Ja et pärastlõunasele postitusesajule veel rasedajuttu kah otsa kirjutada, siis:
tulin just ämmaemanda juurest. Kõik on bueno: analüüsid korras, kasv korras, kaal korras. Isegi rauatase on tagasi üles tulnud! Ütles ainult, et ma enam palli ei mängiks :P (Ma kõksisin eelmisel nädalal töökaaslastega riisipalli mängida, mille peale sümfüüs - vaagnaluu liides - teatas, et mine pekki, ja nüüd ta valutabki kogu aeg. Aga see selleks.)
Vastuvõtu tegime ära kiirkorras - vähem kui poole tunniga - sest kõrvaltoas, minu ämmaemanda kabinetis, oli üks naine just lapse sünnitanud. 5 nädalat enneaegselt. Et kell 8 oli helistanud ja kell 11 oli laps väljas, nii et nüüd nad (paar erinevat ämmaemandat, minu ämmaemand ei olnud sünnitaja korraline ämmaemand) ootasid kiirabiautot, et laps, ema ja isa Dunedinisse enneaegsete osakonda kosumisele transportida.
Ma ei küsinud, kes too sünnitaja oli, aga ta võis vabalt keegi minu perekooli rühmast olla: üheksast paarist, kellega meid koos koolitati, on kahel lapsed enneaegselt tulnud, ühel 5, teisel 6 nädalat oodatust kiiremini. Nii et mina oma 36+5 rasedusega olen täitsa pinks-ponks juba.
Jaa... täna panen auto tehnoülevaatusele kirja. Martyn palus eile, et püüaksin kõik autoasjad (kindlustuse, teh. ülevaatuse, sõidumaksu) enne ära teha, kui minekuks läheb. Ja kuna minekuks võib ju sisuliselt minna ükskõik, millal, siis... ma panen auto täna ülevaatusele kirja =).
Ja meie, ptüi-ptüi-ptüi, rihiks ikka sinnakanti, et jõuame Dunedinisse sünnitama minna. Onju, Bubbles?
Kirjad tundmatuilt
Meenus hommikusele jutule lisada: jah, ma ei ole küll kuulnud ühestki tegelasest, kes oleks midagi otseselt ära teinud pärast minule kirjutamist, AGA!
Aga ma olen saanud kirju, ja ma pean silmas päris paberil kirju, postmargiga ja puha, inimestelt, kellest ma varem kuuuuuuulnudki polnud. Ja nad on kirjutanud, et nad tegid midagi neile tähtsat ära ja vähemasti osa innustust, et selle tähtsa asjaga hakkama saama, leidsid mu raamatust või ajaveebist.
Üks kaart maandus mu postkasti alles eelmisel nädalal.
Ja neil hetkel mul jääb... lõug niimoodi, laialt, lahti rippuma. Ja siis ma mõtlen, et... voa.
Aga ma olen saanud kirju, ja ma pean silmas päris paberil kirju, postmargiga ja puha, inimestelt, kellest ma varem kuuuuuuulnudki polnud. Ja nad on kirjutanud, et nad tegid midagi neile tähtsat ära ja vähemasti osa innustust, et selle tähtsa asjaga hakkama saama, leidsid mu raamatust või ajaveebist.
Üks kaart maandus mu postkasti alles eelmisel nädalal.
Ja neil hetkel mul jääb... lõug niimoodi, laialt, lahti rippuma. Ja siis ma mõtlen, et... voa.
Kirjad, kuidas minna
Iga natukese aja tagant, no ütleme... kolm, neli korda aastas, saan ma kirja kelleltki tundmatult, ja kõlab see umbes niimoodi:
tere, olen see-ja-see. leidsin su e-posti sealt-ja-sealt. olen jälginud su ajaveebi/lugenud raamatut ja tahtsin nõu/abi küsida. tahan eestist mingiks ajaks ära minna, teha midagi põnevat, umbes nagu sina oled teinud. kui viitsid, kirjuta mulle, kuidas sa omale tööloa tegid? kaua viisaga aega läks? palju maksis? palju umbes raha peaks kuluma? kuidas sa töö leidsid?
No umbes niimoodi.
Ja iga natukese aja tagant, no ütleme... kolm, neli korda aastas, ma kirjutan vastu.
