg, kui mina taas hüppama hakkan? Ehh.

***

Töötamine, samal ajal kui mees lapse eest hoolt kannab, tähendab lahtilaskmist.

Martynil on omad viisid, millal/kuidas ta last söödab, kuidas magama paneb, kuidas mürab, ja kui mina asju "omamoodi" teen, siis ma näen väga selgelt, et asjad ei käi enam nii, teistmoodi käivad. Martyni moodi. Ja ma õpin tasapisi sellega leppima, et laps on teise inimese karva.

***

Martyn käis ükspäe' Plunketi medõe jutul, kaalusid-mõõtsid poissi (8,5 kilo, 66 cm), ja ütles koju tulles, et medõde oli üllatunud, et laps ikka veel rinda saab. Miks?, küsisin mina. Miks üllatunud?

Medõde olevat öelnud, et naised jätavad rinnapiimaga tegelemise, kui tööle lähevad, tavaliselt kiiresti kõrvale - et olevat liiga palju jändamist. Ning et väga uhke, et meie oma ikka veel rinda saab.

Ja siis ma mõtlesin, et... hmm, ma polegi selle peale mõelnud. Et on, jah, tegelikult üsna uhke ju.

Jändamist on tõesti palju. Pudelid, pumbad, videote vahele pauside leidmine, et ülakorruse ruumi veerandtunniks ära kaduda, siis kogu kaadervärgi pesemine, steriliseerimine... Kannatlikkus on kõvasti kasvanud. Vägev.

Nii et on, jah, uhke. Iseäranis seetõttu, et ei ole pooleli-RP-pooleldi-RPA, vaid täislaks-RP (+ inimesetoidu juurikad-puuviljad). Vägev.

***

Rääkisin Urosega, meie turvalisusülemaga, ükspäe' pensionile jäämisest. Küsisin, et kas ta kavatseb Uus-Meremaal pensionile jääda.

Uros ütles, et pensionile on vaja jääda seal, kus sõbrad on, ja et sõbrad on mujal. Ütles, et töökaaslased on teine sort inimesi - töökaaslastega tuleb hästi läbi saada, sest nendega tuleb iga päev külg külje kõrval (puhtfüüsiliselt kah: lennukis on ju kõik nagu kalad konservikarbis) töötada, aga sõbrad - sõpradega on ühised huvid. Ütles, et ta ei ole ei kalamees ega jahimees - ei ole kohalikega ühiseid huvisid.

Ja siis ma mõtlesin enda üle järele.

Ma olen nüüd pea kolm aastat Uus-Meremaal olnud, et lähedasi sõpru (kui esimesed pool aastat välja arvata, kui ma seljakotiränduritega läbi käisin) on selle aja jooksul kasvanud... Üks ja pool. On Graza, Foxi liustikugiid, ja on Grant, endine langevarjur, kes nüüd kaugel ja teistmoodi elu elab.

Põhilaps sõpru on mul ikka veel ühelt poolt Eestis ja teiselt poolt mööda maailma laiali.

***

Ootan aega, kui laps iseseisvamalt tegutseb; aega, kui mind enam iga paari tunni tagant kas füüsiliselt või pumba otsas tarvis pole. Aega, kui ma saan taas mägedesse minna.

Ja hüpata.

Eks aegamisi mõtlen välja, kuidas seda orgunnida.

Kolitud ja pilta ja niisama juttu kah

2011-12-26T20:56:00.001+13:00

Pühadeaeg on. Ühest küljest on olla rahulikum - jõulude aeg on kõik poed ja asutused kinni, tänavad tühjad - ent teisalt jälle tegusam, sest kolisime uude majja äsja ju. Ja Wanaka on suvitajaid täis. Ja mõtteid on palju.

Vahel olen mõelnud, et ohh, tuleks, kirjutaks - aga ei. Kolimise aegu oli muud ka teha, asju tassida näiteks ning nüüd majas korda luua, ning kui ei olegi kolimine olnud, siis on muud kirjutada või teha olnud.

Muu, ühesõnaga.

Aga mõtted on iseenesest olnud head. Üks mõte on olnud näiteks see, et uus maja on nii äge, et tahaks siia tiba kauemaks jääda - peenrasse taimed panna, ploomipuu viljadest kompotti teha, talvel ahju kütta. Segadus võib siin ju olla küll, paar päeva tagasi selline...

...ning nüüd mõnes toas juba tiba parem...

Lapse oma tuba, kujutate ette?! Oma!

Isegi ratastele on katuse all ruumi, jei.

...aga varsti, kohevarsti, saab sellest paigast oma kodu. Ja kui on nii mõnus paik, kus olla, siis miks mitte veel üheks aastaks jääda? Lapsega ringi jännata ning tagaõue kiik püsti panna ja, oh, mõnus on, noh.

Samas teemas jutujätkuks: Christchurchis käis jälle suurem latakas ära ning osa ehitusprojekte on jälle ootel, et insenerid tuleks ja hindaks ja ütleks, kas võib edasi ehitada või on vaja kuskil toestada. Ning olgugi, et Martynile pakkusid kõik (!) firmad, kellega ta Christchurchis kohtumas käis, tööd ning osad isegi elamisluba, on mõte see, et... aga äkki ootaks sellega üks aasta veel. Laseks maavärinal oma töö ära teha ning kindlustusfirmadel rahad välja käia, et inimesed enam ootel ei oleks, ja läheks siis, kui on ehitamine täie jõuga hoos.

Laps on pisike ja kodune ju enam mitte kauaks - aastaselt hakkab tasapisi lastehoius käima - ning äkki oleks praegu veel Wanakas? Lihtsalt, oleks?

Pühadega olen pere peale ka mõelnud - et kui tore see oli, kui Martyni pere kuuks ajaks külas oli ja kuidas siin kedagi ei ole ja millal enda omi silmast-silma jälle näeb. Vaatasin Eesti kodu jõulupilte: venna vanem poeg on niiiiiiii palju suurem juba, ja nooremat ma ei olegi "päriselus" näinud ju, ja vanem generatsioon on jälle tasapisi vanemaks jäänud. Et millal mul Euroopa-lennuks asi läheb?

Ning vaatan ja mõtlen, et... kallis on minna ju. Üks vanem on kodus, teine tööl, elamisloa raha istub jätkuvalt hoiarvel ning seda puutume me ainult elamisloa jaoks või äärmisel juhul mingiks katastroofirahaks - ja Euroopasse minek katastroofi alla ei kvalifitseeru - ning kui me tahame jätkuvalt ühes lapsega mõnusalt kodus olla, siis Euroopasse lendamine on lihtsalt ja üsna selgelt ooterežiimil.

Ja olen mõelnud, et aga on siis niimoodi õige või?, et kõik ülejäänud on Euroopas ja meie kahekesi siin?, ja olen iseendale ausalt vastanud, et... on, jah, õige. Me oleme siin, sest meie pere jaoks on kõige parem valik olla siin, ja kui Eesti-Inglise peret niipea silmast-silma ei näe, siis, noh, ongi nii, tähendab.

Pealegi, Skype on ju.

Mõtleme. Elame. Näeme.

Lõpetuseks nalja kah. See maja, kuhu me kolisime, oli varem suitsetajate päralt ning õu nende konisid täis. Martyn vaatas, vaatas seda asja, noppis mõned suitsuotsad käega üles ning siis marssis tuppa ja tõi tolmuimeja. Ja niimoodi ta kogu õue tolmuimejaga üle käiski.

Tegin isegi videot, et ei tea, äkki muidu ei usuta =)

Jäime diivani peal magama

2011-12-22T09:30:00.002+13:00

Kasvugraafik

2011-12-22T09:27:00.001+13:00

7,49 kilo, 66 sentimeetrit. Mühinal!

Kolime

2011-12-21T18:24:00.000+13:00

Ei ole allergia, külmetus oli. Ja nüüd on külmetus läbi kah =)

Mis teeme, mis teeme... kolime. Hirm oli küll, et sel korral tuleb kolimisest täislaks-suur-asjade-tassimine-ja-pappkastid-igal-pool, aga ei ole, täitsa inimlik on. Asjad said täna uude majja viidud ja homme läheb mööbel järele.

Ainus jama on see, et uue kodu vaibad pesti eile aurumasinaga puhtaks - mis tähendab, et nad olid täna alles niisked kõik. Jakjakjakjakjakjakjak.

Pfffffft! Atsihh. Pffffffft!

2011-12-15T21:20:00.002+13:00

Selline nohu on kogu aeg, pluss aevastamine kah otsa, et süüdista või heinaallergiat, mida mul kunagi olnud pole. Või nüüd ongi ve?

Pilta

2011-12-11T14:47:00.001+13:00

Kingitusi, leppisime kokku, me üksteisele sünnipäeva puhul koju ei tassi, aga naerma ajame küll.

Sõber.

Lapse vaatenurgast

Õun

Mis teete seal?
Me niisama, tšillime.

Mis nüüd teete?
Me ikka veel, niisama, tšillime.

Mis nüüd teed?
Kirjutan.

Järjekordne "vaata, mis me päeval tegime" pilt kaameras. Mehed =)

Mis seal's ikka, tekk peale ja kärab küll.

Hõõhhhhhhh! Hüppeisu on tagasi.

2011-12-09T09:12:00.001+13:00

Mehed! Ma sain ju äkki aru, et:

kui me Christchurchi elama lähme, siis ma saan (ding-ding-ding-ding-ding!) Methvenisse hüppama minna.

Las ma proovin uuesti:

kui me Christchurchi elama lähme, siis ma saan taas hüppama hakata.

Ma saaks hüpata.

Hüpata.

HÜPATA!

Christ, kui ammu ma pole omapäi hüpata saanud...

Esimene.

Kuues.

Kaheteistkümnes.

Viieteistkümnes.

Kahekümne esimene.

Mul on hüppeisu tagasi. Ma ei tea, kas keegi teine aru saab, kui oluline see on, et päris reaalne tahakski-hüppama-minna isu on tagasi. Mitte teoorias, tulevikus ja kaugel, aga nüüd.

Vahet pole, kas keegi saab aru. Mina saan =)

Christ. It was about time!

Väriseb

2011-12-06T21:21:00.001+13:00

Aa, muide, Christchurchist rääkides:

kuna idarannikul on nüüd suur hulk pinget maavärinate kujul maast välja tulnud, siis, huvitav-huvitav, kuhu järgmine pingekoht koguneb?

=)

Stseen eile töö juures:

"Kas sa maavärinat tundsid?"
"Aaa, tahtsingi su käest küsida! Mina magasin sel ajal, aga kas sina tundsid? Millal see oli?"
"Kell kuus hommikul. 20 kilomeetrit Wanakast kirdes. 3,5 Richteri skaalal."

Viimase paari päevaga on kolm matsu ära käinud: ülanimetatu 3,5 palli Wanakast 20 km kirdes 5 km sügavusel, 3,3 palli Cromwellist 20 km kirdes 3 km sügavusel, 3,5 palli Milfordist 30 km idas 5 km sügavusel. Eks näis, mis edasi saab.

"Maavärinakott" on meie majas igatahes välisukse kõrval valmis - nii praeguses kohas kui saab ka uues kohas olema. Kolme päeva toit, puhas vesi, vändaga taskulamp... Mobiilinumbrid on päästeteenistuse registris sees, et kui mingi suurem mats ära käib, siis on, kuhu info jooksma hakkab, ning üldiselt läheb elu samas tempos edasi.

Kuigi võib-olla on tõesti õige aeg Christchurchi ära kolida praegu =)

PS. Kel huvi: Uus-Meremaa maavärinad jooksevad kõik sellele veebisaidile, http://www.geonet.org.nz/earthquake/quakes/recent_quakes.html

Kodu, töö, elamine... Kõike hunnikus ja korraga

2011-12-06T21:11:00.000+13:00

Kõik liigub nii kiiresti, et ühest küljest ei taha end kätte võtta - selleks, et asjalugusid kirja panna - teisalt aga ei taha üldse kirjutada. Sest mis ma ikka kirjutan, kui uudised on nö siseelulised.

Ent üks oluline asi ometi: me pidasime eelmisel nädalal ära ühe hea ja sügava ja ausa ja tõsise jutuajamise. Martyniga. Ja jutuajamise sisu oli lühidalt kokku võttes see, et mida me edasi tahame teha. Wanakasse? Christchurchi? Austraaliasse? Tagasi Euroopasse?

See teema on tükimat aega suure sasipuntrana tundunud, ja ükskõik, kust otsast ma talle lähenenud olen, ikka on olnud tunne, et nii kui üks sõlm laiemaks saab harutatud, nii ma tõmban kohe kuskilt mujalt jälle pingule. Aga vot eelmisel nädalal... lahenes pundar ühtäkki ära. Me istusime, rääkisime, ja kui prioriteedid järjekorda olid seatud, oli lahendus äkki lihtne ja selge ja väga otsekohene. Ning tulemus oli see, et:

elamisluba on tarvis.

Wanakas elamisega on praegu see jama, et immigratsiooniamet pingutab aga vööd ega nõustu kellelegi - langevarjunduse "kontoriinimestest", pean silmas - üle 1-aastaseid viisaid andma. Ja see, omakorda, tähendab, et peab taotlema tööluba uuesti ja uuesti ja uuesti, ning iga kord on siis see küsimus, et jään riiki? Ei jää riiki?

Wanakas elada on muidu äge küll, aga... mida selline "projektipõhine" elamine, kui olla saab ainult aasta korraga, tähendab?

Plaanimise rindelt: ei saa plaanida kaugemale kui suve lõpuni. Autokindlustus, internetileping, lapse riided... Kõik on umbes selle tagataustaga, et "pole mõtet pikemaks osta, sest oleneb viisa saamisest". Tiba siiber on.

Elamisloa rindelt: ei saa elamislubagi taotleda, sest Wanaka tisleritel on tööd praegu pisikeste juppide kaupa, immigratsiooniametile on aga tarvis vähemasti 12-kuulist lepingut ette näidata.

Pere rindelt: kui aasta-kahe-kolme pärast teise lapse isu tuleb, siis tuleb kõva orgunn ja sekendamine. Rasedale naisele, teadagi, tööluba ju ei pikendata, aga kuna tööluba antakse vaid 1 aasta korraga, siis rasestumise "aken" on sisuliselt kahe kuu pikkune. Ja kui laps otsustab tulla väljaspool seda kahekuist akent, siis... tadaa, Uus-Meremaa!

