Mul tuli eile enne magamajäämist meelde üks lugu, mis meiega haiglas juhtus, ja mõtlesin: ma ei ole seda vist kellelegi rääkinud. Aga võiks.
Kui mind haiglas opiruumist välja kärutati, oli laps Martyni käes. Minul vappus keha palaviku käes ja minust ei olnud kellegi hoidjat - ma ei saanud sel hetkel rääkidagi, sest hambad lõgisesid. Medõed (võib-olla olid ämmaemandad, ma ei mäleta enam) võtsid lapselt vereproovi, leidsid, et suhkur on ohtlikult madal ja seletasid, et poiss tuleb kohe viiendale korrusele intensiivi viia. Et ema opijärgselt kaasa minna ei saa, aga isa tulgu küll kaasa; ja et kohe, kui ema on opist natuke taastunud, kärutatakse temagi üles, aga seniks mingu isa.
Okei, ütlesime meie.
Keegi kärutas sisse suure koliseva metall-laua (umbes nagu sööklates on nõuderiiuid), läbipaistvast plastmassist haiglahäll peal, ja ütles Martynile: tõsta laps siia sisse ja tule meiega kaasa.
"Ei, ma kannan teda süles."
Ei, ei, tõsta laps hälli, ära kanna teda süles, ütles nõuderiiuli lükkaja. Hällilaual on rattad all, me kärutame.
"Ei, aitäh, aga ma kannan teda süles. Te minge ees ja ma tulen teiega kaasa."
Ei, ei, ütles nõuderiiuli lükkaja juba tungivamal toonil, see on ohutuse jaoks: kui laps põrandale kukub, siis meie oleme süüdi. Kuni te haiglas olete, olete te meie vastutada. Tõsta laps hälli ja lähme.
Vot siis ütles Martyn midagi, mida ma temast üldse poleks oodanud, aga... ma olin ta üle uhke, sest ta ütles:
"See on minu poeg. Ma kannan teda järgmised kaks aastat süles ja ei näe põhjust, miks ma ei peaks sellega juba praegu alustama. Andke mulle paber, kuhu ma allkirja võin panna, et te olete vastutusest vabastatud, kui ma ta põrandale peaks pillama, ja hakkame üheskoos minema. Kus suunas intensiiv on?"
Medõed (aga võib-olla olid ämmaemandad) vaatasid teineteisele otsa, keegi ohkas ja kehitas õlgu, nõudelaua lükkaja pööras enda ja koliseva kaadervärgi ümber, hakkas uksest välja astuma ja ütles Martynile, et olgu peale, tulgu kaasa.
Martyn kummardus koos lapsega minu kohale, tegi musi, mina tegin lapsele musi, Martyn ütles: "Ma armastan sind. Näeme varsti," ja niimoodi meie mehed opiruumi eestoast välja astusidki. Pisem suurema süles.
Plikad ja poiss põrandal
Siis, kui plikad vaiba peal selili olid, keeldus Elias kampa löömast. Tahtis istuda ja vaadata. Ja siis, kui plikad järjest kõhuli keerati, nõustus temagi vaiba peal olema - aga selili, mitte kõhuli.
Ei ole väga karjaloom, vist =)
PS. Kõigile neile, kes blogi jätkumise all sõna võtsid: ma ei pidanud tegelikult silmas, et ma blogi kinni panen - pigem lihtsalt, et lõpetan kirjutamise =)
Ei ole väga karjaloom, vist =)
PS. Kõigile neile, kes blogi jätkumise all sõna võtsid: ma ei pidanud tegelikult silmas, et ma blogi kinni panen - pigem lihtsalt, et lõpetan kirjutamise =)
Teelahkmel
Elamisloaga käib ikka ja jälle buahaha. Edasi, tagasi, edasi, tagasi, edasi, tagasi käivad kirjad meie ja ametniku vahel. Eile käis selline jutuajamine minu ja Martyni vahel:
Martyn: "A mis siis, kui ei saa elamisluba?"
"No mis siis ikka - siis istume maha ja mõtleme, mis edasi saab."
"Ei pea ju tingimata Euroopasse tagasi minema?"
"Ei pea. Vahet pole, kuhu läheme."
"Meil jääb ju terve suvi, et mõelda ja plaanida."
"Jep."
Mõlemal tekkis pikk muie näole. Mina mõtlesin: Teravmägedele! Või Tasmaaniasse! Martyn mõtles arvatavasti: kuhugi soojale maale! Või Tasmaaniasse!
