Jools ütles suvehakul, et enne, kui ta lapsed sai, ta ei kujutanud ette, kuidas võib kedagi armastada veel rohkem, kui ta armastab oma meest. Kuidas saab armastust kõigile jaguda?
Aga näed, jagub. Jagub vaat et rohkemgi kui varem oli.
Ma arvan, et armastus kasvab koos ajaga.
Mul on päeva lemmikhetk - lapse voodisse tõstmine. Uneriided seljas, vannis käidud, saab veel päeva viimase asjana rinda ning kui ma ta sülle tõstan, siis ta laseb end hästi lõdvaks, paneb pea mulle õlale, pistab pöidla suhu, paneb silmad kinni ja... ohkab. Ja siis ma seisan temaga niimoodi voodi kõrval ja hingan ja tunnen, kuidas ta lõhnab, ja kuidas ta on valmis magama jääma. Ja tunnen, kuidas armastus on jälle natuke suuremaks muutunud.
Igasugust
Elamine Wanakas tähendab seda, et:
ostes ajalehekuulutuse kaudu kellegi vana voodi, on see "keegi" Adventure Consultants'i selleaastase Everesti ekspeditsiooni ametlik arst. Jon Krakaueri "Into thin air" raamatut olete lugenud? Selle Adventure Consultants'i arst.
***
Kelle Hampton on kirjutanud raamatu, mis aprillikuus raamatulettidele jõuab. Ootan huviga.
***
On algamas uus elamisloa taotlemine, sel korral pisut teistmoodi - Christchurchi kaudu. Ehket: kui elamisluba läbi tuleb, siis Christchurchi meie ka läheme. Millal? Ei tea. Eks kui läbi tuleb, siis lähemegi.
***
Jeb Corliss on jalaluumurdudega haiglas. Jon, üks meie instruktoreid, samuti - haiglas, see tähendab.
Ärev on niimoodi, kaugelt ja kõrvalt, oodata. Selgroovigastuste paranemine võtab aega ja tööd, ja kuidas taastumine läheb, selgub alles... kunagi hiljem. Ma tahan, et Jon kõnniks ja seisaks ja mitte kuude või nädalate pärast, vaid täna. Ma tahan, et Jon kõnniks täna.
Ent selgroog võtab aega. Ja tööd.
ostes ajalehekuulutuse kaudu kellegi vana voodi, on see "keegi" Adventure Consultants'i selleaastase Everesti ekspeditsiooni ametlik arst. Jon Krakaueri "Into thin air" raamatut olete lugenud? Selle Adventure Consultants'i arst.
***
Kelle Hampton on kirjutanud raamatu, mis aprillikuus raamatulettidele jõuab. Ootan huviga.
***
On algamas uus elamisloa taotlemine, sel korral pisut teistmoodi - Christchurchi kaudu. Ehket: kui elamisluba läbi tuleb, siis Christchurchi meie ka läheme. Millal? Ei tea. Eks kui läbi tuleb, siis lähemegi.
***
Jeb Corliss on jalaluumurdudega haiglas. Jon, üks meie instruktoreid, samuti - haiglas, see tähendab.
Ärev on niimoodi, kaugelt ja kõrvalt, oodata. Selgroovigastuste paranemine võtab aega ja tööd, ja kuidas taastumine läheb, selgub alles... kunagi hiljem. Ma tahan, et Jon kõnniks ja seisaks ja mitte kuude või nädalate pärast, vaid täna. Ma tahan, et Jon kõnniks täna.
Ent selgroog võtab aega. Ja tööd.