(Isegi Eliase sünniga oli ju see teema, et oleks ta oma õigel tähtajal sündinud, siis ma oleks tööloast ilma jäänud. Immigratsiooniamet oli juba ametliku kirja saatnud, et raseduse tõttu tööluba ei pikendada ja kui soovite apelleerida, siis andke teada 21. aprilliks - aga kuna laps tuli plaanitust varem, siis haiglast saadeti Wanakasse faks, et näete, Maria on ära sünnitanud ja ei ole enam rase, ning immigratsiooniamet kehitas õlgu, et no okei, kui ei ole enam rase, siis... Tjah.)

Mis siis kokkuvõttes tähendab, et vaja liikuda sinna, kust saab ELAMISluba, ning hetkel see on Christchurch - suur osa linnast on maavärinate tõttu remondis ning tisleritel töölepingud pikad. Martyn sõidabki ülehomme Christchurchi firmadega kokku saama.

Aga ega see nii lihtne ka ei ole.

Point on nimelt selles, et kuna hetkel on meie kõigi kolme viisad minu nimel - mina töötan Wanakas ja mu abikaasa-laps on siin, kuna nad on, noh, minu abikaasa ja laps - siis ma ei tohi Wanakast lahkuda enne, kui Martynil on Christchurchist tööluba saadud. Sest kui lahkun töölt mina - lõppevad meie kõigi kolme viisad korraga.

Ja see, omakorda, tähendab, et Martyn peab leidma töö, mis algab mitte varem kui kahe kuu pärast. (Kas kellelegi on illusioone, kui palju ehitussektoris pikaajalist planeerimist tehakse?)

Nii et Martyn otsib meile juba potentsiaalseid töökohti Christchurchis, samal ajal kui mina Wanakas edasi askeldan ning kuna me tegelt ei tea, kas Christchurchi minek õnnestub (kuna Martyn saab viisa ainult juhul, kui tööandja suudab immigratsiooniametile tõestada, et pole piisavalt uusmeremaalasi, kes seda tööd tahaksid), siis me oleme sisuliselt valmis veel üheks aastaks Wanakasse jääma.

Ahsoo, Wanakasse jäämisest rääkides: kuna ühetoaline kodu, kus me hetkel elutseme, on nüüd ilmselgelt kitsaks jäämas, kuna laps hakkab kohe-kohe iseseisvalt ringi liikuma, siis vaatasime valmis uue kodu. Kahe nädala pärast kolime ümber.

Uues kodus saab olema kolm tuba (kolm!), puudega köetav ahi, avar muru ühes liivakastiga, paar peenart maasikate ja tomatite jaoks ning poe või järvekaldani 10-minutiline kõnd. Ühesõnaga: kodu, kus kõigile ruumi jagub.

Kui Christchurchi kolimine õnnestub, siis oleme uues kodus ainult üheks-kaheks kuuks; aga kui ei õnnestu, siis aastaks.

Ning lõpetuseks: kui Christchurchi kolimine ei õnnestu, siis Wanakasse pole arvatavasti mõtet kauemaks kui üheks aastaks jääda, juba eelnimetet põhjustel. Ning kuhu siis, kui mitte Wanaka ega Christchurch?

Perth näiteks, Austraalias. Ja seda ikka elamisloa tõttu - Austraalia elamisloaga saaks nimelt tagasi Uus-Meremaale kolida =).

Tõdemus

2011-12-01T21:18:00.001+13:00

Kaks mulle nii-nii lähedast inimest kannavad uut elu südame all ja nii ütlemata hea meel on, et just nemad.

20 000 hüpet

2011-11-30T19:44:00.001+13:00

Uros, meie turvalisusülem, tähistas täna oma 20 000-ndat hüpet. Kahekümne TUHANDENDAT hüpet. Kui ta oleks sünnist saati, iga päev, ühe korra hüpanud, siis tal oleks ka vähem hüppeid. Kahe. Kümne. Tuhandendat.

Vua...

Numbri tähistamiseks võtsid poisid ette 9-way tegemise, kaheksa meest jõudsid kujundisse kohale ka (Ollie kukkus väljumisel alla ära ja ei jõudnudki enam tagasi). Siit saab pilte vaadata. Ilus, onju?

Sellest ajendatuna ma mõtlesin täna omajagu sellele, miks poisid hüppavad ja kuidas nad niimoodi, aastate kaupa jaksavad. Tandem, kaamera, tandem, kaamera, tandem, kaamera... Kommertslangevarjunduses on päevad kui mitte just vennad, siis sugulased ometi, ning pelgast huvist - minu arust - tandemite lendamiseks ei piisa, kannatlikkust ja püsivust peab olema. Ja midagi veel.

Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis see "midagi veel" on.

Kel huvi: Wanaka otsib just uut tandemmesu/kaamerameest endale. Töö on aastaringne ja täiskohaga. Kuulutus on olemas nii dropzone.com-is kui Twitteris kui Facebookis. 1000 tandemhüpet Sigmaga kellelgi? ;) Saatke Dave-ile kiri.

Ja lõpetuseks lapsekasvatamise/pere/niisama rindelt kah: Martyni vanemad sõitsid täna pisarate saatel ära ning elu liigub taas natuke vaiksema aja suunas. Mitu tööavaldust on Christchurchi ära saadetud - kui näkkab, siis ongi minek. Poiss kasvab. Mühinal.

Muah! Rohkem ei viitsi kirjutada :)

Neli põlvkonda

Mehed hommikul voodis

2011-11-24T07:35:00.001+13:00

Poiss roomab voodis Martyni poole. Martyn liigub aina eest ära, aga voodi saab mingil hetkel otsa.

Siis, kui mina sisse astusin, oli pilt selline:

Videot

2011-11-19T22:40:00.001+13:00

Mis lutist sai?

2011-11-18T20:32:00.001+13:00

Enne poja sündi oli jutt ikka, et sööge või ära, aga meie oma lapsele lutti ei anna. Ei anna ja kõik! (Tugeva rinnaga toitmise propaganda tõttu on siin lutt üsna halvas kirjas kah, nii et väga lihtne oli otsustada. Et segab, teine, rinnast söömise õppimist ja mida veel.) Siis, NICUs kosudes ja lapsevanema jalgu alla saades, otsustasime jällegi, et anname ikka. Poiss oli rahutu, NICU medõedki küsisid arglikult, et mis te arvate, kas?, ja kui ta meil sõrme lutsides rahuneda oskas, siis mis vahet enam oli, kas lutt või mitte lutt. Andsime. Ja pealegi, üks lapseasjanduse autoreid, kellest siiani lugu pean, ütles jube hästi, et imikule luti andmine ei tee temast veel automaatselt kaheaastast lutiga ringi käivat last, nii et võtsime vabalt ja oligi hea, et võtsime. Oli muidki asju, mille pärast pead vaevata.

Vahel, kui muu ei töötanud kui lutt, oli tunne küll, et ei tea, äkki peaks lutindamisega koomale tõmbama, jääbki teine muidu lutisõltlaseks?, aga siis tuli aru ikka tagasi pähe ja suunasime tähelepanu muudele asjadele. Olulisematele asjadele.

Aga nüüd, 7-kuuselt, ei ole ta lutti enam... mitu kuud puutunud. Kolmekuuselt läks targaks, hakkas suust välja ajama ning muid rahunemise taktikaid taga nõudma, ning nõnda see lutt meil aina rohkem ja rohkem kõrvale jäi - "Ta niikuinii ei taha ju seda..." - kuni lõpuks sootuks sahtlisse kolis ja nüüd istubki seal. Ootab teist last või miskit.

Ja oli see meie teha, et poisist lutilast ei saanud? Oli ta jee. Luti alustamise otsus oli küll, sest kelleltki teiselt ta seda lutti ju ei saanud, aga see, et ta nüüd enam lutti ei võta - see oli küll lapse enda teha.

Ja miks ma sellest üldse kirjutan? Vaatasin enda beebifotosid ja mõtlesin, et ohoo, kuuekuuselt lutt ikka suus veel, huvitav, kaua ma teda siis imesin. Ning huvitav, millal meie laps lutist ära loobus. Ammu.

26 aastat ja üks põlvkond vahet

2011-11-18T19:08:00.001+13:00

Pilta ja mõtteid

2011-11-18T11:57:00.001+13:00

Satun (erinevate inimestega) ikka ja jälle lastest rääkima - sellest, mis tunne on teist-kolmandat saada/kasvatada.

Mainisin ükspäe' Joolsile, et meie majja teist last küll niipea ei tule. Jools vaidles siis - üllatuse ja kirega - et kaks on ju tegelikult väga hea ja lastel on suuremaks saades sõber ja mängukaaslane ja esimese aasta raskus tasub end tiba hiljem nii kuhjaga ära.

Tjah. Ma arvan, et igaüks tehku ikka enda parema äranägemise järgi ja meie majas teise lapse isu, nagu ma ennist kirjutasin, praegu küll ei ole. Jools ütles jube hästi, et kui ta poeg aastaseks sai ning sõbrad-tuttavad sünnipäevapeol käsi kokku lõid: "Oo, kuhu see aasta küll läinud on! Nii kiiresti kaob aeg!" mõtles Jools omaette, et mis te räägite, see aasta oli ta elu pikim, raskeim ja aeglaseim aasta olnud.

Ja, noh, eks ta niimoodi ongi ju: laps on rõõm ja ime ja soojus ja... armastus, aga ta on ka väsimus ja aeg ja vaev.

Rääkisime Martyni emaga, kui autos Mt Somersist Wanakasse sõitsime, lapsest ja lapse saamisest ja lapsega koos kasvamisest, ja ma ütlesin talle, et enne sündi ma olin arvanud, et kohe, kui lapse rinnale tõstan, siis kohe tulebki, plauhti!, armastus - aga nüüd ma enam niimoodi ei arva. Nüüd ma arvan, et armastus kasvab koos lapsega, iga päev ja tasapisi. Nagu armastused ikka.

Mõtlesin ükspäe', et mul ei ole enam meeles, milline see raskeima aja väsimus ja ahastus oli - mõni aeg tagasi ma veel mäletasin, aga nüüd enam mitte. Nüüd ma mäletan ainult, et oli raske, aga mismoodi see raske tundus, enam mitte. (Huvitav, kui mul ei oleks toona rauapuudust olnud, kas siis oleks samamoodi raske olnud?)

Nüüd on olla... hea. Hoopis-hoopis parem, kui mõni kuu tagasi oli. Ja see on hea.

Ja veel on hea see, et nüüd ma kuulan ennast hoopis rohkem, ja teisi inimesi hoopis vähem. Meie peres kasvab laps niimoodi, nagu meie perele hea tundub, ja kuidas teised lapsed teistes peredes kasvavad, on teiste perede mõelda.

Suvi on. Varsti saavad maasikad valmis.

PS. Kas ma teistest asjust, kui lapsest, mõtlen ka?

Mõtlen. Ikka mõtlen.

Pilta

2011-11-13T20:32:00.001+13:00

Oh rõõmu. Poiss on nüüd selles eas, kus söötmine käib kahe (aga vahel isegi kolme) lusikaga - ühte hoiab isa, ja sellega jõuab enamus toidust suhu kah, ning teist (aga vahel isegi kolmandat) lusikat poiss ise. Selle teise-kolmandaga ta siis... toidab ennast, kui seda aktsiooni niimoodi nimetada saab. Suhu selle lusika pealt eriti midagi ei jõua, aga midagi ta seal selle lusikaga asjatab, ja no las ta siis asjatab, kui talle meeldib.

Ja teine asi on see, et kuna isa on nüüd põhiline lapsehoidja, siis mulle näidatakse päeva "tähthetki" õhtul kaamera pealt. Nagu näiteks täna - poiss magas lõunaund mängukaare all.

Muidu aga... pole viga, asjatame. Mina töötan ja kirjutan ja suvi on kätte jõudnud ja mingi hetk kolime ehk tiba suuremasse elamisse ja praegu on akna taga müstiline valgus. Meil ladistab vihma, aga Queenstowni poolt piilub õhtupäike. Sürrrrrrrreaaaaaaaaaalne.

Enne ja praegu

2011-11-12T22:29:00.001+13:00

Isa süles

Turvahällis

Peeglis

Pere on külas

2011-11-12T19:15:00.001+13:00

Käisime Queenstowni linnupargis

Sõitsime Martyni Chickiega, kuna minu Bruce oli teeninduses

Pärast puhkasime sõidust välja

Ja sõime õhtust. Meie päristoitu, pisipoiss mänguasja.

Tagasivaatamise mõtted

2011-11-06T21:49:00.003+13:00

Kunagi ammu-ammu ma kirjutasin sellest, et Uus-Meremaal hoiab rasedapäevikut naine, ja ka pärast sünnitust jääb kaust naise enda kätte. Päriseks.

Lugesin umbes kuu aega tagasi, enne kui reisima läksime, sünnituse ajal tehtud märkmeid üle - kaust jäi koristamise ajal ette ja jäin seda lehitsema. Väga paljud asjad tulid kuidagi... uudisena. Üks asi on kindlasti see, et meile endile tundus kell sünnituse ajal teistmoodi käivat, kui tegelikult oli, nii et mismoodi mina ja Martyn asju mäletame, ei ole tingimata see, kuidas päriselt oli. Näiteks ei teadnud ei mina ega Martyn, et vanni juhatati mind alles kella 4 paiku hommikul. Ma olin siis, tähendab, toas pikalt vastu pidanud. Üllatavalt pikalt.

Teine asi aga on see, et mõnesid asju, mida raamatusse kirja pandi, me ei teadnudki. Ühte olulist asja kohe eriti: nimelt seda, et kui laps mu kõhust keisriga välja võeti, oli ta seal sees... risti. Jalad ühes küljes, pea teises.

Olgu peale: seda, et ta oli pikalt, pea vaagnas, vastu pidanud ja siis mingil hetkel tagasi "üles" minu kõhtu roninud, ma teadsin. Ma teadsin, et ta oli sünnituse alguses all, ja lõpupoole enam mitte. Teadsin, et väikese sünnikaalu tõttu arvati ta olevat iga tuhuga edasi-tagasi liikunud; ei olnud massi, et pidevalt ja stabiilselt emakakaelale suruda.

Aga et ta päris risti oli end kolinud, ei teadnud. Mille peale tuli teine mõte kah, et huvitav, kui poleks olnud otsust keisrile minna - kaua me seal niimoodi vastu oleks pidanud?

