Vennad

Robert - Martyni noorem vend - on kuu aega meie juures elanud. Kanjoneis turninud, paraplaaniga lennanud, Martyniga puid teinud, lapsega möllanud.  

Mõni päev tagasi käisid poisid parvedega Clutha jõel. Õigemini: kõik me käisime parvedega jõel, lihtsalt mina käisin esiteks Martyniga kahekesi ja siis käisid Robert ja Martyn kahekesi. Kolmas tegeles lapsega.

Eile käisime pargis paraplaaniga möllamas.

Täna sõitis vennas Christchurchi, et homme tagasi Londoni suunas lennata, ja majas on vaikne. Väga vaikne.

Tore on, kui pere külas on.

Ellu jäädes on, jah, naljakas

ELaKi algkoolitusel öeldi ikka, et metallkonksudega saapaid langevarjuhüpetele kaasa pole mõtet võtta, olgu lihtsad tennised, paelad ära peidetud.

Täna vaatasin videoekraani pealt, kuidas kaameramees väljahüppel tandempatsiendi saabastesse tossupaelu pidi kinni jäi ning pool vabalennust tandemi saapa küljes veetis. Hirmus oli vaadata, siis oli natuke naljakas (või nagu üks meie mesusid ütles: "It's funny when you survive."), ja siis oli jälle hirmus. Kui kuradi valesti oleks kõik minna võinud, kui kaameramees poleks end tandemi küljest lahti saanud.

Aga õnneks sai, ja kõik oli hästi, ja täna õhtul juuakse mõned õlled ära, sinise taeva terviseks ja vabalennu terviseks. Ja alates tänasest Wanaka tandempatsientidel metallkonksudega saabastes lennukisse minna ei lubata.

***

Jon, Wanaka endine tandemmesu, käis hommikul lennuväljal külas. Ratastoolis.

Helistasin pärastlõunal Martynile, ütlesin, et süda on kõigele sellele mõeldes paha. Martyn küsis vastu, et kas ma siis ise langevarjuhüppele minnes ei mõtle, et kõike võib ju õigesti teha, aga surmasaamise võimalus on ikkagi.

Ma mõtlesin hetke ja ütlesin siis vastu, et tead, ise langevarjuhüppele minnes mõtlen küll - õigemini, mitte ei mõtle, vaid võtan arvesse - aga tandemeid vaadates ausalt öeldes ei mõtle küll. Iga päev vaatan, kuidas kümned inimesed lennukist välja hüppavad, ja pikapeale tundub asi natuke, noh, blase. Lähevad lennukisse, hüppavad, maanduvad; lähevad uuesti lennukisse, hüppavad, maanduvad....

Nüüd on jälle natukeseks ajaks meeles, mida me Wanakas iga päev õigupoolest teeme. Ja et lennukist välja hüpata on tegelikult väga, väga suur asi.

Hüppeisu on tagasi tulnud, ja järjest kasvamas taas.

Lihtne lugu

Meel on nii mõru, et nutta tahaks, aga ei tule.

Olen tunde ja tunde ja tunde ühe raamatu kallal töötanud. Eesti keeles kirjutanud, siis inglise keeles, siis taas eesti keeles. Olen kirjutanud algust, olen kirjutanud keskpaika, olen kirjutanud juppe, mis ei tea veel, kuhu nad lõpuks asetuvad. Olen suuuuuuuure suuuuuuure osa oma elust selle kirjutamise alla ära pannud, ja nüüd on tunne, et tead... teda ei tule vist. Mitte minu sulest.

Ei tule, noh. Ja ma ei tea, mida teha, et need jupid, mis mingisuguse tõkke taga kinni istuvad, lahti teha, ja ilma nendeta ei ole sel raamatul mõtet. Ilma seletamata, mis oli Jumala Maja Queenstownis ja miks Colin ja d'Arcy minu ellu nii õigel ajal sattusid ja miks ma 2009. aasta lõpupoole hingeliselt nii, noh, lahti olin, ei ole seda lugu mõtet jagada, sest see on umbes sama hea, kui rääkida Punamütsikese lugu ja hunt tsensuuri huvides välja jätta. Pointless.

Mis toob mind omakorda järgmise mõtteni: et võib-olla, võib-olla!, tuleb see lugu blogis ära rääkida. Ilma toimetamata, ilma keelekorrektuurita, ilma formaadita, vaid lihtsalt tulistada nii, nagu sülg suhu toob, ja üles jätta.

Sest lugu on ju, iseenesest ja põhimõtteliselt, lihtne.

Päevade rütm

Akna taga sajab lund. Õigemini: akna taga justkui sajab lund, sest kask laseb kerge tuule käes kõikudes seemneid murule ning päikesepaistes kullendavad need nagu lumi. Peaaegu.

Istun laua taga ja mõtlen. Naabri kass kõnnib mööda veranda talasid; nüüd jäi seisma, vaatab mulle läbi aknaklaasi silma; nüüd kõnnib edasi. Hüppas aiaposti otsa. Murule.

Tore on.