Kui üks uks lähebki kinni, siis tulevad teised lahti. Ja jälle on selline... elektri moodi võdin sees, uudishimu ja elevus. Nagu kaks aastat tagasi oli. Et ei tea, mis edasi saab, ja niimoodi ongi ia =)
Martyn: "A mis siis, kui ei saa elamisluba?"
"No mis siis ikka - siis istume maha ja mõtleme, mis edasi saab."
"Ei pea ju tingimata Euroopasse tagasi minema?"
"Ei pea. Vahet pole, kuhu läheme."
"Meil jääb ju terve suvi, et mõelda ja plaanida."
"Jep."
Mõlemal tekkis pikk muie näole. Mina mõtlesin: Teravmägedele! Või Tasmaaniasse! Martyn mõtles arvatavasti: kuhugi soojale maale! Või Tasmaaniasse!
Kui üks uks lähebki kinni, siis tulevad teised lahti. Ja jälle on selline... elektri moodi võdin sees, uudishimu ja elevus. Nagu kaks aastat tagasi oli. Et ei tea, mis edasi saab, ja niimoodi ongi ia =)
Teistest ja kirjeldamisest
Kustutasin eelmisel aastal oma Facebook'i konto, ei tahtnud enam veeta nii palju aega uurides, mida teised inimesed teevad.
Poolteist kuud tagasi panin kõrvale viimase lapse-kasvatamise-raamatu, ei tahtnud enam lugeda, kuidas teised lapsi kasvatavad.
Täna kustutasin kõik Reader'i tellimused, ei taha enam lugeda, mida teised mõtlevad. Tahan ise omi asju mõelda, ise tunde järgi käituda, ise oma lapse kõrval nii olla, nagu õige tundub.
Ja mõtlen, et mingil hetkel läheb seegi blogi kinni. See ei ole enam minu teelolemise raamat, nagu ta alguses oli, vaid minu elamise kirjeldamise raamat, ja ma ei taha teda niimoodi pidada. Elada tahan.
Homme jõuab uus arvuti siia, siis saab tollega kah nullist alustada - tõsta üle need asjad, mis tõstmist väärivad, ja muu võib prügikasti visata. Et ei oleks üleliigset kola, mida teona kaasas tassida.
Poolteist kuud tagasi panin kõrvale viimase lapse-kasvatamise-raamatu, ei tahtnud enam lugeda, kuidas teised lapsi kasvatavad.
Täna kustutasin kõik Reader'i tellimused, ei taha enam lugeda, mida teised mõtlevad. Tahan ise omi asju mõelda, ise tunde järgi käituda, ise oma lapse kõrval nii olla, nagu õige tundub.
Ja mõtlen, et mingil hetkel läheb seegi blogi kinni. See ei ole enam minu teelolemise raamat, nagu ta alguses oli, vaid minu elamise kirjeldamise raamat, ja ma ei taha teda niimoodi pidada. Elada tahan.
Homme jõuab uus arvuti siia, siis saab tollega kah nullist alustada - tõsta üle need asjad, mis tõstmist väärivad, ja muu võib prügikasti visata. Et ei oleks üleliigset kola, mida teona kaasas tassida.
Oktoober ja hinnad
Hakkasin täna meie oktoobrikuise tripi jaoks ettevalmistusi tegema. Martyn lõpetab töö septembri lõpus, mina alustan novembri alguses, ja vahepeal tatsame siis mööda Uus-Meremaad ringi. Kolmekesi.
Arutasime eile Queenstownist koju sõites, kuidas reisi korraldada. Kas sõita enda autoga või rentida? Elada hostelites või telgis või matkaautos? Plusse-miinuseid kaaludes tundus, et matkaauto rentimine oleks kõige mõistlikum tegu, ning täna võtsingi veebilehed lahti, et leida meile sobiv - kuhu poisi turvahäll kah sisse mahub.
Vaatasin ühte veebilehte - kallis. Teist - kallis. Kolmandat - ikka kallis! Kuhu iganes nina ei torganud, hinnad olid kuidagi... harjumatult röögatud. Ebamõistlikult röögatud. Ei saa ju olla, et kahe aastaga hinnad kolmekordseks oleks läinud, mõtlesin. Või saab?
Ei saanud enne aru, mis värk on, kui võtsin ühel veebilehel lahti hindade tabeli aasta lõikes ja nägin kuupäevade kaupa graafikuid: kuni 30. septembrini odav, 1. oktoobrist 30. novembrini kallis (täpsustuseks: kolm-neli KORDA sama kallis, kui muul ajal), 1. detsembrist edasi jälle odav. Ja kõrval oli märge: maailmakarikas.