Pisikesed asjad, mis rõõmu teevad
 |
| Puud ahju ees |
 |
| Ahi ise |
 |
| Sukapüksid lapse varvaste otsas |
 |
| Mähkmed pesunööri või resti peal |
 |
| Ahjupuu saatusest päästetud tool |
 |
| Lapse kasvamist ootavad papud meie saapariiulil |
 |
| Priidu, kes minuga nii Alaskal kui Teravmägedel kaasas on käinud. Ja nüüd, Uus-Meremaal. |
 |
| Martyni kivikogu aknalaual |
 |
| Lapse mängutegelased madalal riiulil |
 |
| Maitseaineriiul |
 |
| Lõikelaud, mille Martyn ise valmis lõikas |
 |
| Valgusti, mis küpsetuspaberile uutmoodi elu andis |
 |
| Lapilised toolid |
 |
| Sarapuu aknalaual kasvamas |
 |
| Raamatud, osa Eestist kaasa toodud |
 |
| Alaska kaart, Skagway matkapoest Eestisse tassitud ja nüüd Uus-Meremaal kodu leidnud |
 |
| Perepildid aknalaual |
Öised külalised
Üks... veider jutt on tegelikult hingelt ära rääkida. Eelmisel nädalal juba mõtlesin korra, et oh!, tuleks, kirjutaks, aga sinnapaika ta jäi ja...
Ah, poogen sellega - räägime asjast.
Mul käib keegi unenägudes nõu andmas. (Tähenduslik paus.) Nagu... tegelt ka! Tuleb, räägib pikad jutud maha, annab nõu, rahustab, ja siis kaob, et aga uuel nädalal uuesti tagasi tulla - ning niimoodi juba kolm korda järjest. Ja mulle ei jää meelde, kes ta on!
Salajase sõbra tunne on tekkinud. Teate, onju, nagu kunagi algklassides oli?, et keegi saadab armastuskirja, aga nime alla ei pane, teist ega kolmandat kirja ka ei saada, ja välja uurida, kes saatis, ka ei õnnestu. Salamisi on lootus, et keegi poppidest poistest saatis, veel salajasemini hirm, et keegi mitte-poppidest, ja kõige salajasemini on hoopis kahtlus, et ei saatnud teda kumbki, vaid tünga tehti.
Ning teada ei saa kunagi niikuinii.
Vot selline tunne on. Salamisi on rõõm, et mul on sõber, kes külastada raatsib ja hüva nõu annab, ning veel salajasemini kahtlus, et mul seniilsuse luulud pähe hakkavad ronima. Vanust ka nagu juba on ;), ja kusagilt need ajupehmendused pihta ju hakkavad. Et miks mitte 27selt, näiteks?
Aga see selleks. Peamiselt on mul praegu ikkagi rõõm.
Esimesel korral, kui ta unenäos külas käis, rääkisime lapse öistest ärkamistest ja sellest, miks poiss kaheksakuuselt öösiti ikka veel süüa tahab, samas kui teiste emade lapsed - alati on olemas "teiste emade lapsed", kellega võrrelda, eks - ammust ajast ööläbi magavad ja teistelgi magada lasevad. Külaline ütles, ja mulle jäi ta mõte hästi meelde, et: "He's perfect." Et, jah, poiss ei maga küll õhtust hommikuni veel, ja et pika aja peale võtab see vanematelt võhma välja küll, arusaadav. Kuid kas ma mitte ei näe, kui tubli ta päevasel ajal on? Uinakutega ja magamajäämisega ja rahulikkuse ja naeruga. Et kui ütlemata vedanud meil temaga on.
Ja ma vaatasin järgmisel päeval - sest millegipärast mul tuli see uni alles lõuna paiku meelde - poega ning mõtlesin: sa purki küll, jutt jumala õige ju! Ning naeratasin.
Teisel korral, kui ta külas käis, rääkisime... sa tonti küll, mul ei tulegi nüüd enam meelde, millest me rääkisime. Midagi lapse kohta igatahes. Liikumise kohta vist?
Ning viimati, kaks päeva tagasi, rääkisime külalisega abikaasast. Armastamisest ja väsimisest ja et on oluline teineteisel silma peal hoida.
Asjale mõistlikult lähenedes ma saan aru, et aju võib neid öiseid jutuajamisi sama eduliselt korraldada kui näiteks langevarjuhüppeid - sest neid ma teen unenägudes ohtralt, kusjuures hooaja alguses eriti, kui ELaKi list langevarjumõtteid jälle täis saab - end südamega vaadates, nagu rebane "Väikeses printsis" ikka soovitas, ma tunnen ju, et...
külas käib keegi.