Lõpp hea, kõik hea. Praegu on poiss kuuekuune. Kasvab ja õpib nagu niuhti: kui kõhuli panna, liigutab end aktiivselt edasi. Roomamiseks seda vist veel ei nimetata - ta ajab end varvastele püsti, taguots taeva poole, ja "hüppab" siis kõhuga ettepoole, nii umbes meeter pooles minutis - aga meile on uudis ja rõõm teda vaadata niikuinii.

Nädala alguses saime posti kaudu kutse NICU laste kokkutulekule. Mosgielis, Dunedini lähedal. Sel aastal me sinna ei lähe, ühtepidi seetõttu, et mina olen sel ajal tööl, ja teisalt poisile ei ole seal vist veel suurt asjatada, aga kui ta kunagi suuremaks saab... Eks näis, võib-olla kunagi teisel ajal läheme.

Ma olen aru saanud, et NICUs viibimise kogemus on oluline osa sellest, kes ma olen ja kust ma olen tulnud. Las ta jääb nii.

Vanavanaemaga

Aspiring Quilters kinkisid meile lapiteki. Hiiglama ilus.

Ei kirjuta

2011-11-04T21:16:00.004+13:00

Ei ole ammu kirjutanud ja on tunne, et ei tahagi. Ei ole... iseendaga olemise aega, rahulikku aega, et mõtted ekraanile toksida. Päevad jooksevad nagu rongirattad, tõdõn!, tõdõn!, tõdõn!, õhtusse ja hommikud algavad kuue-seitsme paiku nõudliku tõstke-mind-voodist-välja-palun viginaga, mida ei saa kuidagi edasi lükata. Pikad, segamatud ööuned?

Mitte siin majas.

Tervet ööd ei maganud laps ka kodus olles mitte, aga reisimise ajal läks magamisrütm hoopis kukele kännu otsa. Kui mitu ööd ma viis-kuus korda ärganud olen? Palju. Reisi ajal ma tundsin puhtfüüsiliselt, kuidas mul mõtted nagu raadiosignaali segaja otsas istusid, tihti oli tunne: "Oh, jube hea mõte tuli! Mõte siis selline, et... Oih, ära kadus. Eee... Millest ma nüüd mõtlesingi?"

Nüüd, nädalajagu tagasi Wanakas olles, on juba boleje meneje: äratusi on muidu öö jooksul kolm-neli, aga üleeile näiteks oli ainult kaks.

Eile aga jällegi viis. Nojah.

Martyni vanemad ja vanaema on Uus-Meremaal külas. Iga päev käib pidev korraldamine, kes kuhu läheb, millise autoga, kes last hoiab, kes toidab, mis kellaajal jne jne jne, sest mina olen alates 1. novembrist tagasi tööl ning ilma kindlate tööaegadeta - kuna ma võin saada telefonikõne, et vaja tööle minna, vahemikus 6 kuni 17, ning vahel ei saa üldse, ning tööpäev tuleb täpselt nii pikk/tihe, kui palju hüppajaid jagub - siis rinnalapse hoidmine paras... süsteem. Igal hommikul käib kokku leppimine, kes millal toidab, kus, ja piisab vaid plaaniga rahule jääda, kui hüppajate arv muutub ja vaja plaanid telefonis uuesti üle arutada ja, noh, uued plaanid teha.

Vahel on selline tunne, et... "Voa! Stopp. Stopp, stopp, stopp, stopp, stopp."

Aga, ei, hetkel asi veel täitsa kannab vett. Tunnet, et mul elu üle mingi kontroll on, pole enam tükk aega olnud, aga õnneks pole allaandmise tunnet ka mitte. Mingi selline vahepealne tunne on, tõkkadi-tõkkadi-tõkkadi, ja ma siis iga päev elan õhtuni. Ja siis uue õhtuni. Ja siis uue õhtuni. Võib-olla väikses peres ja suure vanusevahega kasvanud lapse asi kah, et ma ei taha segasumma suvilat meenutavas rütmis olla - ma tahan vaikust ja rahu ja et mul oleks aega ise olla. Hetkel saab väga vähe, aga küll mingil hetkel läheb paremaks =)

Nii et kirjutamise suhtes... Noh, jah. Eks näis. Hetkel igatahes ei ole tunnet, et tahaks.

Kolm nädalat, Golden Bay ja tagasi

2011-10-30T21:02:00.002+13:00

Kolm nädalat... Ei ole üldse tunnet, et oleme kolm nädalat kodust ära olnud. Hea oli tagasi jõuda küll ning hea oli asjad autost välja pakkida, hea oli viis (!) masinatäit pesu kuivama riputada, hea on diivani peal jalgu sirutada, aga... tõesti, kolm nädalat?

Ei ole tunnet.

Mis me siis kolm nädalat tegime, lühidalt: sõitsime autoga lõunasaare põhjatippu Takakasse, sugulastele külla, nädal aega olime seal, siis tulime tagasi koju ja koduteel korjasime Martyni pere Christchurchi lennujaamast peale. Iisi-piisi.

Aga pikemalt seletades on lugu tiba pikem kah. Näiteks sedamoodi pikem, et kuuekuuse lapsega reisides käisid me päevad täpselt lapse une- ja söögigraafiku järgi - millal peatuda, millal kõndida, millal autoga sõita, kõik olenes sellest, mida väiketegelane tegi. Üsna väsitav, iseenesest, kui minust kümme korda väiksem inimene elu niimoodi kamandab =)

Ja lisaks ilm kah: kui ikka vihma sadas ja külm oli, siis ega me eriti kuhugi ei tikkunud ja tšillisime siseruumides.

Muidu kahepäevane autoteekond oli lapsega reisides viiepäevane: sõidupäev, puhkepäev, sõidupäev, puhkepäev, sõidupäev, puhkepäev.

Kõige muljetavaldavama paiga leidsime siitsamast kodu kõrvalt, Omaramast: suured liivakivi paljandid, umbes nagu Bryce kanjon USAs, aga väiksemas variandis ja täiesti "turismilage", ei mingeid asfaltteid, piirdeaedu ega vaateplatvorme, jaluta aga sisse ja tee "Ohoo!" ja "Ahaa!"

Vinge. Väga vinge.

Laps õppis, mulle tundub, peatustesse täiesti uutmoodi suhtuma, umbes nagu: "Nonii, ja kuhu te mind NÜÜD toonud olete?"

Arthur's Passis nägime esimesi wekasid, ja mida põhjapoole sõitsime, seda rohkem wekasid ümberringi oli. Uudistasid ja nõudsid süüa.

Arthur's Passis ööbisime ka esmakordselt "katusega telkimisplatsil" ja taevas tänatud, et just niimoodi, sest kaks ööd järjest tuli tihedat vihma. Kui ei oleks seal katuse all kuivalt olnud, siis... oleks vist hotelli ära läinud.

Saime tuttavaks seninähtust suurima keade (Uus-Meremaa mägipapagoide) gängiga: üheksa lindu ühel parkimisplatsil. Karjusid "Kia! Kia! Kiaaaa!", nõudsid süüa (mina ei andnud, Martyn andis avokaado koore), üks sõitis meiega autokatusel veel pikalt kaasa kah ning oleks me auto sinna parkimisplatsile pikemaks parkinud, oleks kojameeste kummidest ilma jäänud kah. Vuhvlid. Terava nokaga vuhvlid.

Matkamas sisuliselt ei käinud, küll aga käisime sellistel tunniajastel jalutuskäikudel, et saaks jalgu liigutada ja väikemehel tuju hea oleks. Enamjaolt õnnestus kah.

Tüüp magas igal pool: turvahällis, vankris, reisivoodis, "päris inimeste" voodis, kandekotis, madratsi peal...

Punakaiki randa sattusime täpselt parajal ajal: tormijärgse mere ning tõusuga. Vinge.

Palju kordi nägime võimsaid vaateid, vahel võtsin kaamera välja kah.

Takakas möllasime laste, kolmeaastase Amelia ja üheaastase Zaciga.

Meie pisitegelane vaatas kogu seda tsirkust kõrvalt ja tegi: "Ohoo! Ahaa!" Vahel ehmus kärast ja ringijooksmisest ära, aga siis kogus end jälle ning naeratas.

Kolasime Takaka kandis.

Vahel kolasime kaugemal kah, lõunasaare päris-päris põhjaotsani välja. Vaatasime tõtt hobustega, kes süüa nõudsid. Ei andnud.

See-eest väikemehele andsime küll. Süüa.

Queen Charlotte lahesoppides õpetas Martyn mulle mereelukate iseärasusi ja mina ajasin mööda kive krabisid taga.

Christchurchi Antarktika keskuses vaatasime pingviine ja filme ja plakateid ja kõike.

Ning Christchurchi lennujaamas nägid vanavanemad lõpuks lapselast ning lapselaps vanavanemaid.

Ah, ei viitsi tegelt kirjutada.

Homme jõuab Mikk meitele. Ägeägeägeägeäge!

Reisult tagasi

2011-10-30T07:51:00.001+13:00

Kaks täiskasvanut, üks laps, kolm nädalat, üks Subaru Legacy, ca 2500 km, 8 ööbimispaika, eile õhtul jõudsime koju...

Vau. Lapsega reisida on ikka väga erinev sellest, kui muidu niisama reisida, või sõbraga reisida =).

Kui ma ära taastun, siis ma kirjutan kah.

PS. Kodu! Oma voodi! Külmkapp! Oma dušš!

Te Anau, Milford ja natuke vahepeale kah

2011-10-06T21:51:00.000+13:00

Tegime kolmepäevase "testreisi" ära - kolistasime end esimesel päeval Wanakast Te Anausse, panime telgi püsti, teisel päeval vudisime Milford Soundi ja kolmandal päeval Te Anaust tagasi Wanakasse.

Viiekuuse lapsega telgiga reisida on... oh, üsna suur tükk tööd. Aga! Ma arvan, et see oli seda väärt =). Teeb tugevamaks ja õpetab palju.

Esimene päris seljakotis istumine

Veike mäkkekõnd Kingstoni raudteejaama juures

Käbi

Oma käega meisterdatud "reisivoodi"

Kahest telgist - üks ühekohaline, teine kahekohaline - saab kokku kolmekohaline kahe toaga telk

Milford Sound

Proovisin "The Chasm" kanjonit natukenegi pildi peale saada, aga, noh, ei tulnud pooltki nii äge, kui päriselus oli

Kead - Uus-Meremaa mägipapagoid - samal ajal passisid parklas ja ootasid uusi autosid, et äkki, äkki!, antakse sealt süüa. Meie käest ei saanud.

...aga ega see ei takistanud neil auto ümber kõndimast ja peale passimast.

Üks passis ukse peal, kui ma lapsele süüa andsin. Iga kord, kui talle otsa vaatasin, ajas end auto alla kössi.

...ja siis istus niisama, varjus. Hea, jahe oli. Vist.

Aa, muide! Wakatipu järvel nägime üht vahvat peegeldust, kui vikerkaar järve peale tuli. Selleks ajaks, kui ma kaamera kotist välja sain, oli punane ots juba ära kadunud ning 2 minuti pärast polnud enam üldse midagi alles, aga... Vinge oli ikkagi. Me täpselt ei saanudki aru, miks ja kust too vikerkaar tuli, aga väga vinge oli.

Üks naljakamaid lugusid eales

2011-10-03T08:58:00.000+13:00

http://thebloggess.com/2011/06/and-thats-why-you-should-learn-to-pick-your-battles/

Minek!

2011-10-02T22:08:00.001+13:00

Esimest korda omapäi välismaale reisida. Oi, kui pikalt ma mõtlesin, mida kaasa võtta!
Teisel, kolmandal jne korral läks aga kergemaks.

Esimest korda mägimatkale minna. Oi, kuidas ma mõtlesin, mida kaasa pakkida!
Ajapikku läksid minekud aga lihtsamaks.

Esimest korda lapsega omapäi linna minna. Tunne oli, nagu valmistuks mägimatkaks!
Aga nüüd on, vuhh!, asjad kotti, suts!, laps sülle, hops! linna.

Ja nüüd... esimest korda lapsega mitmepäevasele reisile minek. Raketiteadus. Ma pidin pika nimekirja tegema, et süsteem kuidagi pähe mahuks.

Samas, see minek on meil nö tester, sest järgmisel nädalal läheme veel pikemaks ja veel kaugemale, ja kui kogemusele toetuda - aja ja proovimisega läheb kergemaks, nii et tuleb lihtsalt kätte võtta ja minna, viiekuune või mitte.

Ja ühel päeval, ühel päeval, ma saan jälle jalad alla ning hakkan jälle radu avastama, ja metsa, ja mägesid. Ja ühel päeval on ta nii suur, et kui ta tahab, siis ta võib minuga kaasa tulla. Sest: lapse kandmine, saamine ja temaga koos kasvamine on ka suur asi, aga kodust kaugemale kõndida on ka hea.

Ma olen nüüd juba ju aasta aega, khm-khm, kodune olnud; esiteks pideva oksendamisega voodis, siis kasvava kõhuga laugel pinnal ja seejärel lapsega koos kodus. Hea, hea on jälle õhku saada.

Pilta

2011-10-02T21:42:00.000+13:00

Uiiiiiiii! Homme läheme reisima. Kogu perega. Ding-ding-ding-ding-ding! =)

Seniks aga:

Uues voodis uued uned.

Siuksed hommikud on. Lumi on ära väsinud.

Käsitööpäev. Siukses seapesas olemegi! =)

Pesupäev. Kah seapesa =)

Meeste jutud.

"Mis sa teed? Ha! Mingi nöör ripub su klikkiva masina küljest."

Veel ei ole ära õppinud, et sõrmedel toiteväärtust pole. Aga vot kui õpib...

Määäää!

Aia juurde tallede pildistama hiilimise tulemus oli see, et lambad ajasid talled kokku ja kolisid karjamaa teise otsa. Nojah, olgu peale siis.

Tere tulemast naiste maailma

2011-09-30T21:33:00.003+13:00

Vau. Ma sain täna aru, KUI palju ma olen muutunud võrreldes aastataguse iseendaga.

Mängisin arvutist vanu, kõvaketta pealt tõmmatud lugusid, ja järg jõudis Whitelabel "Kõikide laps" lauluni. Salm, teine salm, refrään...

Kelle oma olen mina, kui mul sind ei ole. Kas siis olen kõigi oma? /.../
Kuid ma tean, et tuleb aeg, milema mind hellitab, hoiab ja kallistab. /.../
Kas sa siis oma lastei armastada saa? /.../
Lapsi ei saa ju lille pähe kinkida. Mis jaoks neid emad maha jätavad? Mis jaoks need lapsed öösel nutavad?