Ragbi. Ragbi maailmakarikas.
Sa muffi küll! Ma olen nüüd juba pool aastat uudistest kuulanud, kuidas uusmeremaalased maailmakarika ajaks kõik hinnad lakke on löönud, umbes selle suhtumisega, et "kui me muul ajal raha ei suuda teenida, koorime vähemasti maailmakarika ajal Uus-Meremaale tulnud turistidelt kõik, mida koorida annab", aga no vot ei ühendanud varem ära, et maailmakarikas on täpselt sel ajal, kui me perega ringi liikuda oleme plaaninud. Oktoobris. Novembris.
Jaiks!
Matkaautode hinnad on kolm-neli korda kõrgemad, kui muidu.
Hotellid on kaks-kolm korda kallimad, kui muidu. Ja täis.
Maailmakarika korraldajad on, kui uudiseid kuulata, majutuse ja transpordi korraldajatega ütlemata kombel hädas ning pöördunud isegi valitsuse poole palvega hinnarallit takistada. Halva mulje jätab selline raha kokkukühveldamine, ütlevad nad, ja peletab külalisi eemale.
No shit, Sherlock.
Et ma nüüd istun siin omaette ja arutlen: ehk tasub haagis rentida? Või isegi osta? Siis saab vabalt meie autos magada, nagu me varem oleme teinud, ja vankri-ning-muu-kola kah kaasa võtta. Sest vanker JA voodi autosse korraga ei mahu.
Või rääkida tuttavatega, kel matkaautod, ning kuuks ajaks autode vahetuse teha? Et meie võtame nende matkaauto ja nemad meie Subaru?
Telgis magamine on muidu okei küll, aga oktoobris ei raatsi veel päris 100% telgi peale loota. Poolteist aastat tagasi oktoobris käisin ma veel lumetormis matkamas ja ise saaks niimoodi veel hakkama, aga 6-kuist last sellise ilmaga telki toppida... küll ei tahaks.
Nii et mõtleme siin. Arutame.
Arutasime eile Queenstownist koju sõites, kuidas reisi korraldada. Kas sõita enda autoga või rentida? Elada hostelites või telgis või matkaautos? Plusse-miinuseid kaaludes tundus, et matkaauto rentimine oleks kõige mõistlikum tegu, ning täna võtsingi veebilehed lahti, et leida meile sobiv - kuhu poisi turvahäll kah sisse mahub.
Vaatasin ühte veebilehte - kallis. Teist - kallis. Kolmandat - ikka kallis! Kuhu iganes nina ei torganud, hinnad olid kuidagi... harjumatult röögatud. Ebamõistlikult röögatud. Ei saa ju olla, et kahe aastaga hinnad kolmekordseks oleks läinud, mõtlesin. Või saab?
Ei saanud enne aru, mis värk on, kui võtsin ühel veebilehel lahti hindade tabeli aasta lõikes ja nägin kuupäevade kaupa graafikuid: kuni 30. septembrini odav, 1. oktoobrist 30. novembrini kallis (täpsustuseks: kolm-neli KORDA sama kallis, kui muul ajal), 1. detsembrist edasi jälle odav. Ja kõrval oli märge: maailmakarikas.
Ragbi. Ragbi maailmakarikas.
Sa muffi küll! Ma olen nüüd juba pool aastat uudistest kuulanud, kuidas uusmeremaalased maailmakarika ajaks kõik hinnad lakke on löönud, umbes selle suhtumisega, et "kui me muul ajal raha ei suuda teenida, koorime vähemasti maailmakarika ajal Uus-Meremaale tulnud turistidelt kõik, mida koorida annab", aga no vot ei ühendanud varem ära, et maailmakarikas on täpselt sel ajal, kui me perega ringi liikuda oleme plaaninud. Oktoobris. Novembris.
Jaiks!
Matkaautode hinnad on kolm-neli korda kõrgemad, kui muidu.
Hotellid on kaks-kolm korda kallimad, kui muidu. Ja täis.
Maailmakarika korraldajad on, kui uudiseid kuulata, majutuse ja transpordi korraldajatega ütlemata kombel hädas ning pöördunud isegi valitsuse poole palvega hinnarallit takistada. Halva mulje jätab selline raha kokkukühveldamine, ütlevad nad, ja peletab külalisi eemale.
No shit, Sherlock.