Ja teine veidravõitu tunne siia otsa on see, et... ma vist tean ka, kes see külaline on. Rõhk sõnal "vist".
Nimelt: kinnisvarahaldur, kelle hingekirjas me oma uue koduga nüüd otsapidi oleme, ja kelle juures ma üürilepingu sõlmimise aegu mitmel korral juttu ja paberiasju ajamas käisin, on üks tõsine paueriga naine. Nagu... tõsi-tõsi-tõsise paueriga naine. Mitte välise paueriga, et pintsak üll ja mapp kaenlas, oh, kuhu ma Hummeri täna ka parkinud olen?, vaid sisemise, seestpoolt väljapoole hõõguva paueriga. Silmavaate ja aususe ja vaikse arusaamisega.
Kui ma tema tagakontoris üürilepingut sõlmimas käisin - sisuliselt esimene pikem kokkupuude - Elias kaenlas, küsis ta poissi endale sülle, vaatas talle otsa, siis mulle, ja ütles, taas Eliasele otsa vaadates ja juttu poisile suunates:
"Sa oled tulnud nii õigel ajal. Su ema ja isa armastavad sind nii palju."
Mul pidid hambad üllatuse peale kurku kukkuma. Ja mitte lihtsalt seetõttu, et, heck, see ei ole teps mitte esimene lause, mida kliendiga kohtuma tulnud kinnisvarahaldurilt oodata võinuks, eks?; aga seetõttu, et see on ju... nii põhjalikult tõsi.
"Sa oled tulnud nii õigel ajal."Mitte lihtsalt minu jaoks õigel ajal, ja Martyni jaoks, aga Uus-Meremaale jäämise mõttes õigel ajal. Nii tervisekindlustuse, tööloa pikendamise kui rahalise poole pealt.
Aga seda too kinnisvarahaldur ei teadnud ju.
Hiljem on paar hetke veel olnud, ja ta on meie peret kuhjaga aidanud, ja ma olen mõelnud, et tohhoo tonti, see naine vaatab maailma, silmad pärani lahti, ja näeb ja märkab.
Ja ma olen nüüd mõelnud, et... äkki tema käibki?
Veider. Ja äge kah =)
Ah, poogen sellega - räägime asjast.
Mul käib keegi unenägudes nõu andmas. (Tähenduslik paus.) Nagu... tegelt ka! Tuleb, räägib pikad jutud maha, annab nõu, rahustab, ja siis kaob, et aga uuel nädalal uuesti tagasi tulla - ning niimoodi juba kolm korda järjest. Ja mulle ei jää meelde, kes ta on!
Salajase sõbra tunne on tekkinud. Teate, onju, nagu kunagi algklassides oli?, et keegi saadab armastuskirja, aga nime alla ei pane, teist ega kolmandat kirja ka ei saada, ja välja uurida, kes saatis, ka ei õnnestu. Salamisi on lootus, et keegi poppidest poistest saatis, veel salajasemini hirm, et keegi mitte-poppidest, ja kõige salajasemini on hoopis kahtlus, et ei saatnud teda kumbki, vaid tünga tehti.
Ning teada ei saa kunagi niikuinii.
Vot selline tunne on. Salamisi on rõõm, et mul on sõber, kes külastada raatsib ja hüva nõu annab, ning veel salajasemini kahtlus, et mul seniilsuse luulud pähe hakkavad ronima. Vanust ka nagu juba on ;), ja kusagilt need ajupehmendused pihta ju hakkavad. Et miks mitte 27selt, näiteks?
Aga see selleks. Peamiselt on mul praegu ikkagi rõõm.