...ja olidki silmad vett täis. Nuuks ja nuuks ja nuuks ja istusingi diivani peal ja nutsin.

Neli aastat tagasi, kui ma selle loo arvutisse sain, ütles tuttav ema, et ta ei saa mitte seda lugu nutmata kuulata, ja ma siis kuulasin kah ja mõtlesin: "On küll kurb laul, aga, noh, mis seal's ikka." Aga täna õhtul sain äkki aru, mis too ütleja silmas pidas, ja miks see lugu teda nutma ajas. Niiiiiiiiiiiiiii kurb lugu on!

Niutsusin diivani peal, seletasin Martynile, miks nii kurb olla oli, ja Martyn ütles: "Tere tulemast naiste maailma, kallis!"

"Aga niimoodi on ju keeruline olla!" ütlesin mina, "Kogu aeg emotsioonid käivad seinast seina, kord on hässsssti rõõmus olla, ja siis on hässssti kurb. Ja mitte midagi ei saa teha!"

"Jah," vastas Martyn, "ja kujuta ette, kui raske selles maailmas meestel on olla, kus naistel emotsioonid kogu aeg seinast seina käivad ja mitte midagi ei saa teha."

Ja siis naersime koos.

Pilta

2011-09-29T14:37:00.000+13:00

Ei, päriselt ka: mul on ka muud elu peale lapse. Aga kuna Martyn on ka nüüd vanemapuhkusel, siis on muudki teha kui blogi kirjutada. Nii et jätkuvalt, pildid.

Esimene öö uues voodis magatud. Väga, väga, väga ilus on! Hästi tehtud.

Nüüd on see... toidusegaduste aeg. Kõrvits, õun, virsik ja riis.

Viimane tööpäev!

2011-09-27T19:08:00.000+13:00

Võrevoodi tegemise viimane päev. Raam on püsti, siseraam (seniks, kuni madrats kõrgemal peab olema ja laps veel ei istu) sees, võred ees, otsad kaetud, kõik ilus-ilusalt siledaks lihvitud, Martyn laulab ja homme on võrevoodi toas.

Vägev!

"Mitu tundi sa teda ehitanud oled, mis arvad, 200?"

"Vähemalt." At least.

Klient toodi ehitusprotsessi vaatama.

Peaaegu!

Viimased päikesekiired enne loojangut.

Esimesed sõnad, kui valmis sai? "Fuck me!"

Ja see on siis... noh, üleliigne puit. Eks ta varsti leiab, mida sellega kah teha =)

Leivategu

2011-09-26T12:59:00.001+13:00

Pärm teab, kui leivategijal on tuju paha ja kõige olulisem koostisosa on ikkagi armastus. Kui ei ole tuju leiba teha, siis pole vaja ka - poest ikka saab.

Kasvugraafik

2011-09-24T09:14:00.002+12:00

Ma olen mitu-mitu korda kirjutanud kasvugraafikust ja sellest, kuidas Plunket on meie pisitegelase kasvamisel silma peal hoidnud - ühelt poolt seetõttu, et ta on algusest peale tilluke olnud, teisalt aga seetõttu, et kuna ta oli esimesel paaril kuul üsna refluksine kah pealekauba, siis söömine oli meie majas selline... noh, üsna tähtis tegevus. Söömine ja toidu seeshoidimine.

Ja nüüd mõtlesin, et huvipärast võiks ju seletada, misasi see kasvugraafik on ja kus need protsendid asuvad.

Lühidalt kokku võttes on see ülevaade sellest, kui suured Uus-Meremaa lapsed on, ja kuidas nad kasvavad. Poistele on eraldi graafikud (nii kaalule, pikkusele kui ka pea ümbermõõdule) ja tüdrukutele eraldi. Tervishoiuministeeriumi kodulehel on nad PDFidena üleval kah, meie täidame aga - õigemini Plunketi medõde täidab - seda paberkujul. Siin on igal lapsel selline... kuidas seda nüüd kirjeldadagi, raamat, kus on vaktsiinide kleepsud-märkmed, arstilkäikude märkmed jmt. Esimeses raamatupooles on veel lisaks õpetussõnad, mida haiguste puhul teha, mida süüa anda, arenguastmed - ma ei tea, kas Eestis midagi analoogset on, aga selline üldine... lapseraamat, noh.

Meie pere väikehärra, näiteks, on niimoodi kasvanud:

Edeneb

2011-09-23T21:29:00.000+12:00

Lapsevoodi edeneb jõudsasti. Nädalavahetusel kolib vist sisse.

Ja lapse enda kasvamine edeneb ka: käisime eile Plunketis mõõtmas, 5.93 kg. Kasvugraafikus istub nagu pisike käbi 1-2 protsendi juures (et kui sada ühevanust last ritta panna, siis ta on ses reas kas kõige väiksem või siis temast kohe järgmine) ning kuna kaalu tuleb juurde püsivalt ja ühtlaselt, siis teistest tihemini enam ülevaatusel käima ei pea. On lissalt väikeste vanemate väike laps =)

Ja süles on kah vist kergem tassida.

Äi viitsi kirjutada. Vaata pilta

2011-09-21T20:53:00.002+12:00

Ostsime taaskasutuskeskusest 2 dollari eest täispuhutava madratsi. King size. Oli vaja järele proovida, kas õhku ka peab. Peab, leidsime, ent kaks päeva polnud toas ruumi kõndida ka mitte, kui 40 cm laiune kanal magamistoast välisukseni välja arvata.

Mingi uus komme on: tüüp leiab laest/taevast vestluskaaslased ja siis jutustab. Kuhugi ülespoole. Ma vahel viskan ta kõrvale pikali ja vaatan ka, kellele ta jutustab, aga no vot ei näe mina.

Ühel pool maja karjamaal lambad poegivad (umbes veerandil on veel poegimata, nii et lähemale ma kaameraga veel ei tiku) ja teisel pool maja on üheaastased, kes terve päeva kuhugi kõnnivad. Ühest karjamaa otsast teise, teisest kolmandasse, kolmandast... noh, kogu aeg kõnnivad. Vaatame neid nagu meelelahutust ja täna Martyn mainis, et ei tea, kuidas talunik neid müüma hakkab, sellise kõndimise peale ei jää neil ju rasva kuhugi alles.

Kontroll käib. Ta üsna edukalt kontrollib kõike, mida majas näha on ja eriti kõikvõimalikke kangaid - rätikuid, riideid, lappe.

Isepuhastuv laps

2011-09-20T17:24:00.001+12:00

Pärast söömist tuleb lapsele köögirätik kätte anda. Ta ahmib seda suhu ja käperdab ja teeb muud mulli/pulli ja kõige selle tulemusena - puhastab end ise ära. Kõik on õnnelikud! =)

Harjutab ja saab kätte

2011-09-16T17:31:00.002+12:00

Peaaegu valmis

2011-09-16T16:11:00.002+12:00

Kunagi ammu ma kirjutasin sellest, et Martyn hakkas võrevoodit ehitama. Nüüd on asi nii kaugel, et käimas on kokkupanemine - lisada on jäänud vaid madratsi raam, ülemised ääred ning natuke lihvimist. Suuuuuur, suuuuur, suuuuur tükk tööd on seljataga.

"Mis sa arvad?"

"Ma arvan, et me lapselapsed magavad kah selles voodis."

Vastupidav väärispuit (rimu ja natuke mataid kah vist), hetkeseisuga ei mingeid värve, lakke ega muid hooldusvahendeid (ja vist ei tule ka), standartse madratsi mõõtu, allalastava võrega ja... äge. Äge, äge, äge.

Poevooditega võrreldes on sel võre 10 cm kõrgem. Kui Elias tulevikus Houdinit hakkab tegema, siis võib end vähemasti lohutada sellega, et kui ta teeb Houdinit siit, siis... siis ta teeks Houdinit igalt poolt ning võib ta rahumeeles "pärisvoodisse" edutada.

Ilus muster on.

Labrador Meg passib kah peale, sest fotograafil on ühes käes aparaat, teises aga pooleldi söödud riisiroa kauss.

Hängime

2011-09-14T19:01:00.001+12:00

Pilta

2011-09-14T18:30:00.004+12:00

Äsja duši alt tuldud

Riidesse pandud ja issi juurde voodisse tõstetud

Naerdud

Täispikkuses pilt tehtud

Elutoadiivanil suheldud

Linnas jalutatud

Oleme kolmekesi kodus ja võtame vabalt.

Niuts

2011-09-13T08:54:00.001+12:00

Mh...

See lammas, kelle kohta ma eile suure hurraaga kirjutasin, et poegib, ja binokliga aknast jälgisin, jäi pärastlõunal sünnitamisega hätta ning... noh, jah.

Talunik võiks ta täna karjamaalt ära vedada. Kahju on vaadata, kuidas teine kangelt muru peal lamab.

Lambad poegivad!

2011-09-12T15:52:00.000+12:00

...ja Mann on binokliga akna peal. Ühel on kaksikud, ühel on ainutall ja üks on parajasti pikali, poegib. Teised kõnnivad ikka veel suurte kõhtudega ringi.

Minu akende all!

=)

Pildi keskel, näete? Väike tall, näete?

Nipet ja näpet

2011-09-10T18:58:00.003+12:00

Martyn on hakanud tööotsi kokku tõmbama: tööl käib harvem ja päevad on lühemad. Mis, omakorda, tähendab, et kodus on teda rohkem.

Mis, omakorda, tähendab, et ma olen üle tüki aja jälle magada saanud. Martyn on nõus lapsele öösel pudelist süüa andma. Mina saan eestoas varuvoodi peal põõnata.

Mis, omakorda, tähendab, et on jälle tiba lihtsamaks läinud. Laps on näljane, söögiajad on iga 2,5 tunni tagant, ka öösel, ja kahekesi on sellist tempot oluliselt lihtsam kanda kui üksinda.

Mis, omakorda, tähendab, et laps on hakanud eelmisest nädalast piimasegu õhtuti lisaks saama - et vähegi pikemalt magaks, neli tundigi - ning alates eilsest ka pärissööki, püreetatud kõrvitsat. Kannata-kuuenda-elukuuni võib eluilukirjandus (=igasugused lapsekasvatamisraamatud ja brožüürid ja värgid) ju öelda küll, aga kui tüüp on näljane, siis tüüp on näljane, ja ema on ka inimene.

Täna käisime tihedas vihmasajus Makarora kandis kõndimas. Esimest korda nägin, et Blue Poolsi juures oleks ainult üks auto (=meie), ning esimest korda nägin Blue Pools-e rägiseva pruuni veetünnina. Hiiglama palju setteid on jõgi mäest alla toonud.

Kõrvitsasupp sai valmis. Läksin sööma!

Kirjutada ei viitsi. On muudki teha =)

Kevad on

2011-09-07T19:33:00.001+12:00

Panid puhta fliisi selga, jah? Ha! Mitte kauaks.

2011-09-03T11:18:00.002+12:00

Ma olen jõudnud ära vahetada ühe posu hapupiimaseid lapseriideid ning visata pesukorvi kaks enda t-särki, ja kell ei näita isegi keskpäeva. Jep, see on üks neid hommikuid.

Long live reflux! Aga pole viga: ühel päeval ta kasvab suuremaks, ta toidukanal hakkab actually toitu maos hoidma, ega lase seda kogu aeg tagasi suhu ronida, ning meie pesumasin hakkab vahetevahel puhkepäevi saama.

Aga mitte veel =)

Mõtted segamini

2011-09-02T20:07:00.003+12:00

"Vana madratsi kasutamine suurendab hällisurma riski" meenutab mulle alati seda statistikanalja, et mida suurem on jäätise läbimüük, seda rohkem upub inimesi. (Jäätise läbimüügil endal ei ole uppumisega midagi pistmist. Sooja ilmaga ostetakse lihtsalt rohkem jäätist ja käiakse ka rohkem ujumas.) Ja tahaks seepeale küsida, et kas hällisurm on otseselt seotud vana madratsiga, või on asi pigem selles, et vanu madratseid kasutavad pigem madalama socioeconomic seisuga inimesed, ning sealt tuleb mängu ka alkohol, suits jmt?

Väikelaste kasvugraafikutega sama: kui kasvugraafikul on väikelaste KESKMINE kaaluiive, siis kas see tähendab, et seal on rinnalapsed ja piimasegu-lapsed koos? Ning, sel juhul, kas on ikka nii väga vaja, et rinnalaps nii kangesti joont järgiks, kui on teada, et pimasegu-lapsed kasvavad kiiremini?

***

Mike ütles pühapäeval, et neil oli hea meel Andret elusa ja tervena näha, iseäranis seetõttu, et üldiselt ei ole SARil (Search and Rescuel) viimasel ajal elusaid ja terveid väga palju kohata olnud.

Täna ja eile on SAR Hawea järve läbi kamminud. Süstaga sõitma läinud poiss, meievanune, on kaduma läinud. Süsta ja aerud tõid lained juba kaldale. Poissi ennast veel mitte.

***

Tervusekeskuse medõde ütles, et rauapuuduse üks kõrvalmõjusid on kiire ja pinnapealne hingamine. Kiire ja pinnapealne hingamine aga, omakorda, ajab meelt halliks.

Mille peale ma mõtlesin, et, noh, ime siis, et mul enne raualisandite võtmist nii raskeks oli läinud.

Päevatera

2011-09-02T19:13:00.001+12:00

"Maybe babies can teach NASA a thing or two about particle translocation,"

ütleb Martyn lapse mähkut vahetades.