Et ma nüüd istun siin omaette ja arutlen: ehk tasub haagis rentida? Või isegi osta? Siis saab vabalt meie autos magada, nagu me varem oleme teinud, ja vankri-ning-muu-kola kah kaasa võtta. Sest vanker JA voodi autosse korraga ei mahu.
Või rääkida tuttavatega, kel matkaautod, ning kuuks ajaks autode vahetuse teha? Et meie võtame nende matkaauto ja nemad meie Subaru?
Telgis magamine on muidu okei küll, aga oktoobris ei raatsi veel päris 100% telgi peale loota. Poolteist aastat tagasi oktoobris käisin ma veel lumetormis matkamas ja ise saaks niimoodi veel hakkama, aga 6-kuist last sellise ilmaga telki toppida... küll ei tahaks.
Nii et mõtleme siin. Arutame.
Keerab! 50%
Poiss keerab selja pealt külili ja kõhu pealt selili. Ei julge teda enam (meie) voodile panna, ilma et padjad kahel pool tõkkeks poleks!
Mähkmed ja kohvihommikud
Miks meie lapsel riidest mähkmed jalas on? Mitmel põhjusel.
Esiteks enda pärast - mul on hingel kergem, kui mähkmed pesumasinasse lähevad, mitte aga prügikasti. Rahakoti pärast - soodsam on, riidest mähkmed tasuvad end (pabermähkmetega võrreldes) poole aastaga ära. Ja viimasel ajal kõige tähtsama põhjusena lapse enda pärast - pabermähkmetega, vahet polnud, millise tootja omi kasutasime või kui palju õhuvanne tegime, oli pepu kogu aeg punane. Riidest mähkmetega seda muret ei ole.
Mugav on: mikrokiust sisu imab, sisefliis hoiab kuuivust ja pealisriie takistab kogu seda jama väljapoole lekkimast. Nühkimise jama ei ole - pesumasin on. Ainus mure on nad iga paari päeva tagant hoiuämbrist pesumasinasse kallata ja sealt pesunöörile viia, aga see on umbes sama, kui iga paari päeva tagant prügikasti välja viia.
Ja kuna meil on sellised, millel saab muuta nii jalaaukude kui ka vöökoha suurust, siis peavad need mähkmed vastu kuni mähkmeea lõpuni.
***
Ma arvasin, kui kõht alles ees oli, et emade-laste kohvihommikutele mul asja ei ole - ei ole, millest rääkida. Või teiste sõnadega: igav on.
Aga võta näpust: on asja. On vägagi asja! Aga natuke teistel põhjustel.
Ühest küljest käin ma igal nädalal Plunketis ja iga paari nädala tagant Perekooli rühmaga kokku saamas enda pärast - et vaheldust saada, et täiskasvanute seltsis aega veeta.
Aga teisalt käin ma seal poisi pärast - sest mida rohkem inimesi, hääli ja värve ta kogeb, seda lihtsam temaga on. Mis, kui korraks mõelda, on tegelikult kah... enda pärast. Sest minul on lihtsam.
Poisil on minuga kodus igav, mulle tundub, on viril ja rahutu. Aga nii kui keegi külla tuleb - postiljon kasvõi - nii on pungis silmad, torruaetud suu ja kui külaline poisi vastu huvi kah tunneb, jagatakse isegi naeratusi.
Poes meeldib käia. Tänaval meeldib kõndida. Plunketis meeldib aega veeta - uudistab, naeratab, läliseb ja kui on aeg magama jääda, siis magab. Ühel õhtul võtsin ta pubisse kaasa, Martyn käib seal töökaaslastega reedeõhtuti õlut joomas. Poiss vaatas meestele ükshaaval otsa, naeratas, tõdes mingit oma tarkust ja... keeras magama. Ja magaski ülimas rahus tund aega, kuni meie juttu ajasime ja mehed õlut jõid.
Ja nii me pakimegi end igal päeval autosse, poiss, mina, käru, kolistame end kuhugi kõndima ja kõnnime. Mina kõnnin, tema vaatab.
PS. Triibulise särgiga poiss on meie poiss.
Esiteks enda pärast - mul on hingel kergem, kui mähkmed pesumasinasse lähevad, mitte aga prügikasti. Rahakoti pärast - soodsam on, riidest mähkmed tasuvad end (pabermähkmetega võrreldes) poole aastaga ära. Ja viimasel ajal kõige tähtsama põhjusena lapse enda pärast - pabermähkmetega, vahet polnud, millise tootja omi kasutasime või kui palju õhuvanne tegime, oli pepu kogu aeg punane. Riidest mähkmetega seda muret ei ole.