Esimesel korral, kui ta unenäos külas käis, rääkisime lapse öistest ärkamistest ja sellest, miks poiss kaheksakuuselt öösiti ikka veel süüa tahab, samas kui teiste emade lapsed - alati on olemas "teiste emade lapsed", kellega võrrelda, eks - ammust ajast ööläbi magavad ja teistelgi magada lasevad. Külaline ütles, ja mulle jäi ta mõte hästi meelde, et: "He's perfect." Et, jah, poiss ei maga küll õhtust hommikuni veel, ja et pika aja peale võtab see vanematelt võhma välja küll, arusaadav. Kuid kas ma mitte ei näe, kui tubli ta päevasel ajal on? Uinakutega ja magamajäämisega ja rahulikkuse ja naeruga. Et kui ütlemata vedanud meil temaga on.
Ja ma vaatasin järgmisel päeval - sest millegipärast mul tuli see uni alles lõuna paiku meelde - poega ning mõtlesin: sa purki küll, jutt jumala õige ju! Ning naeratasin.
Teisel korral, kui ta külas käis, rääkisime... sa tonti küll, mul ei tulegi nüüd enam meelde, millest me rääkisime. Midagi lapse kohta igatahes. Liikumise kohta vist?
Ning viimati, kaks päeva tagasi, rääkisime külalisega abikaasast. Armastamisest ja väsimisest ja et on oluline teineteisel silma peal hoida.
Asjale mõistlikult lähenedes ma saan aru, et aju võib neid öiseid jutuajamisi sama eduliselt korraldada kui näiteks langevarjuhüppeid - sest neid ma teen unenägudes ohtralt, kusjuures hooaja alguses eriti, kui ELaKi list langevarjumõtteid jälle täis saab - end südamega vaadates, nagu rebane "Väikeses printsis" ikka soovitas, ma tunnen ju, et...
külas käib keegi.
Ja teine veidravõitu tunne siia otsa on see, et... ma vist tean ka, kes see külaline on. Rõhk sõnal "vist".
Nimelt: kinnisvarahaldur, kelle hingekirjas me oma uue koduga nüüd otsapidi oleme, ja kelle juures ma üürilepingu sõlmimise aegu mitmel korral juttu ja paberiasju ajamas käisin, on üks tõsine paueriga naine. Nagu... tõsi-tõsi-tõsise paueriga naine. Mitte välise paueriga, et pintsak üll ja mapp kaenlas, oh, kuhu ma Hummeri täna ka parkinud olen?, vaid sisemise, seestpoolt väljapoole hõõguva paueriga. Silmavaate ja aususe ja vaikse arusaamisega.
Kui ma tema tagakontoris üürilepingut sõlmimas käisin - sisuliselt esimene pikem kokkupuude - Elias kaenlas, küsis ta poissi endale sülle, vaatas talle otsa, siis mulle, ja ütles, taas Eliasele otsa vaadates ja juttu poisile suunates:
"Sa oled tulnud nii õigel ajal. Su ema ja isa armastavad sind nii palju."
Mul pidid hambad üllatuse peale kurku kukkuma. Ja mitte lihtsalt seetõttu, et, heck, see ei ole teps mitte esimene lause, mida kliendiga kohtuma tulnud kinnisvarahaldurilt oodata võinuks, eks?; aga seetõttu, et see on ju... nii põhjalikult tõsi.
"Sa oled tulnud nii õigel ajal."Mitte lihtsalt minu jaoks õigel ajal, ja Martyni jaoks, aga Uus-Meremaale jäämise mõttes õigel ajal. Nii tervisekindlustuse, tööloa pikendamise kui rahalise poole pealt.
Aga seda too kinnisvarahaldur ei teadnud ju.
Hiljem on paar hetke veel olnud, ja ta on meie peret kuhjaga aidanud, ja ma olen mõelnud, et tohhoo tonti, see naine vaatab maailma, silmad pärani lahti, ja näeb ja märkab.
Ja ma olen nüüd mõelnud, et... äkki tema käibki?
Veider. Ja äge kah =)
Meie võit!
Ma magasin eile öösel... kaheksa tundi. Järjest!
Ja et sündmuse olulisus ikka arusaadav oleks: ma ei ole juba poolteist aastat kaheksa tundi järjest magada saanud. On olnud viietunniseid otsi ja sekka paar kuuetunnist ka, aga et saaks magada SEGAMATULT 10st õhtul 6ni hommikul...