Maja, kus me elame, on lõpuks sellise... mugava, sisseelatud ilme saanud. Kahe ja poole kuuga on rajad sisse kõnnitud ja nüüd on teada, kellele kus võtmeid meeldib hoida, ja kuhu sussid kaovad, kui neid üles ei leia, ja millises köögikapis suhkrut hoitakse. Mööbel on toast tuppa liikunud - ikka selleks, et mugav oleks - ja lõpuks ongi selline tunne tekkinud, et nüüd, nüüd me oleme end siia majja sisse elanud.

Kogu elektroonika ja juhtmed on kolinud kolmandasse tuppa, kuhu on hea uks vahepealt kinni tõmmata. Ühest küljest on mul nüüd vaikne koht kirjutamiseks ja teisalt ei käi poiss juhtmeid põrandat mööda taga ajamas.

Kolmas tuba on justkui külaliste tuba kah. Praegu elab Martyni vend Robert siin näiteks, ja Roberti paraplaan (või kuidas iganes "paraglider" eesti keeles on). Oleks me varem siin elanud, oleks Küllil ja Andrel ja tibidel kah oma tuba olnud, ja poleks pidanud külalisi trepimademele magama sättima. Aga see selleks =)

On lapse tuba.

On meie tuba.

Ja on köök.

Köögis sööme hommikuti putru ja räägime eesti/inglise perega Skype'i vahendusel. Kui arvutist piisavalt kiiresti vanavanemaid näha ei ole, siis hakkab poiss käega laua vastu lööma, umbes et: no mis te jändate, pange nüüd. Kui vanavanemad Skype vahendusel laulavad - ja laulavad nad meil kõik - siis laps kiigub heast meelest tooli sees, ikka edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi.

Kui hommikusöök on söödud, siis lastakse poiss põrandale ja sealt ta leiab kõik eelmisel päeval põrandale visatud toidujäätmed üles. Äge.

Kui hommik on jahe, nagu täna hommikul näiteks oli, siis pakitakse laps karukostüümi sisse ja minnakse käbisid korjama (tulehakatuseks head) või poodi või niisama jalutama.

Päevades on rütm ja sügis tuleb vaikselt ja rohi on vihmade järel taas kasvama hakanud.

Ja kõige selle rütmi sees me oleme tegelikult valmis Christchurchi kolima, et siis taas end uues kodus sisse seada ja uus rütm uuesti üles otsida.

Pilta ja niisama

Ei ole suuremat sorti tuju kirjutada. Miks? Ühelt poolt seetõttu, et ma panen tükk auru teise kirjutamistöö alla, nii et siia väga ei tiku enam. Teisalt seetõttu, et langevarjutamist on omajagu - päris nii pikki päevi, nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal, ei ole, aga ikkagi. Kolmandaks seetõttu, et Martyni vend on ikka veel Wanakas ja tore on, noh, sotsialiseeruda. Tore on, et keegi veel peale minu ja Martyni siin on. Ja neljandaks ikka seetõttu, nagu alati - sest laps on.

Phuhh. 

Kui väikemees õhtul kell seitse voodisse on ära pandud, siis lapsevanemad tõmbavad end diivanile siruli ja mõtlevad, et tänu taevale, jälle on üks päev läbi saanud. Inglise keeles on üks jubehea väljend, "full-on" - et kui miski on täie auruga toimumas, siis see on full-on.

Meie laps on näiteks full-on =). Ega ma teiste inimeste lapsi intiimselt ei tea, nii et võrrelda mul kellegagi ei ole, aga meie pere jaoks on Elias küll full-on. On juba oluliselt lihtsam kui varem oli, sest nüüd ta liigub ja oskab ise asju kätte saada ja ennast lõbustada, aga IKKAGI.

Eile käisime kahte sõimerühma vaatamas ja Martyn on tänahommikul sellesse, mis rohkem meeldis, tunniks ajaks koos poisiga uudistama läinud. Ehk järgmisest või ülejärgmisest nädalast hakkab laps osa aega sõimes veetma ja praegu tundub, et niimoodi on õige. Sõprade lapsed on kuu-kaks sõimes olnud ja nii äge on vaadata, kuidas nad, vuhuuuu!, arenguhüpped on teinud. Koos teiste samavanuste lastega ringi töllerdada on ikka tiba teistmoodi kui kahe täiskasvanu seltsis.

Elamisluba liigub vaikselt edasi. Eks vaikselt nokitseme.

Ja suvi hakkab otsa saama. Tänaöösel oli juba paar kraadi üle nulli, ahi on peaaegu iga päev küdenud ning rohi on õues jälle roheliseks läinud. Ei ole enam kõva pruun kamakas, päikese käes kuivaks ja elutuks põlenud, vaid on libled ja kompostihunnikule ei ole tarvis iga päev juua anda. Lumi on vihmasadude ajal mägedele pidama jäänud, eile oleks vabalt lumepiiri sisse matkata võinud, kui oleks soovinud ja aega olnud.

Tasapisi-tasapisi.

Poisid pärast kanjonimatka, ahju ees siruli, kanged ja väsinud.

Eilehommik.

Kui sündis, siis öeldi, et on Martyni nägu. Siis läks aegamisi minu nägu. Ja nüüd on täiesti enda nägu, heledate lokkis juustega. On väga efektiivselt karjuma õppinud - emasse vist, kui jutte minu lapsepõlvest uskuda =)