Kuidas siia blogisse otsimootorist tullakse

2011-08-31T09:07:00.004+12:00

Vedelen voodis, laps magab, ja vaatan blogi statistikat. Otsisõnu, millega otsimootorid inimesi siia on saatnud (lisaks kõikvõimalikele kombinatsioonidele sõnadest kodu kaugel kodust, uus-meremaa, suslikud, maria jms):

mann depressioon (üle saja külastuse? hmmm...)
paradiisiõunad
tervislik rasedus
veefilter seljakott
imiku raputamine (eh?)
wanaka skydive
paradiisiõuna kompott
pulmapildid
keisrilõige
raseda kõht
mida teha paradiisiõuntega
intensiiv ravi
kael valutab (hihii)
kultuuride kokkupõrge
merikurat
sabakont
sinikas
vann mähkimislaud
2011 august kõhuviirus
24 rasedusnädalal sündinud laps
24. rasedusnädal
27 rasedusnädal
31 nädalat kõht
85 a rinnahoidja (pärast lapse saamist ei ole ta, muideks, enam ammugi 85 ja enam ammugi a)
anglerfish
automõlgid (ma tegin ühe mõlgi, ainsuses!)
eest lühem ja tagant pikemad juuksed
eesti tagumik (pardon?)
hobuse tagumik (pardon x 2?)
haigekassa kuuluvus
guess riided beebile (meil igatahes mitte)
gaviscon ravim (paneb lapsel kõhu kinni)
hoidised alõtšast (maitsvad!)
hommikul uue
hommikune sõnum
hyperemesis gravidarum (ausalt ve?)
inhalaator nohu
jutt iseennast (kellest siis muust...)
jääsein everest
kahju on sinust (oih.)
koerte päevikud
kohvihommikud
kokkutõmbed daki (daki? tean kahte dakit. kumba sa tahad?)
kui pikk on triatlon (pikk)
kolme kuune laps (kirjutatakse kokku)
kuidas sünnib laps keisriga (üllatavalt kiiresti)
kõhuviirus
kõhuviirus august (mis värk selle kõhuviiruse ja augustiga on? mingi Eesti teema või?)
laps eesseinas kõht
lennušõü (tšekka kirjapilti ja proovi hääldada!)
like the flowing river (hea raamat)
luuüdi proov (pole andnud)
merilin piipuu uus-meremaa (käis külas, jah)
minu tagumik (miks tagumiku-otsingud just siia satuvad?)
muffi-jo hobune (no comment)
nabanöör 3 korda ümber kaela laps sinine (õudne)
novembris telgis magamine
palun kirjutada mulle soovituskirja
nõlv, ingl.k (slope)
pangakaardid uus-meremaal
paradiisiõun kg
paradiisiõun ravimina
paradiisiõuna hinnad
paradiisiõuna hoidised (okei, ma rohkem neid paradiisiõuna omi ei maini, neid on veel ca 20 tükki)
parem kehapool valutab
peopesa
perekool 40 aastane mees
refluks (on nõme)
refluks imik (veel nõmedam)
solter gaasivalud
southwesternist
suur automõlk (ei olnud suur! väike oli)
suur pesukorv (ei kasuta, lapse vanni kasutame)
tegevus vihmasel päeval
teravmägede suusamaraton
tisler (martyn)
tracy hoggi
täidan küsimustikku
vaagnaluu valu (ajas nutma)
vihmapüksid väikelastele (pane vankrisse katte alla)
väikese sünnikaaluga

Vau, neid otsisõnu on paljuks läinud...

Puhanum ja rahulik

2011-08-31T08:17:00.002+12:00

Kolmapäeva hommik.

Läksin eile magama, no ma ei tea, tiba pärast kella kaheksat vist. Selline väss oli! Mitu lõhutud ööd oli seljataga ja tänane öö oli esimene, kui järjest magada sai, lapse öised söötmised muidugi vahele, aga ikkagi - vähemasti ma ei veetnud enam x arvu öötunde üleval passides ja und oodates.

Matkaselli seiklemistest on nüüd, kui ta on maganud ja joonud ja söönud ja roosa/rõõsa ja tiba suhtlejam, enam-vähem selge pilt, nii et aju ei üritanud enam päästeteenistuselt kuuldust ja Andre lühikestest kommentaaridest mingit kokkusobivat pilti kokku traageldada. Ka ei pidanud enam mõtlema, et pekki küll, oleks pidanud Otago Daily Timesi artikli linkimisega ootama, ja et huvitav, kui kaugele ja laialt Eesti ajakirjandus seda lugu nüüd keerutada suvatseb. Läksin voodisse, jäin kohe magama, ja niimoodi kuni hommikuni välja: ärkasin, tegelesin lapsega, tagasi voodisse, magama. Ärkasin, tegelesin lapsega, tagasi voodisse, magama. Nii et minul on täna juba täitsa okei olla, huvitav, kas Martynil ka? Peaks sõnumi saatma, küsima.

Andre näitas Gillespie-l võetud videosid. Hairy! Et ta sellistes lumeoludes üldse üle Gillespie sai... Kangekaelsusest ja jõust igatahes puudu ei tundu olevat. Mina oleksin, kui videosid vaadata, hiljemalt kahe-kolme tunni pärast tagasi pööranud ja öelnud, et screw this, tulen siia suvel tagasi. Aga ma käin ka, nagu Andre ütles, mägedes selle mõttega, et tore oleks =).

Tuleval nädalavahetusel kavatseme igatahes vabalt võtta. Ja kommentaariumi... noh, ma mõtlen sel teemal veel, aga hetkel on kommentaarium igatahes kinni. Blogi, tundub, kestab praegu veel edasi, sest tuulutamisväljundina on ta ikka üsna asendamatu, aga teiste arvamusi ma praegu küll lugeda ei viitsi. Õigemini umbes pooli isegi viitsin, aga neid viimase poole aastaga kogunenud anonüümseid kommenteerijaid... Nojah.

Olge terved, sööge juurvilju ("Eat your veggies," nagu Martyn nooremale vennale alati telefonikõne lõpetuseks ütleb) ja mina söön enda omad kah.

Vaba ajakirjandus

2011-08-30T01:12:00.004+12:00

Tõstsin nädalavahetuse postitused ajutiselt draft-i alla, et linkimise kätte mitte ära surra, ja kui bruahaha ära vaibub, siis teen nad uuesti lahti. Seniks aga: olge teie kah terved. =)

2011-08-29T10:21:00.004+12:00

http://www.odt.co.nz/your-town/wanaka/175418/estonian-tramper-rescued-gorge

http://www.stuff.co.nz/southland-times/news/5521546/Helicopter-rescue-ends-hunt-for-diplomat

Pikk nädalavahetus

2011-08-29T04:21:00.005+12:00

Und ei tule. Aju keerutab viimase kahe päeva sündmusi, edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi.

Mida ma õppisin? Kommunikatsiooni. Helikopter rääkis raadioside kaudu linnaga, linn rääkis minuga, mina rääkisin perega. Osad asjad läksid kaduma, osad asjad tulid juurde, ja korraliku pildi sellest, mis toimus, saan ma alles paari päeva pärast. Ja inglise-eesti tõlkes läksid osad asjad nässu kah.

Ma olen aastaid arvanud, et inglise keeles "pass" on eesti keeles "kuru", nii et iga kord, kui kusagil on olnud "mäekuru", olen mina selle enda jaoks automaatselt tõlkinud "mountain pass". Ja inglise keeles "gorge" kohta olen seetõttu kasutanud aastaid "kanjon", kuna ma ei ole välja uurinud mingit muud sõna kirjeldamaks sügavat... noh, sügavat... kanjonilaadset asja. Kuidas eesti keeles "mountain pass" öeldakse, ma hetkel ei teagi. Uurin välja.

Mis, omakorda, tähendab, et inglise keeles ma sain aru, mis toimub, aga eesti keeles andsin sõnumi edasi valesti.

Õppisin ühte koma teist "emergency beacon"ite kohta. Ja lubasin eile Martynile, et kui mina üksinda mobiililevist välja matkan, siis ma võtan "beaconi" kaasa.

Õppisin rahvuspargi külalistekeskuse töötaja juttu tiba sisukriitilisemalt hindama.

Õppisin, et minu kahe aasta tagune retk, kus ma üksinda mägedes haigeks jäin, öösel vappusin, toitu süüa ei saanud ja kuru kaudu - jep, inglise keeles "gorge" kaudu - välja matkasin, oleks vabalt samamoodi minna saanud, ainult selle vahega, et minul ei olnud parve kaasas, mina kõndisin kogu tee jala, ja kui ma kord mägedest päikese kätte välja sain, hakkas mul soe kah. Ma olin tookord mitu päeva külalistemajas voodi peal pikali, enne kui mul jälle jõudu oli. Ning mina sain mägedest välja haigeks jäämisest 24 tunni jooksul, sest mina olin linnale lähemal, kui tema oli.

Õppisin, et päästekeskusega ühenduse võtmise aega kokku leppides on vaja kellaaeg ka kokku leppida, mitte aga lihtsalt "laupäeva õhtu". Tema lootis ehk laupäevalgi helikopterit pea kohal näha; minu jaoks tähendas "laupäeva õhtu" päikese loojumise aega.

Õppisin, et kui mina olen lumeoludes matkates kasse asendamatuks pidanud (ja nende puudumist valjult kirunud), siis seejuures on olnud oluline, et ma olen matkanud üles mäe varjupoolsel küljel ja alla päikesepoolsel. Nii et läbi püdela lume puusani sisse vajudes olen mina juba ALLApoole liikunud. Ma ei tea veel, kuidas temal oli, aga kaarti vaadates liikus tema ülespoole päikesepoolsel.

Õppisin iseenda kohta. Ütleme nii, et päästeteenistuse või politsei ridadesse mul asja ei ole. Vaatasin, kuidas Mike laupäeva pärastlõunal minult asjaolusid uuris; kuulasin, milliseid sõnu Emma kasutas, kui oli hirm mitte enam ainult minul, vaid mure ka nendel, et on võinud halvemini minna, ning kummardan nende ees selles mõttes maani. Nad tegid oma tööd, nad edastasid infot nii ausalt ja täpselt, kui nad ise tol hetkel teadsid, ja nad olid rahulikud. Kui mulle kella kahese infovahetuse ajal öeldi, et kella neljaseks seansiks peavad nad juba perega otse ühenduse võtma, läks minul süda pahaks, sest siis mul oli juba tõesti tunne, et äkki ongi midagi halvasti läinud.

Õppisin, kui palju ma seda peret usaldan. Usaldan tema oskust ja võimet enda eest hoolt kanda, ja ta pere sisetunnet, et kui nemad ütlevad, et neil ei ole paha tunne, siis läks ka minul tükk maad kergemaks.

Ja sain taaskord kinnitust, et Martyni kaisus on ikka nii ütlemata hea.

Tänane päev saab pikk olema. Ma olen ainult pool ööd maganud (ei suutnud pärast lapse söögikorda enam ise tagasi magama jääda) ning olen kuni õhtuni pisiselliga üksinda. Matkaselli riided korraldan puhtaks ja kuivaks küll, aga muu varustuse sorteerimise-puhastamisega peab ta vist ise tegelema, kui kord meitele jõuab. Ta magab tänaöösel hotellis, et juhul, kui haigus viiruslik on, ta seda meie lapsele majja ei tooks.

Kell on viis hommikul.

Tõdemus

2011-08-28T22:01:00.004+12:00

Lõpp hea, kõik hea.

Sebrapoiss

2011-08-26T18:02:00.000+12:00

Sõnumitooja ja telefonikõne

2011-08-26T06:54:00.002+12:00

Hilisõhtune telefonikõne. Üks sõber on Dunedini haiglas. Üritas endalt elu võtta. Kuulasin sõnumitoojat telefoni teises otsas ja noogutasin: "Hmm. Tõsi. Jah." Sõnumitooja nuttis. Mina kuulasin.

Fundamentaalselt on, ma arvan, igal elusolendil õigus ise valida, mis tingimustel ta lahkuda soovib, ja juba ainuüksi seetõttu ei ole mul sellele inimesele ei midagi ette heita ega ka hukka mõista. Ju ta siis tundis - vähemasti tol hetkel - et niimoodi on tarvis.

Telefonikõne lõpuks sain rohkem aimu ka sõnumitoojast ja sellest, miks ta uudisest rääkides nii lahinal nuttis. Sõnumitoojal on poeg, noor ja väga-väga andekas poeg; noormees, kes sportmängude asemel parema meelega raketti ehitab, ja eileõhtul oli sõnumitoojal, mulle tundub, lihtsalt siiras hirm, et temagi poeg meie sõbra kombel kunagi nii ahastusse võib sattuda. Sest:

He's got such a beautiful mind, he could be doing beautiful things with it, working for United Nations or something. /.../ Most of just sort of muddle through, but for people like him it's tough out there. It's so unfair.

Ma loodan, et sõnumitooja poeg läheb mõnda ülikooli, kus ta ümber on teisedki kauni mõistusega inimesed. Ei peagi tingimata ülikool olema - ükskõik, kuhu, kus ta ei pea end teistega suhtlemiseks allapoole tuunima.

Ja veel ma loodan, et meie sõbral läheb hästi - sest tema mõistusega võib tõesti väga, väga suuri asju ära teha, ja ta ei ole seda mõistust väga kaua aega suurte asjade tegemiseks kasutanud.

See on veel üks elamisloa mittesaamise külgi: ma arvan, et minulgi on aeg minna, kus mu peanupul igav pole. Me, siin, arutame õhtuti, mida me edasi teha tahame ja kus elada. Veel ei tea. Aeg näitab =).

Jogurti kvaliteedikontroll

2011-08-25T21:05:00.000+12:00

Külalised

2011-08-25T08:50:00.005+12:00

Viisin Eesti diplomaatilise esinduse eile autoga Makarora lähedale matkaraja algusesse. Kell oli 17, päike oli loojumas ja ta kavatses samal päeval veel 20 km maha kõndida. Pimedas. Kreisi!

Reede õhtuks, hiljemalt laupäeva õhtuks, peaks ta ühest teisest orust parvega välja aerutama, nii et nädalavahetusel saame taas kahe riigi vahelisi sõprussuhteid edasi arendada.

Oktoobri lõpus saabub meitele Eesti majanduslik esindus Miku näol. Sõbrad! Sõbrad on toredad =)

Eesti diplomaatilise esinduse ametlik visiit Uus-Meremaale

2011-08-23T19:57:00.002+12:00

Kevad tuleb

2011-08-23T09:49:00.004+12:00

Martyn: "Nii hea, et sa oled tagasi."
mina: "Mismõttes?"
Martyn: "Sina praegu ja sina kaks nädalat tagasi - on kaks täiesti erinevat inimest."
mina: "Jah?"
Martyn: "Jah. Sa oled jälle täis elu, naerad, veiderdad. Nii hea on näha, et sa oled tagasi."

Tõsi. Võib-olla oli asi tõesti selles, et rauatase oli elumadal ja hormoonid normist väljas - ma olen nüüd iga päev hoolikalt raualisandeid krõbistanud. Võib-olla aitasid muud asjad ka: teadmine, et Martyn on paari nädala pärast tagasi kodus ega tee enam 52-tunniseid töönädalaid, et laps ei heida enam piima nii palju üles, et õues on soojaks läinud. Aga parem on.