Vau. Kohe teise inimese tunne on. Täiega!
Laps magas seitsmest õhtul seitsmeni hommikul. Esimest korda elus. 9 kuud ja 3 päeva vana. Jihuu!
Ja et sündmuse olulisus ikka arusaadav oleks: ma ei ole juba poolteist aastat kaheksa tundi järjest magada saanud. On olnud viietunniseid otsi ja sekka paar kuuetunnist ka, aga et saaks magada SEGAMATULT 10st õhtul 6ni hommikul...
Vau. Kohe teise inimese tunne on. Täiega!
Laps magas seitsmest õhtul seitsmeni hommikul. Esimest korda elus. 9 kuud ja 3 päeva vana. Jihuu!
Pilta
 |
| Enne oli: vanad, rasvased toolikatted. |
 |
| Nüüd on: ilus. (Ja tasuta - lapid on vanad kanganäidised mööblipoest.) |
 |
| - Mis teed seal? - Magan. Mis sa ise arvad? |
 |
| - Mis teed seal? - Jalgu siputan. |
 |
| - Mis teed seal? - Taguotsa kuivatan. |
 |
| - Mis teed seal? - Magan. |
 |
| On aeg pistikutesse kaitsmed torgata. |
 |
| Esimene vihmase ilma ahjukütmine. |
Langevarjumõtted, pilta ja videot
Maanduda madalaid pöördeid tegemata.
Maanduda lagedale.
Maanduda tuulde.
Istusin ühes poistega tööpäeva lõpus piknikulaua taga. Nemad jõid õlut, mina sõin jäätist, ja arutati pühapäevast maandumist. Kuulasin, kõrvad kikkis, ja jätsin meelde, mida räägiti. Koduteel autos mõtlesin osade asjade üle pikemalt järele.
Näiteks selle üle, et osad poisid ütlesid, et kui on näha, et tuleb s*tt maandumine, siis nemad kerivad jalad alla - kui mõelda jõuavad - sest murtud luid saab parandada, aga selgrooga on natuke kurvemad lood.
Mis mina arvan? Ma ei tea, mina ei ole tandemmesu, aga ma näen, kust nende loogika tuleb.
***
Martyn undas tagataustal trelliga.
***
Talveks valmistumine.
Poisid tõid riided pesunööri pealt tuppa.
Maanduda lagedale.
Maanduda tuulde.
Istusin ühes poistega tööpäeva lõpus piknikulaua taga. Nemad jõid õlut, mina sõin jäätist, ja arutati pühapäevast maandumist. Kuulasin, kõrvad kikkis, ja jätsin meelde, mida räägiti. Koduteel autos mõtlesin osade asjade üle pikemalt järele.
Näiteks selle üle, et osad poisid ütlesid, et kui on näha, et tuleb s*tt maandumine, siis nemad kerivad jalad alla - kui mõelda jõuavad - sest murtud luid saab parandada, aga selgrooga on natuke kurvemad lood.
Mis mina arvan? Ma ei tea, mina ei ole tandemmesu, aga ma näen, kust nende loogika tuleb.
***
Martyn undas tagataustal trelliga.
***
Talveks valmistumine.
Poisid tõid riided pesunööri pealt tuppa.
Sündmusrikas päev
Ärev päev on olnud. Üks meie langevarjureid, tuhandeid ja tuhandeid hüppeid teinud mees, on mitu tundi opilaual veetnud - eilne kõva maandumine ja selgroomurd. Ajakirjandus on intsidenti ainult kohalikus lehes üles võtnud, sedagi lühikese lõiguna muu jutu sees.
"Meanwhile, a tandem skydiving instructor sustained multiple fractures after he hit the ground in a heavy parachute landing at Wanaka Airport yesterday afternoon. The man was transported by helicopter to Dunedin Hospital, Ms Cook said."
http://www.odt.co.nz/regions/otago/192929/rescuers-save-boy-trapped-gorge
Professionaalsest küljest on huvitav jälgida, kuidas meie pisike meeskond juhtunule reageerib; kuidas asja käsitseb. Emotsionaalselt on aga lihtsalt ja põhjalikult kahju.
