Üks... veider jutt on tegelikult hingelt ära rääkida. Eelmisel nädalal juba mõtlesin korra, et oh!, tuleks, kirjutaks, aga sinnapaika ta jäi ja...
Ah, poogen sellega - räägime asjast.
Mul käib keegi unenägudes nõu andmas. (Tähenduslik paus.) Nagu... tegelt ka! Tuleb, räägib pikad jutud maha, annab nõu, rahustab, ja siis kaob, et aga uuel nädalal uuesti tagasi tulla - ning niimoodi juba kolm korda järjest. Ja mulle ei jää meelde, kes ta on!
Salajase sõbra tunne on tekkinud. Teate, onju, nagu kunagi algklassides oli?, et keegi saadab armastuskirja, aga nime alla ei pane, teist ega kolmandat kirja ka ei saada, ja välja uurida, kes saatis, ka ei õnnestu. Salamisi on lootus, et keegi poppidest poistest saatis, veel salajasemini hirm, et keegi mitte-poppidest, ja kõige salajasemini on hoopis kahtlus, et ei saatnud teda kumbki, vaid tünga tehti.
Ning teada ei saa kunagi niikuinii.
Vot selline tunne on. Salamisi on rõõm, et mul on sõber, kes külastada raatsib ja hüva nõu annab, ning veel salajasemini kahtlus, et mul seniilsuse luulud pähe hakkavad ronima. Vanust ka nagu juba on ;), ja kusagilt need ajupehmendused pihta ju hakkavad. Et miks mitte 27selt, näiteks?
Aga see selleks. Peamiselt on mul praegu ikkagi rõõm.
Esimesel korral, kui ta unenäos külas käis, rääkisime lapse öistest ärkamistest ja sellest, miks poiss kaheksakuuselt öösiti ikka veel süüa tahab, samas kui teiste emade lapsed - alati on olemas "teiste emade lapsed", kellega võrrelda, eks - ammust ajast ööläbi magavad ja teistelgi magada lasevad. Külaline ütles, ja mulle jäi ta mõte hästi meelde, et: "He's perfect." Et, jah, poiss ei maga küll õhtust hommikuni veel, ja et pika aja peale võtab see vanematelt võhma välja küll, arusaadav. Kuid kas ma mitte ei näe, kui tubli ta päevasel ajal on? Uinakutega ja magamajäämisega ja rahulikkuse ja naeruga. Et kui ütlemata vedanud meil temaga on.
Ja ma vaatasin järgmisel päeval - sest millegipärast mul tuli see uni alles lõuna paiku meelde - poega ning mõtlesin: sa purki küll, jutt jumala õige ju! Ning naeratasin.
Teisel korral, kui ta külas käis, rääkisime... sa tonti küll, mul ei tulegi nüüd enam meelde, millest me rääkisime. Midagi lapse kohta igatahes. Liikumise kohta vist?
Ning viimati, kaks päeva tagasi, rääkisime külalisega abikaasast. Armastamisest ja väsimisest ja et on oluline teineteisel silma peal hoida.
Asjale mõistlikult lähenedes ma saan aru, et aju võib neid öiseid jutuajamisi sama eduliselt korraldada kui näiteks langevarjuhüppeid - sest neid ma teen unenägudes ohtralt, kusjuures hooaja alguses eriti, kui ELaKi list langevarjumõtteid jälle täis saab - end südamega vaadates, nagu rebane "Väikeses printsis" ikka soovitas, ma tunnen ju, et...
külas käib keegi.
Ja teine veidravõitu tunne siia otsa on see, et... ma vist tean ka, kes see külaline on. Rõhk sõnal "vist".
Nimelt: kinnisvarahaldur, kelle hingekirjas me oma uue koduga nüüd otsapidi oleme, ja kelle juures ma üürilepingu sõlmimise aegu mitmel korral juttu ja paberiasju ajamas käisin, on üks tõsine paueriga naine. Nagu... tõsi-tõsi-tõsise paueriga naine. Mitte välise paueriga, et pintsak üll ja mapp kaenlas, oh, kuhu ma Hummeri täna ka parkinud olen?, vaid sisemise, seestpoolt väljapoole hõõguva paueriga. Silmavaate ja aususe ja vaikse arusaamisega.
Kui ma tema tagakontoris üürilepingut sõlmimas käisin - sisuliselt esimene pikem kokkupuude - Elias kaenlas, küsis ta poissi endale sülle, vaatas talle otsa, siis mulle, ja ütles, taas Eliasele otsa vaadates ja juttu poisile suunates:
"Sa oled tulnud nii õigel ajal. Su ema ja isa armastavad sind nii palju."
Mul pidid hambad üllatuse peale kurku kukkuma. Ja mitte lihtsalt seetõttu, et, heck, see ei ole teps mitte esimene lause, mida kliendiga kohtuma tulnud kinnisvarahaldurilt oodata võinuks, eks?; aga seetõttu, et see on ju... nii põhjalikult tõsi.
"Sa oled tulnud nii õigel ajal."Mitte lihtsalt minu jaoks õigel ajal, ja Martyni jaoks, aga Uus-Meremaale jäämise mõttes õigel ajal. Nii tervisekindlustuse, tööloa pikendamise kui rahalise poole pealt.
Aga seda too kinnisvarahaldur ei teadnud ju.
Hiljem on paar hetke veel olnud, ja ta on meie peret kuhjaga aidanud, ja ma olen mõelnud, et tohhoo tonti, see naine vaatab maailma, silmad pärani lahti, ja näeb ja märkab.
Ja ma olen nüüd mõelnud, et... äkki tema käibki?
Veider. Ja äge kah =)