Magada ikka veel eriti palju ei saa, sest laps ei ole pärast haigust pikkadele ööunedele tagasi läinud. Arutame täitsa tõsisel toonil talle õhtuti piimasegu andmist, et ta öösiti meil ka magada laseks. Ei tahaks anda, aga... väsinud ema ei ole ka hea variant. Ning kuna ta esimesel kahel elunädalal juba sai rohkelt piimasegu, siis immuunsüsteemi mõttes on lehmapiim juba seedesüsteemist läbi käinud, nii et nüüd pole enam midagi.

Poisid ongi näljased, ütles mulle üks meie langevarjureid, kahe lapse isa. Kui perekooli rühma vaadata, siis võib-olla ongi nii: tüdrukud magavad juba ammust aega pikki ööunesid, samas kui kolme poisi emad maadlevad kõik 3-4 tunniste öösöötmistega. Karen pani Enzo 4,5-kuuselt piimasegule (ja nüüd magab öösiti, tumedad laigud on silmade alt ära kadunud), Steph alustas Noah-ga neljakuuselt (poiss ei tahtvat pudelit, nii et protsess on töös), ja meie... tjah. Eks näis.

Muid jutte kah: järv on talviselt madal, suusamäed on sisuliselt kahe lumesaju najal terve hooaja vastu pidanud, suurvett sel aastal võib-olla ei tulegi, kui kevad just mingit suuremat vihmasadu ei too, ning tänaöösel olid plusskraadid. Varsti on jälle suvi ja pruuniks põlenud karjamaad ja ninaverejooksud ja 30 kraadi.

Tänaõhtul

2011-08-20T18:24:00.002+12:00

Mõttekad lapseasjad

2011-08-19T14:35:00.006+12:00

Sellest tuleb nüüd nii põhjalik titepostitus, kui üldse olla saab, ja kel huvi pole, soovitan kohe mujale minna, sest mul tuli isu kirjutada titeasjadest - nendest, mis on hiiglama kasulikud, ja nendest, mida oleks võinud targa peaga poodi jätta.

Nii et, põdõdõdõdõm, alustagem!

Esiteks, riided. Kuuldavasti ei ole minu laps ainuke, kes üle pea tõmmatavaid asju südamepõhjast vihkab. Ja eks ma saan tast aru kah: kui mul oleks kehaga võrreldes nii suur pea, nagu temal, ja riietama tuleks mehelikult kohmakate kätega issi, bless him, siis ma ka röögiks kõigi kopsudega.

Kui lisada sinna veel, et riideid tuleb vahetada vähemasti kord päevas - sest duši all käiakse meie majas palja pepuga - ja tihtilugu rohkemgi, kuna refluksisel lapsel ei ole mingi probleem nii iseenda kui ka vanemate riided ülesheidetud piimaga täis lödistada, siis ongi arusaadav, miks meie Martyniga eest kinnipandavaid riideid eelistame. Elias kah. Sest need riided käivad selga nii, et esiteks panen maha riideeseme, siis lapse sinna peale, siis käed varrukaisse (mis on ka üsna vihatud liigutus, aga see selleks), siis nööbid eest kinni, ja ongi valmis.

Nn varasündinud laste suurustes - 50 cm ja alla selle - leiab selliseid hõlmikbodisid lihtsasti. On vist turgu, vanemad teavad, et pisipõnni pole tarvis riiete vahetamisega üleliia elevile ajada, las magab parem, kasvab.

Aga vot mida suuremaks laps saab, seda vähemaks jääb hõlmikriideid. Kas seetõttu, et lapsed üle pea tõmmatavaid asju rohkem armastama hakkavad? Ma ei tea, võimalik, aga sel juhul on need lapsed "teiste inimeste lapsed", sest meie oma röögib siira pahameelega edasi, ja tundub, et mida vanemaks saab, seda rohkem röögib. Kopsud kasvavad =).

Nii et meie majas on hõlmikud pidevas pesus ja teised riided lähevad selga siis, kui hõlmikuid pole. Mis viib mind, omakorda, järgmise riideesemeni: tudukombe. Minu jaoks sisuliselt hõlmikriie pikkade varrukatega ;)

Miks neid Eestis üldse TUDUkombeks nimetatakse? Okei, sipukateks nimetatakse kah, aga tudukombeks? Et on magamiseks mõeldud?

Siinmail nimetatakse neid Stretch and Grow, "Venib ja kasvab", ja õigusega, sest minu jaoks see on kõige mõistlikum lapseriietus üldse: katab kõik kehaosad ära, mitte miski ei "roni", kuhu vaja pole - näiteks, nagu t-särgid kaenlaaukudesse ronivad ja püksid hargivahesse - ei pea midagi üle pea toppima, sokid ei põgene jalgade otsast ära... Meie poiss traageldab tudukombes nii päeval kui öösel. Kui keegi meie sahtlist kõik tudukombed ära võtaks ja ma peaks last särgikestesse-püksikestesse toppima, siis... ma oleks üks väga õnnetu ema. Ja mul oleks väga röökiv laps.

Sama kehtib õueriiete kohta: mida kergemini last neisse sisse ja välja saab tõsta, seda rõõmsam meel kõigil on. Meie talvekombel käivad lukud varvasteni välja. Jess!

Ahsoo, põgenevatest sokkidest rääkides: ema ütles mulle ükspäev, et Maria, sul on kõik asjad tagurpidi, lapsel on papud riiete all, bodi on tudukombe peal. Et bodisid nimetatakse bodideks seetõttu, et nad käivad keha vastu!, mitte aga riiete peale.

Selle peale, lubage, ma seletan. Esiteks seda, et titesokkidel on kohutavalt kõrge "nunnufaktor", eks, on teised nii pisikesed ja armsad, et tahaks neid igavesest ajast igavesti pisikeste varvaste otsa sakutada, no lihtsalt nii nunnud on. Onju? Aga stopp! Poes ei müüda mitte ilmaasjata "sokihoidjaid", lapse kanna kujulisi kumme. Sest, psst!, ütlen saladuse: sokid. Ei. Püsi. Lapsel. Jalas. Kui kellegi teise lapsel püsivad, siis palju õnne, aga meie vigurvändal küll mitte. Ja ei püsi papud kah. "Aga seo siis paelad kinni!" ütles mulle seepeale ema.

Ma seon, muideks, aga ega see ei aita. Ma võiks ju nii kõvasti siduda, et verigi liikuma ei pääse - siis püsiks papud ehk jalas, jah, aga siis oleks potentsiaali muudeks probleemideks ;), näiteks nagu nekroos.

Nii et papud käivad meie majas tudukombe alla, sest sealt Härra Majesteet neid maha ei saputa, ja pole tarvis ei sokihoidjaid ega kleeplinti.

Ning bodi käib tudukombe peale seetõttu, et... guess: siis ta ei saputa käsi varrukate seest välja. Jõle tüütu on muidu, tuled last mati pealt üles võtma, on teisel käsi kombe sees, nööbid kombe lahti, hakkad kätt varruka sisse suunama, laps röögib, stiilis "Jälle sa topid mu käsi kuhugi! Naine, ma olen sulle kümme korda öelnud, jäta mu käed rahule!", enne üles tõsta ka ei saa, kui käsi kuidagimoodi kombe seest väljas on.

Ahsoo, sokkidest veel rääkides: me oleme avastanud, et ainsad "sokid", mis meie lapsel jalas kah püsivad, on tegelikult... kindad, need kindad, mida väikestele lastele müüakse, et nad küüntega nägu ei kraabiks. Siinmail kutsutakse neid "scratch mittens". Käte otsas me neid ei kasuta, las laps avastab maailma oma sõrmedega, küüsi saab üsna tihti lõigata, ja kui kraabibki põsele kriimud, mis siis?, aga vot varvaste otsa sobivad nad imehästi.

Ja viimane riiete kommentaar kah siia otsa: mina olen kõrge kaelusega riiete fänn. Külma ilmaga kogu aeg vaatasin, et no kurja, riideid on igat sorti ja suurust ja paksust, aga kaela katmiseks ei tundu olevat muud varianti, kui kaelusmüts pähe torgata.

Kuni ma avastasin, et on kõrge kaelusega bodisid kah. Jip-jip! Meie ühise haigusnädala jooksul, kui köhis nii suur kui ka väike, läks kaelus veel eriti hästi peale. Välja arvatud see, et... teda pidi üle pea selga ajama.

Mis siis veel... ahsoo, jah: kandekott.

Senimaani me kasutasime Uus-Meremaa kohalikku, Phil and Teds, kotti, aga see on vist mõeldud titadele, keda suvidel ajal süles kantakse, kui riideid eriti seljas pole, või siis ilgelt peenikestele beebidele, et nad ka talveriietega sinna sisse mahuvad. Meie oma ei ole praegu kumbagi.

Nii et eelmisel nädalal kolisime ühe Poola koti peale üle, avastasime, et poiss on juba piisavalt suur, et sinna mugavasti sisse mahtuda, ja väga bueno on. Välimuselt on selline jube õblu, kui Phil and Tedsiga võrrelda, ja selja tagant pole nii palju tuge, kui Phil and Tedsil, aga nüüd proovisime ja ütleks, et väga mõnus on! Aitäh vanaemale paki eest.

Lapse transportimisest veel: turvahälli autoalus on üks nutikamaid asju üldse! Kui ma peaks iga kord, kui last autost välja tõstan, turvavööd uuesti sättima, või, veel hullem, last kuidagi niimoodi sealt seest välja ukerdama, et turvahäll ikka istme küljes kinni on... No ma ei tea. Siis ma vist üritaks autot üldse mitte kasutada, mis, siin elades, ei ole eriti hea variant, sest me oleme maanteedpidi linnast väljas.

Ja vankriga, tundub, on kah hästi läinud, sest 1) turvahälli saab talle, klõps!, peale panna (ei ole vaja last üles äratada, et hällist vankrisse tõsta), 2) jube lihtne on teda kokku ja lahti pakkida, 3) kolm suurt õhukummi on ikka väga jee, kui kruusateel või muru peal kõndida, mida me üsna palju teeme, ning 4) kuna seljatuge saab nii lamavasse kui ka istuvasse kui ka poolistuvasse asendisse panna, siis see vanker on potentsiaalselt vankriaja lõpuni. Katšing!

Mähkmelauast: kui ma alles lapseasju uurima hakkasin, kavatsesime me teha sellise mähkmelaua, mis käib võrevoodi külge. Aga õnneks ma sattusin rääkima hea tuttavaga, kes soovitas: tooge taaskasutuskeskusest raamiga mähkimislaud, pange riidealus pesumasinast läbi ja kui kasutama hakkate, visake vana rätik peale, et kui siis on mingi suurem segadus, siis saab lihtsalt rätiku maha võtta ja teise asemele panna. Ning, mida ta eriti rõhutas: sellise laua pealt ei põgene laps mitte kuhugi ära, isegi vanemana mitte, kui ta jaksab rabeleda.

Superluks on. Ausõna. Raha kulus 3 dollarit (2 mähkimisraamile ja 1 riidele, millest ma uue aluse õmblesin), pealevisatud rätikut on nii lihtne pesumasinasse viia (sest piima ülesheitmise tõttu on meil pea all asuv osa kogu aeg märg), ja, tõesti, poiss ei põgene MITTE KUHUGI sealt pealt ära!

Kiiktool - lükkame toast tuppa, kööki, laua alla, diivani ette, kuhu iganes ise läheme, nii et poiss saaks kaasa tulla ja istuda ja jälgida, mis toimub.

Hälliraam - lükkame samuti toast tuppa või kööki, kui laps on rahutu ja tarvis silma peal hoida, aga pliidi peal munaroog või muud kõrbemisvalmit. (Ja meil on see mõte kah, et oleks hea, kui ta harjuks erinevates kohtades magama, mitte ainult magamistoas ja hällis.)

Häll - alguses soetatud seetõttu, et oli tunne, et Martyn võrevoodi ehitamisega õigeks ajaks valmis ei jõua (nii läkski), aga nüüd, tagantjärele, väga mugav asi, eriti ratastega raami tõttu.

Pisikesed kirevad mänguasjad - pisikesest peast oli Eliasel poogen, aga nüüd ta suhtleb nendega ja räägib mingeid pikki jutte, millest ainult nemad omavahel aru saavad.

Riidest mähkmed - aga nendest ma olen varem kirjutanud kah.

Ja lõpetuseks natuke privaatsem jutt kah, rinnapump.

Kui ma alles punnis kõhuga ringi kõndisin, siis ma lugesin internetist arvustusi ja teadsin, et ma ostan Medela elektrilise pumba - olime kokku leppinud, et pudelist joomise õpetame poisile igaks juhuks selgeks, et saaks vajadusel vahetust teha, ja novembris tööle naastes läheb teda niikuinii tarvis, ja ei näinud nagu mõtet oodata.

Aga õnneks ma ei jõudnud teda osta. Õnneks seetõttu, et kuna mina olin see naine, kes keisrijärgselt piimatuna ringi kõndis (nii et NICUs oli juba jutuks, et võib-olla läheb tarvis RPA ja pudelilapsega koju minna) ja kuus erinevat haiglataseme pumpa ära proovis (ja need on üldiselt palju kvaliteetsemad, kui nö tavalised, kodupumbad), siis Medela Swingist ei oleks mulle erilist kasu olnud. Minu peal ta, kurjam, ei tööta. Või, noh, töötab küll, aga nõrgalt.

Ning olgugi, et ma olin enne palju lugenud sellest, kuidas Avent on nii palju jubedam kui Medela, ja käsipumpa ei ole ikka üldse mõtet osta, kui vähegi eelarve kannatab, siis lõpuks selgus ikkagi see, et kõige paremini, ühe haiglapumba kõrval, mida me kahjuks koju rentida ei oleks saanud, töötab kõige lihtsam, odavam ja levinum Aventi käsipump.

Nii, väikemees ärkas üles, lähen temaga tegelema. Mul oli muidu mõte kirjutada asjadest, mida kohe üldse polnud mõtet osta, ka, aga eks siis mingil muul ajal. Kui üldse.

Muah!

NICU

2011-08-17T20:15:00.002+12:00

See nädal on olnud Dunedini NICU - väikelaste intensiiviga - leppimise nädal.

