Pühadeaeg on. Ühest küljest on olla rahulikum - jõulude aeg on kõik poed ja asutused kinni, tänavad tühjad - ent teisalt jälle tegusam, sest kolisime uude majja äsja ju. Ja Wanaka on suvitajaid täis. Ja mõtteid on palju.
Vahel olen mõelnud, et ohh, tuleks, kirjutaks - aga ei. Kolimise aegu oli muud ka teha, asju tassida näiteks ning nüüd majas korda luua, ning kui ei olegi kolimine olnud, siis on muud kirjutada või teha olnud.
Muu, ühesõnaga.
Aga mõtted on iseenesest olnud head. Üks mõte on olnud näiteks see, et uus maja on nii äge, et tahaks siia tiba kauemaks jääda - peenrasse taimed panna, ploomipuu viljadest kompotti teha, talvel ahju kütta. Segadus võib siin ju olla küll, paar päeva tagasi selline...
...ning nüüd mõnes toas juba tiba parem...
 |
| Lapse oma tuba, kujutate ette?! Oma! |
 |
| Isegi ratastele on katuse all ruumi, jei. |
 |
...aga varsti, kohevarsti, saab sellest paigast oma kodu. Ja kui on nii mõnus paik, kus olla, siis miks mitte veel üheks aastaks jääda? Lapsega ringi jännata ning tagaõue kiik püsti panna ja, oh, mõnus on, noh.
Samas teemas jutujätkuks: Christchurchis käis jälle suurem latakas ära ning osa ehitusprojekte on jälle ootel, et insenerid tuleks ja hindaks ja ütleks, kas võib edasi ehitada või on vaja kuskil toestada. Ning olgugi, et Martynile pakkusid kõik (!) firmad, kellega ta Christchurchis kohtumas käis, tööd ning osad isegi elamisluba, on mõte see, et... aga äkki ootaks sellega üks aasta veel. Laseks maavärinal oma töö ära teha ning kindlustusfirmadel rahad välja käia, et inimesed enam ootel ei oleks, ja läheks siis, kui on ehitamine täie jõuga hoos.
Laps on pisike ja kodune ju enam mitte kauaks - aastaselt hakkab tasapisi lastehoius käima - ning äkki oleks praegu veel Wanakas? Lihtsalt, oleks?
Pühadega olen pere peale ka mõelnud - et kui tore see oli, kui Martyni pere kuuks ajaks külas oli ja kuidas siin kedagi ei ole ja millal enda omi silmast-silma jälle näeb. Vaatasin Eesti kodu jõulupilte: venna vanem poeg on niiiiiiii palju suurem juba, ja nooremat ma ei olegi "päriselus" näinud ju, ja vanem generatsioon on jälle tasapisi vanemaks jäänud. Et millal mul Euroopa-lennuks asi läheb?
Ning vaatan ja mõtlen, et... kallis on minna ju. Üks vanem on kodus, teine tööl, elamisloa raha istub jätkuvalt hoiarvel ning seda puutume me ainult elamisloa jaoks või äärmisel juhul mingiks katastroofirahaks - ja Euroopasse minek katastroofi alla ei kvalifitseeru - ning kui me tahame jätkuvalt ühes lapsega mõnusalt kodus olla, siis Euroopasse lendamine on lihtsalt ja üsna selgelt ooterežiimil.
Ja olen mõelnud, et aga on siis niimoodi õige või?, et kõik ülejäänud on Euroopas ja meie kahekesi siin?, ja olen iseendale ausalt vastanud, et... on, jah, õige. Me oleme siin, sest meie pere jaoks on kõige parem valik olla siin, ja kui Eesti-Inglise peret niipea silmast-silma ei näe, siis, noh, ongi nii, tähendab.
Pealegi, Skype on ju.
Mõtleme. Elame. Näeme.
Lõpetuseks nalja kah. See maja, kuhu me kolisime, oli varem suitsetajate päralt ning õu nende konisid täis. Martyn vaatas, vaatas seda asja, noppis mõned suitsuotsad käega üles ning siis marssis tuppa ja tõi tolmuimeja. Ja niimoodi ta kogu õue tolmuimejaga üle käiski.
Tegin isegi videot, et ei tea, äkki muidu ei usuta =)
