Kiire postitus, kuni laps ja abikaasa magavad ja mina veel tööle ära pole läinud. Kui poole lause pealt otsa saab, siis, tähendab, ärkas üks või teine üles =).
***
Langevarjundus - oi, kuidas hüppeisu kasvanud on, ning, oi, kuidas ma olen omaette mõelnud, et... aga kuidas nüüd, edasi?
Üksinda oli asi lihtne: ise raha teenisin ja ise seda ka kulutasin. Hüppamine? Ei olnud kellelgi midagi öelda, et kas tasub või ei tasu, peale iseenda loomulikult: tahtsin (ja raha oli), hüppasin, ei olnud raha, ei hüpanud.
Aga nüüd?
Viimati oli konkreetne hüppamamineku plaan ülemöödunud talvel: võtta oktoobris töölt puhkus, panna kõrvale 4500 Uus-Meremaa dollarit, teha kahenädalane tripp Motueka lennuväljale ning läbi AFF kursuse A kategooriani jõuda; siis, aasta jooksul, tasapisi B kategooriani; ning pärast B kategooriat lastaks mul Wanakas ka hüpata.
Aga siis tuli, khm, rasedustest vahele. Ning kaks kuud oksendamist, mille ajal ma ei oleks ka kõige parema tahtmise korral kusagilt hüpanud. Ja siis oli hilja kah: rasedus liiga kaugel, et hüpata, suvi alanud, kui puhkuseaega niikuinii ei saaks.
Ja nüüd ma ei ole langevarjundusest isegi rääkinud mitte. Kuna klubisid Uus-Meremaal sisuliselt ei ole, on ainult kommerts-lanagevarjuettevõtted, siis tasapisi aasta jooksul "tulistada", et paar hüpet ühel nädalal, paar hüpet teisel nädalal, ei saa. Ning öelda Martynile, et õu, kuule, paneme 4500 dollarit minu hüppamise alla, ei ole südant. Nüüd on raha ühine; ei ole enam seda, et minu raha, mina kulutan - on ühine raha; kui kulutan, siis kulutan mõlema raha. Ja mis täpselt oleks Martyni motivatsioon raha hüppamiseks kõrvale panna? "Ärme seda osta, hoiame kokku, siis Mann saab hüppama minna."
No perse küll, vabandust väljenduse eest.
Ja siis ma olengi nukral ilmel mõelnud, et... aga millal üldse tuleb see aeg, kui mina taas hüppama hakkan? Ehh.
***
Töötamine, samal ajal kui mees lapse eest hoolt kannab, tähendab lahtilaskmist.
Martynil on omad viisid, millal/kuidas ta last söödab, kuidas magama paneb, kuidas mürab, ja kui mina asju "omamoodi" teen, siis ma näen väga selgelt, et asjad ei käi enam nii, teistmoodi käivad. Martyni moodi. Ja ma õpin tasapisi sellega leppima, et laps on teise inimese karva.
***
Martyn käis ükspäe' Plunketi medõe jutul, kaalusid-mõõtsid poissi (8,5 kilo, 66 cm), ja ütles koju tulles, et medõde oli üllatunud, et laps ikka veel rinda saab. Miks?, küsisin mina. Miks üllatunud?
Medõde olevat öelnud, et naised jätavad rinnapiimaga tegelemise, kui tööle lähevad, tavaliselt kiiresti kõrvale - et olevat liiga palju jändamist. Ning et väga uhke, et meie oma ikka veel rinda saab.
Ja siis ma mõtlesin, et... hmm, ma polegi selle peale mõelnud. Et on, jah, tegelikult üsna uhke ju.
Jändamist on tõesti palju. Pudelid, pumbad, videote vahele pauside leidmine, et ülakorruse ruumi veerandtunniks ära kaduda, siis kogu kaadervärgi pesemine, steriliseerimine... Kannatlikkus on kõvasti kasvanud. Vägev.
Nii et on, jah, uhke. Iseäranis seetõttu, et ei ole pooleli-RP-pooleldi-RPA, vaid täislaks-RP (+ inimesetoidu juurikad-puuviljad). Vägev.
***
Rääkisin Urosega, meie turvalisusülemaga, ükspäe' pensionile jäämisest. Küsisin, et kas ta kavatseb Uus-Meremaal pensionile jääda.
Uros ütles, et pensionile on vaja jääda seal, kus sõbrad on, ja et sõbrad on mujal. Ütles, et töökaaslased on teine sort inimesi - töökaaslastega tuleb hästi läbi saada, sest nendega tuleb iga päev külg külje kõrval (puhtfüüsiliselt kah: lennukis on ju kõik nagu kalad konservikarbis) töötada, aga sõbrad - sõpradega on ühised huvid. Ütles, et ta ei ole ei kalamees ega jahimees - ei ole kohalikega ühiseid huvisid.
Ja siis ma mõtlesin enda üle järele.
Ma olen nüüd pea kolm aastat Uus-Meremaal olnud, et lähedasi sõpru (kui esimesed pool aastat välja arvata, kui ma seljakotiränduritega läbi käisin) on selle aja jooksul kasvanud... Üks ja pool. On Graza, Foxi liustikugiid, ja on Grant, endine langevarjur, kes nüüd kaugel ja teistmoodi elu elab.
Põhilaps sõpru on mul ikka veel ühelt poolt Eestis ja teiselt poolt mööda maailma laiali.
***
Ootan aega, kui laps iseseisvamalt tegutseb; aega, kui mind enam iga paari tunni tagant kas füüsiliselt või pumba otsas tarvis pole. Aega, kui ma saan taas mägedesse minna.
Ja hüpata.
Eks aegamisi mõtlen välja, kuidas seda orgunnida.
