Üle pika aja jutt

Kui ma teise Alaska suve alguses kohalikku politseijaoskonda kõndisin, et (uuesti) USA juhiload teha, küsis politseinik üllatusega: "Mis sa vanadega tegid? Eelmisel suvel ju tegid alles load!"

Ütlesin ausalt, et pidin Eestis USA juhiload ära andma, kui Eesti omi tegin. Et ankeedil oli mustvalgelt kirjas, et allkirja andes kinnitan, et mul ei ole teiste riikide juhilube, jaada-jaada-jaada.

Politseinik naeris ja ütles, et polnud vaja kellelgi midagi ära anda - et keegi kontrollida ei saa, nii et tulevikus hoidku aga load alles. Mina vaatasin suurte silmadega talle otsa ja ragistasin ajupulkasid, et kuidas siis nii, politseinikud ongi ju selleks, et seadusel silma peal hoida, kuidas ta mulle niimoodi ütleb, et hoidku USA load alles?

Või siis näiteks Eesti maksuametis tol kevadel: teadsin, et seaduse mõttes tuleb väljamaa sissetulekute pealt samuti tulumaksu maksta, ja kuna olin kenasti seadusekuulekas kodanik, siis deklareerisingi oma USA palga Eesti maksuametis ära. Hiiglama palju pabereid oli vaja täita, kusjuures: pangaväljavõtted, USA palgapaberid, ankeedid... Palju ma seda tulumaksu täpselt maksin, ei mäleta, aga vist oli 14 000 Eesti krooni. (Selle raha eest oleks ma tudengina saanud mitu-mitu kuud elada!)

Ja teate, mis? Isegi Eesti maksuametnik - mitte see, kes leti taga mu paberitega tegeles, vaid teine, kes sugulaste kaudu tuttav on - raputas selle asja peale pead ja ütles, et tonti ma seda deklareerisin kõike, oleks võinud niisama jätta ja õppelaenu selle asemel tagasi maksta või miskit.

Ja ühest küljest ma sain temast aru: siin ma olin, kesise sissetulekuga tudeng, ja ausalt maksin kõiki oma makse, samas kui need suured maksupettusega tegelejad on ikka sadade tuhandete kaupa maksmata jätnud, vahel isegi rohkem.

Ent teisalt ma mõtlesin: aga kuidas ma saan teistelt eeldada, et nad seadusi täidavad, kui ma ise ei täida?

Aga nüüd, paar aastat vanemana ja Uus-Meremaa kultuuri rohkem ja rohkem sulandudes saan ma aru, et üks asi on see, mis seaduses sõna-sõnalt kirjas on ja hoopis teine on see, mis tulemusi see seadus annab.

Ja pikalt ma sel teemal siin kirjutama ei hakka, aga lühidalt selle USA juhiloa teemal, mis - nagu ma aru saan - Eesti meedias nüüd paar päeva laineid on löönud: politseinik, kes auto öisel teel seisma jättis, püüdis arvatavasti oma tööd ausalt teha. Ent millist vilja selline seik nüüd õigupoolest kandis, on hoopis teine jutt. Mina oleks trahvi teinud, palunud viisakalt juhiluba ära vahetada ja lasknud neil koju edasi sõita, aga mina ei ole politseinik, mina ei tea, kes ja kuidas talle pärast vastu vahtimist oleks andnud sellise minnalaskmise pärast.

Ja miks see mul niimoodi hingel kipitab ja kirjutama ajab, on see, et minu praeguses Uus-Meremaa töökohas mina samuti kõiki reegleid ei täida. Teadlikult. Sest tead, mis? Osad asjad, kui reegleid lõpuni täita, raiskavad inimeste aega, raha, närve ja mingit suurt kasu neist kah ei sünni. Ja isegi mu töökaaslane ütles ükspäe' selle peale, et tead, tee nii, nagu endal parem tundub, aga ole lihtsalt valmis enda otsuste eest pärast seisma ka, kui vaja läheb.

Sel nädalal ma seisin, näiteks - ütlesin ausalt bossile, et tead, ma saan aru, et see ei ole siin meie protseduur, aga tead, mida? Sind polnud tööl, toda inimest polnud tööl ja lõppude lõpuks see, mis oli oluline, oli see, et asi oleks õiglaselt lahendatud ja klient rahul, ja kui keegi tahabki mulle seepärast mingit ettekirjutust teha, tehku - aga ma teeks järgmine kord ikka samamoodi.

Ja boss ütles selle peale, kusjuures, samuti: "Ja oligi õige."

Ja see on, laias laastus, minu arust Eesti ja Uus-Meremaa vahe. Aga võib-olla ei olegi mitte nii väga Eesti ja Uus-Meremaa, vaid 28-aastase Manni ja 23-aastase Manni vahe.

Nüüd ma mõtlen esiteks enda peaga, mis on oluline, mitte aga ei tee nii, nagu riik või reeglid käsivad.

Ja Justinile ja Epule siinkohal pai.

Welcome to Estonia =)