Mugav on: mikrokiust sisu imab, sisefliis hoiab kuuivust ja pealisriie takistab kogu seda jama väljapoole lekkimast. Nühkimise jama ei ole - pesumasin on. Ainus mure on nad iga paari päeva tagant hoiuämbrist pesumasinasse kallata ja sealt pesunöörile viia, aga see on umbes sama, kui iga paari päeva tagant prügikasti välja viia.
Ja kuna meil on sellised, millel saab muuta nii jalaaukude kui ka vöökoha suurust, siis peavad need mähkmed vastu kuni mähkmeea lõpuni.
***
Ma arvasin, kui kõht alles ees oli, et emade-laste kohvihommikutele mul asja ei ole - ei ole, millest rääkida. Või teiste sõnadega: igav on.
Aga võta näpust: on asja. On vägagi asja! Aga natuke teistel põhjustel.
Ühest küljest käin ma igal nädalal Plunketis ja iga paari nädala tagant Perekooli rühmaga kokku saamas enda pärast - et vaheldust saada, et täiskasvanute seltsis aega veeta.
Aga teisalt käin ma seal poisi pärast - sest mida rohkem inimesi, hääli ja värve ta kogeb, seda lihtsam temaga on. Mis, kui korraks mõelda, on tegelikult kah... enda pärast. Sest minul on lihtsam.
Poisil on minuga kodus igav, mulle tundub, on viril ja rahutu. Aga nii kui keegi külla tuleb - postiljon kasvõi - nii on pungis silmad, torruaetud suu ja kui külaline poisi vastu huvi kah tunneb, jagatakse isegi naeratusi.
Poes meeldib käia. Tänaval meeldib kõndida. Plunketis meeldib aega veeta - uudistab, naeratab, läliseb ja kui on aeg magama jääda, siis magab. Ühel õhtul võtsin ta pubisse kaasa, Martyn käib seal töökaaslastega reedeõhtuti õlut joomas. Poiss vaatas meestele ükshaaval otsa, naeratas, tõdes mingit oma tarkust ja... keeras magama. Ja magaski ülimas rahus tund aega, kuni meie juttu ajasime ja mehed õlut jõid.
Ja nii me pakimegi end igal päeval autosse, poiss, mina, käru, kolistame end kuhugi kõndima ja kõnnime. Mina kõnnin, tema vaatab.
PS. Triibulise särgiga poiss on meie poiss.
Pühapäevahommik
Tantsisin, poiss süles, mööda tuba ringi. Martyn segas köögilaual omletti kokku. "Kallis, kas sa tead, et ta magab?" küsis Martyn muigega. "Magab, tõesti või?" - "Mine vaata peeglist."
Läksin. Vaatasin. Magas, jah. Huvitav, kui kaua juba?
Arvutis mängis MercyMe "I can only imagine". Jäin keset tuba seisma, vaatasin poega, vaatasin Martynit, vaatasin aknast välja ja tuli meelde, kuidas ma seda lugu Teravmägedel kuulasin. Kuidas ma tundsin Teravmägedel, et mul on tarvis millegi väga olulise tõttu Uus-Meremaale minna.
Ja nüüd ma seisingi keset tuba, vaatasin poega, vaatasin Martynit ja vaatasin aknast välja.
Sisetunded.
Läksin. Vaatasin. Magas, jah. Huvitav, kui kaua juba?
Arvutis mängis MercyMe "I can only imagine". Jäin keset tuba seisma, vaatasin poega, vaatasin Martynit, vaatasin aknast välja ja tuli meelde, kuidas ma seda lugu Teravmägedel kuulasin. Kuidas ma tundsin Teravmägedel, et mul on tarvis millegi väga olulise tõttu Uus-Meremaale minna.
Ja nüüd ma seisingi keset tuba, vaatasin poega, vaatasin Martynit ja vaatasin aknast välja.
Sisetunded.
Uudisi
Ega midagi väga suurt ja erilist siinmailt jagada ei ole. Poisile tehti vaktsiine, kannatas nagu sõdur: 30 sekundit nuttis, siis kortsutas kulmu ja 2 minuti pärast naeratas kõigile. Palavikku, nagu eelmisel korral, kah ei olnud, nii et emme sai öösel hästi magada. Great success.
Lumefarmis käisin, Ray'le ja Diane'ile tere ütlemas - nemad on need kelgukoerte kasvatajad, kelle juures ma kaks aastat tagasi peatusin. Äge oli! Lumefarmis oli õhtul muidu kelgukoerte võistlus kah, aga sinna ma ei saanud jääda, hilja hakkas ja tahtsin õhtuks koju minna.
