Meel on nii mõru, et nutta tahaks, aga ei tule.
Olen tunde ja tunde ja tunde ühe raamatu kallal töötanud. Eesti keeles kirjutanud, siis inglise keeles, siis taas eesti keeles. Olen kirjutanud algust, olen kirjutanud keskpaika, olen kirjutanud juppe, mis ei tea veel, kuhu nad lõpuks asetuvad. Olen suuuuuuuure suuuuuuure osa oma elust selle kirjutamise alla ära pannud, ja nüüd on tunne, et tead... teda ei tule vist. Mitte minu sulest.
Ei tule, noh. Ja ma ei tea, mida teha, et need jupid, mis mingisuguse tõkke taga kinni istuvad, lahti teha, ja ilma nendeta ei ole sel raamatul mõtet. Ilma seletamata, mis oli Jumala Maja Queenstownis ja miks Colin ja d'Arcy minu ellu nii õigel ajal sattusid ja miks ma 2009. aasta lõpupoole hingeliselt nii, noh, lahti olin, ei ole seda lugu mõtet jagada, sest see on umbes sama hea, kui rääkida Punamütsikese lugu ja hunt tsensuuri huvides välja jätta. Pointless.
Mis toob mind omakorda järgmise mõtteni: et võib-olla, võib-olla!, tuleb see lugu blogis ära rääkida. Ilma toimetamata, ilma keelekorrektuurita, ilma formaadita, vaid lihtsalt tulistada nii, nagu sülg suhu toob, ja üles jätta.
Sest lugu on ju, iseenesest ja põhimõtteliselt, lihtne.
3 kommentaari:
Lugedes seda postitust siin on mul tunne, et juhul kui Sa siiski otsustad selle raamatu kirjutada, siis saab sellest yks v2ga hea ja aus raamat. V2ga head asjad ei synni tavaliselt lihtsalt.
Mul tuli selline mõte, et kui sa loo blogis nö välja "tulistad", siis ehk tulevad praegu puuduolevad jupid raamatu tarvis iseenesest? Huvitav tuleb see lugu niikuinii, ma üldse ei kahtlegi :)
Kirjuta mulle, ehk saan abiks olla ...
Postita kommentaar