Mida lähemale jõuab november, mil mul on aeg taas tööle naaseda, seda selgemini ma olen aru saanud, et ma ei ole meie NICU teekonnaga veel päris päri. Ma olen seletanud iseendale, üleval peanupus, et mitte keegi ei saa mitte kunagi teada, miks mu lapsel sündimise järel NICU abi tarvis oli ja et niimoodi see peab arvatavasti ka jääma. See ei ole põhjuse ja tagajärje leidmise küsimus - see on leppimise küsimus. Seistes esmakordselt inkubaatori kõrval ning vaadates meie last juhtmete, torude, lampide ja monitoride keskel, olid pisarad ja valu loomulik reaktsioon. Tagantjärele sama hetke vaadates on sama loomulik ka vaikne rõõm, et ma elan riigis, kus on tehnika ja oskus last aidata. Jah, me olime NICUs, aga me ei olnud seal kaua, lapse mured ei olnud suured ning nüüd ta on terve ja tugev.

Sama loomulik kui valu ja pisarad, oli ka viha ja süütunne. Nagu paljud teisedki NICU vanemad, ma tahtsin teada, miks mu laps sinitulede all lamas ja mis talle haiget tegi. Ma tahtsin millegi või kellegi peale vihane olla, ma tahtsin, et oleks põhjus ja tagajärg.

Ja nüüd ma saan aru, et on aeg sellega tegeleda.

Töökaaslane, kes minuga raseduse lõpukuul käitus nii, nagu... noh, nagu ta käitus, inetult, võis osaliselt platsenta toimimist kahjustada ning ka meie NICUsse jõudmist mõjutada, ent ta ei olnud arvatavasti ainus põhjus ning isegi, kui oli, ma ei saa seda kunagi teada. Ma olen tahtnud talle andeks anda, olen püüdnud andeks anda, ent sisimas... sisimas ma olen ikka veel kuri. Kuri on vaikne sõna. Ma olen vihane!

Ja ma tunnen, kuidas see viha mind mürgitab.

Ja seepärast ma olen rääkima hakanud. Peegliraami vahele on torgatud nõustaja kaart, ma olen NICU kogemust teiste NICU vanematega jagama hakanud ja ülekõige ma tahan aru saada, mida ma tunnen, miks ma tunnen, ja eluga edasi minna. Ma tahan lubada endal kõik need tunded, mis veel koore all istuvad, läbi elada, keelamata endale ühte või teist, kuna mulle tundub, et ei sobi ju, ning kui tunded on ära tuntud, lasta neil vabalt lennata ning leppida.

Scars remind us where we've been. They don't have to dictate where we are going.

Mul on terve ja kaunis poeg. Ja ma olen selle üle ütlemata tänulik.

Poisid loevad

2011-08-16T09:32:00.002+12:00

Ma ei mõelnud sellele enne, kui alles seda videot viiendat korda vaadates, et... Martyn räägib Eliasele riimuvaid lugusid kui mitte iga päev, siis igal teisel, kolmandal päeval. Ta ei harjuta ega mõtle neid ette, vaid hakkab lausega pihta ja siis lood kuidagi tulevad niimoodi, väikeste pausidega, järjest suust välja. Lood väikestest poistest ja loomadest ja emast ja isast ja sellest, mida me kodus teeme, mida küpsetame, miks emale meeldib laupäevahommikul voodis vedeleda.

Ja jäin mõtlema, et see on ju... helde käega antud, oskus looga pihta hakata ja riimuval rütmil jutustada. Anne. Antud.

Nagu Eesti varamärts

2011-08-16T09:22:00.001+12:00

Külm, ligane ja tuuline.

Köögis

2011-08-14T20:20:00.002+12:00

Martyn: "Khm, khm, khm. Khm! Mu kohvikruusis paistab olevat kellegi jäätis."
Mina: "Poleviga. Selles kruusis paistab tihti olevat kohv, kui ma seda kasutada tahan."

(Martyn: "Khkhm! There appears to be ice cream in my coffee mug."
Maria: "That's alright. There often appears to be coffee in it when I'm using it.")

Mõte

2011-08-14T20:13:00.001+12:00

Brittide Antarktika-projekte juhitakse Cambridge'ist. Martyn on pärit Cambridge'ist. Hmmmmmmmm....

Sõbrad vaatavad

2011-08-10T09:54:00.003+12:00

Omikul

2011-08-10T09:07:00.001+12:00

Haige ja üks uks kinni, teine lahti

2011-08-09T19:38:00.003+12:00

Silmapiir paistab. Ühel päeval - ühel päeval, ma ütlen! - saan ma jälle nina kaudu hingata. Mitte täna veel. Aga kunagi tulevikus kindlasti!

Ma olin eile õhtuks omadega ikka täiesti... aut. Laps sõi juba neljandat päeva kahe-kolme tunniste vahedega, ka öösel, mina kasutasin kõiki vabu hetki, et auru hingata, pikali olla, öösiti ei saanud eriti magada, sest 1) laps ei pidanud kolme tundigi söögiaegade vahel vastu, 2) nina oli kinni, hingata ei saanud, aga 3) kurk oli jube valus ning 4) padi tatist märg; kõrini oli, aga kuhugi mujale minna ka ei olnud, ning ühtegi nohuvastast ravimit rinnalapse kõrvalt võtta ei tohi, ja abikaasat oli kahju terve päev titehoidjana kasutada, aga midagi muud polnud ka peale hakata, ja... noh, kokkuvõtlikult: asi oli ikka täitsa pe©sses.

Täna ludistan soolavett ninna tilgutada ja viskan rohekaslägaseid taskurätikuid järjest pesukorvi. Head isu!

Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.

Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda - sest, noh, laps magab - või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb - sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi - või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.

Ja peaaegu iga lause sisse kolib "poiss" või "laps" või "pisitegelane", sest elu lihtsalt ongi nii, et kõik on kuidagi otsapidi lapsega seotud. Mitte seepärast, et on hullemat sorti emastumine, või on nii ülepeakaela lapsevaimustus, vaid sest kõik lihtsalt ongi lapsega seotud.

"See tugevdab lapse immuunsüsteemi," ütles Martyni apteekrist isa, kui Eliase talvepisikust kirjutasin. Aamen selle peale. Ja aamen selle peale ka, et tihemini haige ei olda, sest kui oldaks, siis oleks ikka... no ma ei tea. Siis oleks ikka väga pe©sses kõik! =)

***

Ahsoo, jah, tulevikuteemadel: Uus-Meremaa elamisloaga on aamen. Rääkisime ametnikuga pikad jutud maha, arutasime plaanid omavahel läbi ja võtsime elamisloa avalduse viimases otsustamisfaasis immigratsiooniametist tagasi - et ei oleks tulevikus vaja küsimustele "kas teie viisataotlusi on kunagi tagasi lükatud?" jah vastata, ning seletada, miks, ja kuidas, ja millal, ja miks. Kas ma juba mainisin seda? Miks.

Oktoobris läheme, kui eelarve kannatab, Tasmaaniasse; üle vaatama, kas mulle meeldiks Tasmaanias elada, sest Martyn on seal juba olnud ning teab vastust, ning seejärel, ahahahaa, uut paberimajandust kamandama. Õnneks on nüüd, pärast aasta aega veninud Uus-Meremaa elamisloa kammajaad (ma kirjutan sellest pikemalt kah), kõikvõimalikud paberid tõlgitud-kinnitatud-rahvusvahelistatud, IELTS testid tehtud, ülikoolidiplomid Australaasia jaoks akrediteeritud, kahe tuhande aasta tagustelt tööandjatelt seletuskirjad, kus ja kellena ja miks me töötasime, korraldatud ning ei olegi vist väga muud, kui võtta ette uued viisataotlused ja...

Tasmaania 2012? Täitsa võimalik.

Ahsoo, ja seda kah, et kui lähebki Tasmaaniaks, siis Euroopasse me järgmisel aastal ei tule. Sest raha võib ju olla kuhjaga kõrvale pandud, aga kui viisalõivud ära maksta, kõik Martyni tööriistad konteineriga teele saata ning iseennast kah Tasmaaniasse korraldada, siis kolme inimese Euroopa edasi-tagasi pileteid... Noh, vaatame. Eks ma siis vaikselt kostan, mis saab.

Võib-olla tulebki uus blogi. Uus teelolemise blogi.

Homme on uus päev

2011-08-07T21:20:00.002+12:00

Homme on uus päev. Loodetavasti tuleb kergem. Poiss köhib ja aevastab juba poole vähem, mina olen põhiliseks tatistajaks jäänud. Eeldusel, et Martyn järgmisena viiruse üle ei võta, olemegi vist kõige raskemast osast üle ja edasi läheb juba kergemaks. Pöidlad pihku, et öösel ei pea kolm korda auruvanni tegema.

Pisike laps on tore. Ausõna on tore.

Aga krdi väsitav on. Haigena x 2.

Kell kuus hommikul

2011-08-07T06:20:00.001+12:00

Kell kuus hommikul. Uue auruvanni ootamine.

Parandus eelmisele postitusele: ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin, sest ma vist ei olegi kunagi varem nii väsinud olnud.

Uop! Vesi sai valmis. Läksin hingama.

Haige. Haige.

2011-08-07T02:23:00.002+12:00

Vau.

Hoolitseda haige väikese lapse eest? Üsna kurnav.
Olla ise samal ajal haige, kui on väike laps majas? Kurnav.
Aga olla ISE SAMAL AJAL haige, kui ka väike laps on haige?

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin.

Kirjutab Mann kell kaks öösel, kui teekann uut vett keedab ja auruvann hingamist ootab. Et hingata saaks.

2011-08-05T09:10:00.001+12:00

Ha! Perearst helistas: tuleb välja, et mul on rauatase väga madal ja kilpnäärme-tabletid tahavad kah suurendamist. Ime pole siis, et väss on.

2011-08-05T08:55:00.001+12:00

Einojah... Mul on ka nüüd nohu ja köha.

Musta koera päevikud

2011-08-05T06:55:00.002+12:00

Tõdemus, et mul on tarvis aega, et Martyniga kahekesi ka olla.
Otsus lapse viimane söögiaeg 20.30 pealt 19.00 peale tuua.
Poolteist nädalat söögiaja ettetoomisi, igal õhtul 10 minuti kaupa.
Lõhutud ööd.

Õhtune kokkusaamine Plunketis.
Koju saabudes avastus, et laps enam pudelit ei võta.
Poolteist nädalat järjekindlat pudeli pakkumist.

Lapse kõige põhjalikum refluksi-aeg: hommikused pikad nutud, ülesheidetud piim tekkidel, vaipadel, riietel, igapäevane pesumasina käimalükkamine ja katse Gavisconi anda. Refluksi vastu aitab, jah, aga kõhu ajab kinni. See ka hea pole.

Kolm vähemagatud ööd järjest.
Igal korral pool tundi, tund, poolteist tundi (!), et tagasi magama jääda.
Arusaamine, et nii väga on tarvis aega puhata, ent laps pudelit ei võta ja keegi teine peale minu rinda ei anna.

Neljas vähemagatud öö järjest.
Kella-kolme-öine söögiaeg, kell 4.30 hommikul olen ikka veel ärkvel. Uni lihtsalt ei tule!
Astun elutuppa, langen põrandale põlvili ja nutan: "Ma tahan magada, ma tahan magada, ma tahan magada."

Esmaspäev, kõhuviirus: isu pole, jõudu pole, iiveldab.
Päeva teine pool voodis pikali, poiss süles.
Poisile pool päeva süles olla ei meeldi, aga pole ka ime: mulle ka ei meeldiks.

Teisipäev, tuju kõigub nagu suure kiige peal: kord on hea ja siis on äkki hall. Nutt on terve päeva kurgus.
Ja tõdemus, et...

"Hei, ma tean seda tunnet küll, mis praegu on. See tunne on varem ka olnud. 6 aastat tagasi oli: iga päevaga läks raskemaks, kuni ühel hetkel ei jaksanud enam omal jõul välja ronida. Ma mäletan küll, mis tunne lõpuks oli. Ma ei lähe enam sinna tagasi!"

Kolmapäev, perearsti kabinetis. "Kuidas läheb?"
"Raske on."

***

Ma olen paljude asjade üle õnnelik, ja praegu ma olen õnnelik peaasjalikult nelja asja pärast:

1. Ma olen õppust võtnud sellest, kui raske 6 aastat tagasi oli, ja varakult perearsti juurde kõndinud. Enne, kui päris halvaks läheb.

2. Mul on niiiiiiiii tore perearst! Ajasime juttu, uuris, kui palju ma vett joon (joon, piisavalt), mida söön (Harju keskmiselt, aga püüan iga päev müslit, piima, pähkleid, puuvilja, juurvilja, riisi/pastat ja juustu süüa), kui palju värskes õhus viibin (iga päev 2-3 tundi), kas end liigutan (2 korda nädalas ujumas), kas teiste emadega kokku saan (igal nädalal), kas sõpru või peret lähedal on (ei ole, lähim hea sõber on Foxi liustikul), ütles, kui tähtis on see, et ma saaksin iga päev teha midagi, mille üle mul on rõõmus meel, ja tegime kokkuleppe: mina võtan sel nädalal eesmärgiks leida veel mõni noorte vanemate rühm või ema, kellega juttu ajada, tema võtab ühendust ühe meie kohaliku nõustajaga ning uuel reedel kohtume jälle.

Ja et enne, kui me ravimite kasutamist isegi arutama hakkame, tahab ta mu vereanalüüsid üle vaadata - sest rinnaga toitval emal on väga lihtne end väsinuna tunda, kui kehas mõni oluline element tasakaalust väljas on.

3. Martyn on niiiiiiiiii tore. Tunneb huvi, küsib, mõistab ja aitab. Ja armastab.

4. Poiss on nutikas: kaks nädalat järjekindlat pudeli pakkumist ja ta on pudelist söömise uuesti ära õppinud (või võtma nõustunud). Söögiaja ettepoole lükkamise segadused on kah otsa lõppenud, tavaline öö on nüüd stiilis 19.00 - 01.00 - 06.00. Ning eeldusel, et ma jälle magada saan, jaksan ma ka tema refluksiga tegeleda, isegi, kui ta keset ööd kisades üles ärkab, sest ülesheidetud piim on jälle kurgus.

***

Nüüd veel need paar päeva üle elada, poiss jäi eile haigeks, köhib rabedalt, ning reedel vaatame ühes perearstiga uuesti, mis seis on. Võib-olla olid lihtsalt väga rasked paar nädalat.

Teine laps peeglis

2011-08-03T19:38:00.000+12:00

Pühapäeval jalutame

2011-08-02T16:49:00.000+12:00

Pilta

2011-08-02T16:42:00.002+12:00

Kiri kaks kuud nooremale iseendale

2011-08-02T06:58:00.003+12:00

Su laps on nõus pudelist sööma, kui vaja, ja see on sigatore. Kord nädalas annab abikaasa sulle puhkust, toites poissi pudelist, ja see annab sulle võimaluse põõnata. Või Plunketi koosolekule minna.