Ahsoo, Lumefarmi teest kah: kuna ta nii hästi, nagu Cardrona suusakuurordi tee, pinnatud ei ole, siis lumepiirist läbi sõites oli mitu kilomeetrit mudamülgast. Autol ei olnud numbrimärkigi näha. Ja see koht, kus ma ta täna aiavoolikuga puhtaks pesin, on nüüd mudahunnikutega kaetud.
Poiss on pöidla üles leidnud. Great success.
Lumefarmis käisin, Ray'le ja Diane'ile tere ütlemas - nemad on need kelgukoerte kasvatajad, kelle juures ma kaks aastat tagasi peatusin. Äge oli! Lumefarmis oli õhtul muidu kelgukoerte võistlus kah, aga sinna ma ei saanud jääda, hilja hakkas ja tahtsin õhtuks koju minna.
Ahsoo, Lumefarmi teest kah: kuna ta nii hästi, nagu Cardrona suusakuurordi tee, pinnatud ei ole, siis lumepiirist läbi sõites oli mitu kilomeetrit mudamülgast. Autol ei olnud numbrimärkigi näha. Ja see koht, kus ma ta täna aiavoolikuga puhtaks pesin, on nüüd mudahunnikutega kaetud.
Poiss on pöidla üles leidnud. Great success.
Teine kord nagu esimene
Me oleme siin vahel arutanud, et kas tahame teist last ja millal (lühikokkuvõte: jah, aga mitte veel nii pea). Ja sellega seoses on kerkinud esile see mõte, et tihti öeldakse, et teine sünnitus on kergem, kui esimene oli.
Nojah, ütleks selle peale. Sest, vaata, kuna minul kogu selle pika uutamise ja aatamise peale midagi kusagilt ei avanenud ja poiss tõsteti järgmisel päeval kõhust välja keisriava kaudu, siis mina lähen teisele ringile ikka samamoodi, nagu esimesele mindakse. Oh joy =).
Nojah, ütleks selle peale. Sest, vaata, kuna minul kogu selle pika uutamise ja aatamise peale midagi kusagilt ei avanenud ja poiss tõsteti järgmisel päeval kõhust välja keisriava kaudu, siis mina lähen teisele ringile ikka samamoodi, nagu esimesele mindakse. Oh joy =).
Silditamisest
Kaks aastat olen siin elanud, ikka ei ole veel ära harjunud: Uus-Meremaal ei pea toodeteil täpseid koostisaineid märkima. Toidupakendil on kirjas: lisaained (additives). Värvained. Maitsetugevdajad.
Mis lisaained? Mis värvained? Mis maitsetugevdajad? Looduslikud? Tehis? Kui palju? Ei ole kirjas, noh.
Või siis minu püksid, mis ma paar nädalat tagasi kodus kandmiseks ostsin: puuvill / polüester.
Mis vahekorras? Ei ole kirjas. "Säästa energiat, päästa meie planeet, pese jaheda veega" on sildi peal kirjas küll, aga protsente, kui palju puuvilla ja kui palju polüestrit, ei ole.
Mis lisaained? Mis värvained? Mis maitsetugevdajad? Looduslikud? Tehis? Kui palju? Ei ole kirjas, noh.
Või siis minu püksid, mis ma paar nädalat tagasi kodus kandmiseks ostsin: puuvill / polüester.
Mis vahekorras? Ei ole kirjas. "Säästa energiat, päästa meie planeet, pese jaheda veega" on sildi peal kirjas küll, aga protsente, kui palju puuvilla ja kui palju polüestrit, ei ole.
Mõte Plunketist
Istusin eile koos pisipojaga Plunketis, vaatasin, kuidas lapsed mängisid, ajasin emadega juttu ja mõtlesin: see naine, kes just, nagu muuseas, mainis, et ta võtab depressiooni ravimiseks pille - mainis ilma häbita, mainis ilma kõhkluseta - just sellist naist ja sellist ausust on tarvis näha, et oleks julgust haigust näha, haigust tunnistada ja haigust ravida. Raamatud võivad kuitahes palju öelda, et sünnitusjärgne depressioon on loomulik - näha naist, kes sellesse ka vastavalt suhtub, on oluliselt õpetlikum.
Ei ole lund, on lumi
Äge. Enne ei saanud suusakeskusi lahti teha, sest lund ei olnud; nüüd ei saa, sest liiga palju on. Treble Cone'il on viie päevaga poolteist meetrit lund maha sadanud, ei Treble Cone ega Cardrona jõua teid lumest lahti lükata ning nõlvasid stabiilseks teha. Järjekordne päev, kus suusatajad-lumelaudurid näppe imevad.