Ma arvan, et langevarjurid teevad vigu nagu inimesed ikka, "Oh shit!" hetki on vast kõigil õhus või maaligi olnud. Vahe on ainult selles, et eilselt maandumiselt ei kõndinud ei mesu ega tandempatsient omal jalal minema, ja see oli tiba... ärev. Kergelt öeldes.
Ma arvan, et langevarjurid teevad vigu nagu inimesed ikka, "Oh shit!" hetki on vast kõigil õhus või maaligi olnud. Vahe on ainult selles, et eilselt maandumiselt ei kõndinud ei mesu ega tandempatsient omal jalal minema, ja see oli tiba... ärev. Kergelt öeldes.
Mõtiskledes
Kiire postitus, kuni laps ja abikaasa magavad ja mina veel tööle ära pole läinud. Kui poole lause pealt otsa saab, siis, tähendab, ärkas üks või teine üles =).
***
Langevarjundus - oi, kuidas hüppeisu kasvanud on, ning, oi, kuidas ma olen omaette mõelnud, et... aga kuidas nüüd, edasi?
Üksinda oli asi lihtne: ise raha teenisin ja ise seda ka kulutasin. Hüppamine? Ei olnud kellelgi midagi öelda, et kas tasub või ei tasu, peale iseenda loomulikult: tahtsin (ja raha oli), hüppasin, ei olnud raha, ei hüpanud.
Aga nüüd?
Viimati oli konkreetne hüppamamineku plaan ülemöödunud talvel: võtta oktoobris töölt puhkus, panna kõrvale 4500 Uus-Meremaa dollarit, teha kahenädalane tripp Motueka lennuväljale ning läbi AFF kursuse A kategooriani jõuda; siis, aasta jooksul, tasapisi B kategooriani; ning pärast B kategooriat lastaks mul Wanakas ka hüpata.
Aga siis tuli, khm, rasedustest vahele. Ning kaks kuud oksendamist, mille ajal ma ei oleks ka kõige parema tahtmise korral kusagilt hüpanud. Ja siis oli hilja kah: rasedus liiga kaugel, et hüpata, suvi alanud, kui puhkuseaega niikuinii ei saaks.
Ja nüüd ma ei ole langevarjundusest isegi rääkinud mitte. Kuna klubisid Uus-Meremaal sisuliselt ei ole, on ainult kommerts-lanagevarjuettevõtted, siis tasapisi aasta jooksul "tulistada", et paar hüpet ühel nädalal, paar hüpet teisel nädalal, ei saa. Ning öelda Martynile, et õu, kuule, paneme 4500 dollarit minu hüppamise alla, ei ole südant. Nüüd on raha ühine; ei ole enam seda, et minu raha, mina kulutan - on ühine raha; kui kulutan, siis kulutan mõlema raha. Ja mis täpselt oleks Martyni motivatsioon raha hüppamiseks kõrvale panna? "Ärme seda osta, hoiame kokku, siis Mann saab hüppama minna."
No perse küll, vabandust väljenduse eest.
Ja siis ma olengi nukral ilmel mõelnud, et... aga millal üldse tuleb see aeg, kui mina taas hüppama hakkan? Ehh.
***
Töötamine, samal ajal kui mees lapse eest hoolt kannab, tähendab lahtilaskmist.
Martynil on omad viisid, millal/kuidas ta last söödab, kuidas magama paneb, kuidas mürab, ja kui mina asju "omamoodi" teen, siis ma näen väga selgelt, et asjad ei käi enam nii, teistmoodi käivad. Martyni moodi. Ja ma õpin tasapisi sellega leppima, et laps on teise inimese karva.
***
Martyn käis ükspäe' Plunketi medõe jutul, kaalusid-mõõtsid poissi (8,5 kilo, 66 cm), ja ütles koju tulles, et medõde oli üllatunud, et laps ikka veel rinda saab. Miks?, küsisin mina. Miks üllatunud?