Palun, jätka pudeli andmist vähemasti kord nädalas, aga võib-olla ka kaks! Sest kui sa pudeli paariks nädalaks kõrvale jätad, kuna abikaasa on tööst väsinud ja rinnaga on lihtsam toita, keeldub su laps pärast pudelist ja tagasi pudeli peale on teda sigaraske saada.

Ja see tähendab, et lumelauaga sõitmaminek - või üldse mingisugune pikem ajaperiood, umbes nagu 4-5 tundi, omaette olemiseks - läheb suuuuuuuure, suuuuuuure küsimuse alla. Aga emale on ka puhkust tarvis.

Ei, aitäh, aga ma kannan teda süles

2011-07-30T08:25:00.003+12:00

Mul tuli eile enne magamajäämist meelde üks lugu, mis meiega haiglas juhtus, ja mõtlesin: ma ei ole seda vist kellelegi rääkinud. Aga võiks.

Kui mind haiglas opiruumist välja kärutati, oli laps Martyni käes. Minul vappus keha palaviku käes ja minust ei olnud kellegi hoidjat - ma ei saanud sel hetkel rääkidagi, sest hambad lõgisesid. Medõed (võib-olla olid ämmaemandad, ma ei mäleta enam) võtsid lapselt vereproovi, leidsid, et suhkur on ohtlikult madal ja seletasid, et poiss tuleb kohe viiendale korrusele intensiivi viia. Et ema opijärgselt kaasa minna ei saa, aga isa tulgu küll kaasa; ja et kohe, kui ema on opist natuke taastunud, kärutatakse temagi üles, aga seniks mingu isa.

Okei, ütlesime meie.

Keegi kärutas sisse suure koliseva metall-laua (umbes nagu sööklates on nõuderiiuid), läbipaistvast plastmassist haiglahäll peal, ja ütles Martynile: tõsta laps siia sisse ja tule meiega kaasa.

"Ei, ma kannan teda süles."

Ei, ei, tõsta laps hälli, ära kanna teda süles, ütles nõuderiiuli lükkaja. Hällilaual on rattad all, me kärutame.

"Ei, aitäh, aga ma kannan teda süles. Te minge ees ja ma tulen teiega kaasa."

Ei, ei, ütles nõuderiiuli lükkaja juba tungivamal toonil, see on ohutuse jaoks: kui laps põrandale kukub, siis meie oleme süüdi. Kuni te haiglas olete, olete te meie vastutada. Tõsta laps hälli ja lähme.

Vot siis ütles Martyn midagi, mida ma temast üldse poleks oodanud, aga... ma olin ta üle uhke, sest ta ütles:

"See on minu poeg. Ma kannan teda järgmised kaks aastat süles ja ei näe põhjust, miks ma ei peaks sellega juba praegu alustama. Andke mulle paber, kuhu ma allkirja võin panna, et te olete vastutusest vabastatud, kui ma ta põrandale peaks pillama, ja hakkame üheskoos minema. Kus suunas intensiiv on?"

Medõed (aga võib-olla olid ämmaemandad) vaatasid teineteisele otsa, keegi ohkas ja kehitas õlgu, nõudelaua lükkaja pööras enda ja koliseva kaadervärgi ümber, hakkas uksest välja astuma ja ütles Martynile, et olgu peale, tulgu kaasa.

Martyn kummardus koos lapsega minu kohale, tegi musi, mina tegin lapsele musi, Martyn ütles: "Ma armastan sind. Näeme varsti," ja niimoodi meie mehed opiruumi eestoast välja astusidki. Pisem suurema süles.

Plikad ja poiss põrandal

2011-07-29T08:57:00.003+12:00

Siis, kui plikad vaiba peal selili olid, keeldus Elias kampa löömast. Tahtis istuda ja vaadata. Ja siis, kui plikad järjest kõhuli keerati, nõustus temagi vaiba peal olema - aga selili, mitte kõhuli.

Ei ole väga karjaloom, vist =)

PS. Kõigile neile, kes blogi jätkumise all sõna võtsid: ma ei pidanud tegelikult silmas, et ma blogi kinni panen - pigem lihtsalt, et lõpetan kirjutamise =)

Teelahkmel

2011-07-27T09:20:00.002+12:00

Elamisloaga käib ikka ja jälle buahaha. Edasi, tagasi, edasi, tagasi, edasi, tagasi käivad kirjad meie ja ametniku vahel. Eile käis selline jutuajamine minu ja Martyni vahel:

Martyn: "A mis siis, kui ei saa elamisluba?"
"No mis siis ikka - siis istume maha ja mõtleme, mis edasi saab."
"Ei pea ju tingimata Euroopasse tagasi minema?"
"Ei pea. Vahet pole, kuhu läheme."
"Meil jääb ju terve suvi, et mõelda ja plaanida."
"Jep."

Mõlemal tekkis pikk muie näole. Mina mõtlesin: Teravmägedele! Või Tasmaaniasse! Martyn mõtles arvatavasti: kuhugi soojale maale! Või Tasmaaniasse!

Kui üks uks lähebki kinni, siis tulevad teised lahti. Ja jälle on selline... elektri moodi võdin sees, uudishimu ja elevus. Nagu kaks aastat tagasi oli. Et ei tea, mis edasi saab, ja niimoodi ongi ia =)

Teistest ja kirjeldamisest

2011-07-26T07:08:00.003+12:00

Kustutasin eelmisel aastal oma Facebook'i konto, ei tahtnud enam veeta nii palju aega uurides, mida teised inimesed teevad.
Poolteist kuud tagasi panin kõrvale viimase lapse-kasvatamise-raamatu, ei tahtnud enam lugeda, kuidas teised lapsi kasvatavad.
Täna kustutasin kõik Reader'i tellimused, ei taha enam lugeda, mida teised mõtlevad. Tahan ise omi asju mõelda, ise tunde järgi käituda, ise oma lapse kõrval nii olla, nagu õige tundub.

Ja mõtlen, et mingil hetkel läheb seegi blogi kinni. See ei ole enam minu teelolemise raamat, nagu ta alguses oli, vaid minu elamise kirjeldamise raamat, ja ma ei taha teda niimoodi pidada. Elada tahan.

Homme jõuab uus arvuti siia, siis saab tollega kah nullist alustada - tõsta üle need asjad, mis tõstmist väärivad, ja muu võib prügikasti visata. Et ei oleks üleliigset kola, mida teona kaasas tassida.

Oktoober ja hinnad

2011-07-25T16:47:00.003+12:00

Hakkasin täna meie oktoobrikuise tripi jaoks ettevalmistusi tegema. Martyn lõpetab töö septembri lõpus, mina alustan novembri alguses, ja vahepeal tatsame siis mööda Uus-Meremaad ringi. Kolmekesi.

Arutasime eile Queenstownist koju sõites, kuidas reisi korraldada. Kas sõita enda autoga või rentida? Elada hostelites või telgis või matkaautos? Plusse-miinuseid kaaludes tundus, et matkaauto rentimine oleks kõige mõistlikum tegu, ning täna võtsingi veebilehed lahti, et leida meile sobiv - kuhu poisi turvahäll kah sisse mahub.

Vaatasin ühte veebilehte - kallis. Teist - kallis. Kolmandat - ikka kallis! Kuhu iganes nina ei torganud, hinnad olid kuidagi... harjumatult röögatud. Ebamõistlikult röögatud. Ei saa ju olla, et kahe aastaga hinnad kolmekordseks oleks läinud, mõtlesin. Või saab?

Ei saanud enne aru, mis värk on, kui võtsin ühel veebilehel lahti hindade tabeli aasta lõikes ja nägin kuupäevade kaupa graafikuid: kuni 30. septembrini odav, 1. oktoobrist 30. novembrini kallis (täpsustuseks: kolm-neli KORDA sama kallis, kui muul ajal), 1. detsembrist edasi jälle odav. Ja kõrval oli märge: maailmakarikas.

Ragbi. Ragbi maailmakarikas.

Sa muffi küll! Ma olen nüüd juba pool aastat uudistest kuulanud, kuidas uusmeremaalased maailmakarika ajaks kõik hinnad lakke on löönud, umbes selle suhtumisega, et "kui me muul ajal raha ei suuda teenida, koorime vähemasti maailmakarika ajal Uus-Meremaale tulnud turistidelt kõik, mida koorida annab", aga no vot ei ühendanud varem ära, et maailmakarikas on täpselt sel ajal, kui me perega ringi liikuda oleme plaaninud. Oktoobris. Novembris.

Jaiks!

Matkaautode hinnad on kolm-neli korda kõrgemad, kui muidu.
Hotellid on kaks-kolm korda kallimad, kui muidu. Ja täis.

Maailmakarika korraldajad on, kui uudiseid kuulata, majutuse ja transpordi korraldajatega ütlemata kombel hädas ning pöördunud isegi valitsuse poole palvega hinnarallit takistada. Halva mulje jätab selline raha kokkukühveldamine, ütlevad nad, ja peletab külalisi eemale.

No shit, Sherlock.

Et ma nüüd istun siin omaette ja arutlen: ehk tasub haagis rentida? Või isegi osta? Siis saab vabalt meie autos magada, nagu me varem oleme teinud, ja vankri-ning-muu-kola kah kaasa võtta. Sest vanker JA voodi autosse korraga ei mahu.

Või rääkida tuttavatega, kel matkaautod, ning kuuks ajaks autode vahetuse teha? Et meie võtame nende matkaauto ja nemad meie Subaru?

Telgis magamine on muidu okei küll, aga oktoobris ei raatsi veel päris 100% telgi peale loota. Poolteist aastat tagasi oktoobris käisin ma veel lumetormis matkamas ja ise saaks niimoodi veel hakkama, aga 6-kuist last sellise ilmaga telki toppida... küll ei tahaks.

Nii et mõtleme siin. Arutame.

Keerab! 50%

2011-07-25T15:08:00.003+12:00

Poiss keerab selja pealt külili ja kõhu pealt selili. Ei julge teda enam (meie) voodile panna, ilma et padjad kahel pool tõkkeks poleks!

Pühapäevahommikune jalutuskäik

2011-07-25T15:06:00.001+12:00

Varjus miinus viis, päikse käes kümme.

Ajab juttu

2011-07-22T19:58:00.001+12:00

Kaamera juuresolekul ei lälisenud ta muidugi pooltki nii palju, kui muidu - aga ikkagi!

Selle nädalal õpitud kokategu

2011-07-22T19:56:00.002+12:00

Tere hommikust

2011-07-22T19:51:00.001+12:00

Mähkmed ja kohvihommikud

2011-07-19T13:27:00.005+12:00

Miks meie lapsel riidest mähkmed jalas on? Mitmel põhjusel.

Esiteks enda pärast - mul on hingel kergem, kui mähkmed pesumasinasse lähevad, mitte aga prügikasti. Rahakoti pärast - soodsam on, riidest mähkmed tasuvad end (pabermähkmetega võrreldes) poole aastaga ära. Ja viimasel ajal kõige tähtsama põhjusena lapse enda pärast - pabermähkmetega, vahet polnud, millise tootja omi kasutasime või kui palju õhuvanne tegime, oli pepu kogu aeg punane. Riidest mähkmetega seda muret ei ole.

Mugav on: mikrokiust sisu imab, sisefliis hoiab kuuivust ja pealisriie takistab kogu seda jama väljapoole lekkimast. Nühkimise jama ei ole - pesumasin on. Ainus mure on nad iga paari päeva tagant hoiuämbrist pesumasinasse kallata ja sealt pesunöörile viia, aga see on umbes sama, kui iga paari päeva tagant prügikasti välja viia.

Ja kuna meil on sellised, millel saab muuta nii jalaaukude kui ka vöökoha suurust, siis peavad need mähkmed vastu kuni mähkmeea lõpuni.

***

Ma arvasin, kui kõht alles ees oli, et emade-laste kohvihommikutele mul asja ei ole - ei ole, millest rääkida. Või teiste sõnadega: igav on.

Aga võta näpust: on asja. On vägagi asja! Aga natuke teistel põhjustel.

Ühest küljest käin ma igal nädalal Plunketis ja iga paari nädala tagant Perekooli rühmaga kokku saamas enda pärast - et vaheldust saada, et täiskasvanute seltsis aega veeta.

Aga teisalt käin ma seal poisi pärast - sest mida rohkem inimesi, hääli ja värve ta kogeb, seda lihtsam temaga on. Mis, kui korraks mõelda, on tegelikult kah... enda pärast. Sest minul on lihtsam.

Poisil on minuga kodus igav, mulle tundub, on viril ja rahutu. Aga nii kui keegi külla tuleb - postiljon kasvõi - nii on pungis silmad, torruaetud suu ja kui külaline poisi vastu huvi kah tunneb, jagatakse isegi naeratusi.

Poes meeldib käia. Tänaval meeldib kõndida. Plunketis meeldib aega veeta - uudistab, naeratab, läliseb ja kui on aeg magama jääda, siis magab. Ühel õhtul võtsin ta pubisse kaasa, Martyn käib seal töökaaslastega reedeõhtuti õlut joomas. Poiss vaatas meestele ükshaaval otsa, naeratas, tõdes mingit oma tarkust ja... keeras magama. Ja magaski ülimas rahus tund aega, kuni meie juttu ajasime ja mehed õlut jõid.

Ja nii me pakimegi end igal päeval autosse, poiss, mina, käru, kolistame end kuhugi kõndima ja kõnnime. Mina kõnnin, tema vaatab.

PS. Triibulise särgiga poiss on meie poiss.

Pühapäevahommik

2011-07-17T12:19:00.005+12:00

Tantsisin, poiss süles, mööda tuba ringi. Martyn segas köögilaual omletti kokku. "Kallis, kas sa tead, et ta magab?" küsis Martyn muigega. "Magab, tõesti või?" - "Mine vaata peeglist."

Läksin. Vaatasin. Magas, jah. Huvitav, kui kaua juba?

Arvutis mängis MercyMe "I can only imagine". Jäin keset tuba seisma, vaatasin poega, vaatasin Martynit, vaatasin aknast välja ja tuli meelde, kuidas ma seda lugu Teravmägedel kuulasin. Kuidas ma tundsin Teravmägedel, et mul on tarvis millegi väga olulise tõttu Uus-Meremaale minna.

Ja nüüd ma seisingi keset tuba, vaatasin poega, vaatasin Martynit ja vaatasin aknast välja.

Sisetunded.