Aga vähemasti nüüd nad imevad teades, et kohe, kui torm otsa lõppeb, saab suusatada-laudada kah!
Aga vähemasti nüüd nad imevad teades, et kohe, kui torm otsa lõppeb, saab suusatada-laudada kah!
Tuul! Ja Hawea järv
Assa nuga, miuke tuul väljas oli! Pakkisime end sisse nagu jääkarud, kampsun kampsuni otsas. Soe sai küll, aga tuul tahtis purjena kaasa haarata.
Kellel teravad silmad, see näeb, et vankril on tagumine ratas maa küljest lahti, samal ajal kui issi kätega vehib!
Eriti hästi tahtis tuul kaasa haarata vankrit - mida me siis mitme mehe peale ära lendamast hoidsime - ja...
...kaamerat, mis posti peal vingerdas, ent kuhu Martyn siiski pildi peale püüdis jääda. Jäi =)
Kellel teravad silmad, see näeb, et vankril on tagumine ratas maa küljest lahti, samal ajal kui issi kätega vehib!
Eriti hästi tahtis tuul kaasa haarata vankrit - mida me siis mitme mehe peale ära lendamast hoidsime - ja...
...kaamerat, mis posti peal vingerdas, ent kuhu Martyn siiski pildi peale püüdis jääda. Jäi =)
Pildijoru
Riided, millel kõrvad küljes on, müüvad vist paremini. Ja isegi, kui ei müü paremini, siis näevad nunnumad välja.
Issi pani mütsi pähe.
Issi pani mütsi pähe.
Tõdemus
Pisikesed sammud: kuidas issi juurde duši alla viies küünitab nurga taha piiluma, soliseva vee ja isa suunas, kuidas riided, mis alguses nii-nii-nii suured olid, kitsaks on jäänud.
Kasvab.
Kasvab.
Esimene katse rõngastega
Venna pere saatis meile postipaki, kus olid need... ma ei teagi, kõrinad? Rõngad? Kuidas neid nimetada? Siuksed rõngakujulised jublad, mis üksteise külge käivad ja mõned teevad hääli kah.
Proovisin täna pärastlõunal, mida poiss asjast arvab. Vist sai liiga palju, aga eks me proovime ja õpime, kuidas neid on vaja panna ja mis talle meeldib =)
Proovisin täna pärastlõunal, mida poiss asjast arvab. Vist sai liiga palju, aga eks me proovime ja õpime, kuidas neid on vaja panna ja mis talle meeldib =)
Meil on veel lumi, aga linnas juba lihtsalt märg
Kell kuus langes akna taga paksu ja kohevat lund. Olin nii elevil, et ei läinud isegi tagasi magama. Kell üheksa andsin poisile süüa, pakkisin meid autosse ja võtsin suuna järve juurde, et hommikusel jalutuskäigul lumine kallas ära näha. Lumi ei olnud küll enam otseselt lumi, pigem vesine lörts - aga ikkagi!
A nägin siis, lumist kallast? Ei näinud. Ei läinud jalutamagi.
Nii kui autoga mäest alla jõudsin, linna, oli lumi igalt poolt kadunud ja ainult loigud ümberingi. Kõrguste vahe ei ole tegelt nii VÄGA suur, meie maja on järvest vast... no ma ei tea, 50 meetrit kõrgemal?, aga lume ja loikude vahe oli küll suur. Tegin ühe klõpsu, et näidata, kuidas Bruce'i kapott on lumine, aga ümberringi vihm, ja keerasin tagasi koju. Ei taha külma vihma sees jalutada, olgugi, et riided seljas.
Istun selle asemel arvuti ette ja hakkan immigratsiooniametile kirja kirjutama.
***
Muideks, kas te pildi paremal poolel tumedat kühmu näete? Seal, kus mäekülg tuleb alla ja enne orupõhjaga kokkusaamist "põrkab" veel korraks tiba üles? Seal, kus tumedad okaspuud hunnikus koos on?
Meie elame seal. Meil on veel lumi.
A nägin siis, lumist kallast? Ei näinud. Ei läinud jalutamagi.