Medõde olevat öelnud, et naised jätavad rinnapiimaga tegelemise, kui tööle lähevad, tavaliselt kiiresti kõrvale - et olevat liiga palju jändamist. Ning et väga uhke, et meie oma ikka veel rinda saab.
Ja siis ma mõtlesin, et... hmm, ma polegi selle peale mõelnud. Et on, jah, tegelikult üsna uhke ju.
Jändamist on tõesti palju. Pudelid, pumbad, videote vahele pauside leidmine, et ülakorruse ruumi veerandtunniks ära kaduda, siis kogu kaadervärgi pesemine, steriliseerimine... Kannatlikkus on kõvasti kasvanud. Vägev.
Nii et on, jah, uhke. Iseäranis seetõttu, et ei ole pooleli-RP-pooleldi-RPA, vaid täislaks-RP (+ inimesetoidu juurikad-puuviljad). Vägev.
***
Rääkisin Urosega, meie turvalisusülemaga, ükspäe' pensionile jäämisest. Küsisin, et kas ta kavatseb Uus-Meremaal pensionile jääda.
Uros ütles, et pensionile on vaja jääda seal, kus sõbrad on, ja et sõbrad on mujal. Ütles, et töökaaslased on teine sort inimesi - töökaaslastega tuleb hästi läbi saada, sest nendega tuleb iga päev külg külje kõrval (puhtfüüsiliselt kah: lennukis on ju kõik nagu kalad konservikarbis) töötada, aga sõbrad - sõpradega on ühised huvid. Ütles, et ta ei ole ei kalamees ega jahimees - ei ole kohalikega ühiseid huvisid.
Ja siis ma mõtlesin enda üle järele.
Ma olen nüüd pea kolm aastat Uus-Meremaal olnud, et lähedasi sõpru (kui esimesed pool aastat välja arvata, kui ma seljakotiränduritega läbi käisin) on selle aja jooksul kasvanud... Üks ja pool. On Graza, Foxi liustikugiid, ja on Grant, endine langevarjur, kes nüüd kaugel ja teistmoodi elu elab.
Põhilaps sõpru on mul ikka veel ühelt poolt Eestis ja teiselt poolt mööda maailma laiali.
***
Ootan aega, kui laps iseseisvamalt tegutseb; aega, kui mind enam iga paari tunni tagant kas füüsiliselt või pumba otsas tarvis pole. Aega, kui ma saan taas mägedesse minna.
Ja hüpata.
Eks aegamisi mõtlen välja, kuidas seda orgunnida.
***
Langevarjundus - oi, kuidas hüppeisu kasvanud on, ning, oi, kuidas ma olen omaette mõelnud, et... aga kuidas nüüd, edasi?
Üksinda oli asi lihtne: ise raha teenisin ja ise seda ka kulutasin. Hüppamine? Ei olnud kellelgi midagi öelda, et kas tasub või ei tasu, peale iseenda loomulikult: tahtsin (ja raha oli), hüppasin, ei olnud raha, ei hüpanud.
Aga nüüd?
Viimati oli konkreetne hüppamamineku plaan ülemöödunud talvel: võtta oktoobris töölt puhkus, panna kõrvale 4500 Uus-Meremaa dollarit, teha kahenädalane tripp Motueka lennuväljale ning läbi AFF kursuse A kategooriani jõuda; siis, aasta jooksul, tasapisi B kategooriani; ning pärast B kategooriat lastaks mul Wanakas ka hüpata.
Aga siis tuli, khm, rasedustest vahele. Ning kaks kuud oksendamist, mille ajal ma ei oleks ka kõige parema tahtmise korral kusagilt hüpanud. Ja siis oli hilja kah: rasedus liiga kaugel, et hüpata, suvi alanud, kui puhkuseaega niikuinii ei saaks.