Nii kui autoga mäest alla jõudsin, linna, oli lumi igalt poolt kadunud ja ainult loigud ümberingi. Kõrguste vahe ei ole tegelt nii VÄGA suur, meie maja on järvest vast... no ma ei tea, 50 meetrit kõrgemal?, aga lume ja loikude vahe oli küll suur. Tegin ühe klõpsu, et näidata, kuidas Bruce'i kapott on lumine, aga ümberringi vihm, ja keerasin tagasi koju. Ei taha külma vihma sees jalutada, olgugi, et riided seljas.
Istun selle asemel arvuti ette ja hakkan immigratsiooniametile kirja kirjutama.
***
Muideks, kas te pildi paremal poolel tumedat kühmu näete? Seal, kus mäekülg tuleb alla ja enne orupõhjaga kokkusaamist "põrkab" veel korraks tiba üles? Seal, kus tumedad okaspuud hunnikus koos on?
Meie elame seal. Meil on veel lumi.
Elamisloa trallalaa
Eile tuli immigratsiooniametist e-kiri. No jobtvajumatt!
Lühikokkuvõte: otsust pole veel tehtud, aga arvatavasti tuleb eitav, kuna Martyni tislerileping on tähtajaline. Ning et kui meil on midagi öelda või vaielda, siis saatku neile hiljemalt järgmiseks nädalaks dokumendid, mis tõestaksid, et Martyn suudab tislerina lõpmatult töötada.
Halloo, immigratsiooniamet, maa kutsub! Ehitajatel ei ole tähtajatuid lepinguid - ehitajad töötavad ühe projekti kallal ja kui siis ära lõppeb, minnakse teisele. Tislerid sealhulgas.
Nii et viimane jõupingutus veel: pikk seletuskiri, kirjad Martyni tuttavatelt ehitajatelt, et neil on tulevikus Martynile tööd pakkuda, väljavõtted mis iganes raportitest, mis ma leida suudan, et seoses Christchurchi maavärinaga on järgmise paari aasta jooksul miljoneid ehitusasju lõunasaarel ajada. Viimane jõupingutus veel ja siis on küll kõik.
Nii ütlemata palju aega, raha ja energiat on elamisloa taotlemisele läinud. Siiber on.
Kui ta läbi ei tule, siis me rääkisime Martyniga juba eile, et uut viisat ma taotlema enam hakka. Ma ei taha, et mul oleks aastast-aastasse tunne, et ma hoian Uus-Meremaast küünte ja hammastega kinni, ja niimoodi igal aastal uuesti.
Ülikoolist visatakse mind sellel aastal vist välja, aga kui ei visata, siis ehk tulen isegi tagasi Tartusse ja lõpetan magistri ära. Eks näis.
Aga enne: viimane jõupingutus. Korra nüüd veel!
Lühikokkuvõte: otsust pole veel tehtud, aga arvatavasti tuleb eitav, kuna Martyni tislerileping on tähtajaline. Ning et kui meil on midagi öelda või vaielda, siis saatku neile hiljemalt järgmiseks nädalaks dokumendid, mis tõestaksid, et Martyn suudab tislerina lõpmatult töötada.
Halloo, immigratsiooniamet, maa kutsub! Ehitajatel ei ole tähtajatuid lepinguid - ehitajad töötavad ühe projekti kallal ja kui siis ära lõppeb, minnakse teisele. Tislerid sealhulgas.
Nii et viimane jõupingutus veel: pikk seletuskiri, kirjad Martyni tuttavatelt ehitajatelt, et neil on tulevikus Martynile tööd pakkuda, väljavõtted mis iganes raportitest, mis ma leida suudan, et seoses Christchurchi maavärinaga on järgmise paari aasta jooksul miljoneid ehitusasju lõunasaarel ajada. Viimane jõupingutus veel ja siis on küll kõik.
Nii ütlemata palju aega, raha ja energiat on elamisloa taotlemisele läinud. Siiber on.
Kui ta läbi ei tule, siis me rääkisime Martyniga juba eile, et uut viisat ma taotlema enam hakka. Ma ei taha, et mul oleks aastast-aastasse tunne, et ma hoian Uus-Meremaast küünte ja hammastega kinni, ja niimoodi igal aastal uuesti.
Ülikoolist visatakse mind sellel aastal vist välja, aga kui ei visata, siis ehk tulen isegi tagasi Tartusse ja lõpetan magistri ära. Eks näis.
Aga enne: viimane jõupingutus. Korra nüüd veel!
Pildijoru
Kasvab. Kelle nägu on, ei tea: minu ema arvab, et Martyni pere nägu, ja Martyni pere arvab, et minu pere nägu. Tähendab, ei kummagi nägu =)
Tellimine:
Postitused (Atom)