Ja nüüd ma ei ole langevarjundusest isegi rääkinud mitte. Kuna klubisid Uus-Meremaal sisuliselt ei ole, on ainult kommerts-lanagevarjuettevõtted, siis tasapisi aasta jooksul "tulistada", et paar hüpet ühel nädalal, paar hüpet teisel nädalal, ei saa. Ning öelda Martynile, et õu, kuule, paneme 4500 dollarit minu hüppamise alla, ei ole südant. Nüüd on raha ühine; ei ole enam seda, et minu raha, mina kulutan - on ühine raha; kui kulutan, siis kulutan mõlema raha. Ja mis täpselt oleks Martyni motivatsioon raha hüppamiseks kõrvale panna? "Ärme seda osta, hoiame kokku, siis Mann saab hüppama minna."
No perse küll, vabandust väljenduse eest.
Ja siis ma olengi nukral ilmel mõelnud, et... aga millal üldse tuleb see aeg, kui mina taas hüppama hakkan? Ehh.
***
Töötamine, samal ajal kui mees lapse eest hoolt kannab, tähendab lahtilaskmist.
Martynil on omad viisid, millal/kuidas ta last söödab, kuidas magama paneb, kuidas mürab, ja kui mina asju "omamoodi" teen, siis ma näen väga selgelt, et asjad ei käi enam nii, teistmoodi käivad. Martyni moodi. Ja ma õpin tasapisi sellega leppima, et laps on teise inimese karva.
***
Martyn käis ükspäe' Plunketi medõe jutul, kaalusid-mõõtsid poissi (8,5 kilo, 66 cm), ja ütles koju tulles, et medõde oli üllatunud, et laps ikka veel rinda saab. Miks?, küsisin mina. Miks üllatunud?
Medõde olevat öelnud, et naised jätavad rinnapiimaga tegelemise, kui tööle lähevad, tavaliselt kiiresti kõrvale - et olevat liiga palju jändamist. Ning et väga uhke, et meie oma ikka veel rinda saab.
Ja siis ma mõtlesin, et... hmm, ma polegi selle peale mõelnud. Et on, jah, tegelikult üsna uhke ju.
Jändamist on tõesti palju. Pudelid, pumbad, videote vahele pauside leidmine, et ülakorruse ruumi veerandtunniks ära kaduda, siis kogu kaadervärgi pesemine, steriliseerimine... Kannatlikkus on kõvasti kasvanud. Vägev.
Nii et on, jah, uhke. Iseäranis seetõttu, et ei ole pooleli-RP-pooleldi-RPA, vaid täislaks-RP (+ inimesetoidu juurikad-puuviljad). Vägev.
***
Rääkisin Urosega, meie turvalisusülemaga, ükspäe' pensionile jäämisest. Küsisin, et kas ta kavatseb Uus-Meremaal pensionile jääda.
Uros ütles, et pensionile on vaja jääda seal, kus sõbrad on, ja et sõbrad on mujal. Ütles, et töökaaslased on teine sort inimesi - töökaaslastega tuleb hästi läbi saada, sest nendega tuleb iga päev külg külje kõrval (puhtfüüsiliselt kah: lennukis on ju kõik nagu kalad konservikarbis) töötada, aga sõbrad - sõpradega on ühised huvid. Ütles, et ta ei ole ei kalamees ega jahimees - ei ole kohalikega ühiseid huvisid.
Ja siis ma mõtlesin enda üle järele.
Ma olen nüüd pea kolm aastat Uus-Meremaal olnud, et lähedasi sõpru (kui esimesed pool aastat välja arvata, kui ma seljakotiränduritega läbi käisin) on selle aja jooksul kasvanud... Üks ja pool. On Graza, Foxi liustikugiid, ja on Grant, endine langevarjur, kes nüüd kaugel ja teistmoodi elu elab.
Põhilaps sõpru on mul ikka veel ühelt poolt Eestis ja teiselt poolt mööda maailma laiali.
***
Ootan aega, kui laps iseseisvamalt tegutseb; aega, kui mind enam iga paari tunni tagant kas füüsiliselt või pumba otsas tarvis pole. Aega, kui ma saan taas mägedesse minna.
Ja hüpata.
Eks aegamisi mõtlen välja, kuidas seda orgunnida.
Tellimine:
Postitused (Atom)