Vahel kaovad mu kirjad justkui kosmosesse ära - ma ei kuule sellelt, kellele vastasin, midagi vastu. Ma ei tea, kas ta võttis kätte ja tegi, või ei teinud, kas vähemasti proovis, või ei proovinud; isegi ei tea, kas ta mu kirja kätte sai. Ja kõik see on fair enough - kõik ideed ei peagi kohe tegemiseks minema, vahel ongi vaja lihtsalt istuda, mõelda, äkki ma tahaks teha seda?, ja jõuda äratundmisele, et ikka ei taha küll. Vahel on tarvis lasta ideel kortsu minna ja tunda... kibedust. Jõuda äratundmisele, et ma ometi nii tahtsin, miks ma pole seda teoks teinud!?
Vahel me vahetame kirjutajaga kolm-neli kirja: ta küsib juurde ja mina vastan juurde. Paaril korral ma olen saanud kuu-poolteist hiljem toreda kirja, et Mann, tead, ma saatsingi avalduse ära! Ma olen asjade organiseerimisega pihta hakanud! Nii hea tunne on!
Ja siis ma loen ja tunnen headmeelt. Ja mitte tingimata seepärast, et kirjutaja kuhugi minna tahab, vaid seetõttu, et ta teeb ja kirjutab, et TUNNEB END HÄSTI. Mul on hea meel lugeda, et keegi end kusagil hästi tunneb, ja ma olen sellele omalt poolt kaasa aidanud.
Vahel ma olen kuhugi-minna-tahtjatega kokku saanud, juttu ajanud. Vastanud, seletanud, julgustanud. Vahel isegi... vaielnud, kui on tundunud, et küsija ei küsi mitte selleks, et teada saada, kuidas TEHA, vaid selleks, et veenda ennast, et talle meeldiks midagi ägedat teha küll, aga põhjusel x, y ja z ta ikka kuidagi ei saa seda teha. Kuigi tahaks.
Ja siis ma olen öelnud, et kurat küll: kui on tahe teha, ja on vaja leida viis, kuidas teha - siis kuskilt otsast ikka saab hakkama. Et mismõttes ei saa!?
Aga ma olen selle mõne aasta jooksul jõudnud ka äratundmisele, et minu roll ei ole teps mitte küsija EEST midagi ära korraldada. Kui keegi küsib minu käest, kui palju USA viisa maksab?, mis pabereid vaja läheb?, siis ma mitte ei uuri ise järele, palju need viisalõivud tänapäeval on, vaid ütlen, et mine USA saatkonna lehele ja seal on kirjas. Loe. Ja kui kirjutaja sõnadest kõlab läbi see, et ta pole lihtsalt viitsinud kätte võtta ja asja ise uurinud, vaid saatnud mulle rea küsimusi, et äkki saab lihtsamalt info kätte, siis ma olen küsija kangekaelselt internetiavarustesse saatnud.
Guugelda.
Mine saatkonna lehele.
Mine agentuuri lehele.
Ma proovin aidata emotsionaalse poolega, julgustada, et on võimalik ära teha küll. Ja julgustada mitte lihtsalt julgustamise pärast, vaid siiras usus, et tõesti, kui on vaja on, siis kõike saab!
Aga see ei ole minu roll küsija eest midagi ära teha. Kui sa tahad minna, või midagi teha, või millegagi hakkama saada, siis lihtsalt võta kätte ja hakka pihta. Kirjuta inimestele, ja kui nad vastu ei kirjuta või ära ütlevad, siis kirjuta kellelegi teisele. Heck, kui keegi loeks kokku ja ütleks mulle, kui palju kirju ma USA, Teravmägede ja Uus-Meremaa raames tühjalt välja olen saatnud ühtegi vastust saamata. Sadu!
Isegi Skydive Wanaka käest sain vastuse, et okei, tule intervjuule, kui ma kirjutasin neile kolmandat korda aasta jooksul. Esiteks kirjutasin 2008 lõpus, siis 2009 alguses, siis 2009 keskel jälle.
Ma loen huvi ja rõõmuga kirju, mis mulle postkasti maanduvad. Kui sa otsid julgustust ja pidet ja tunned, et kirjutamine võib sind aidata, siis hell with it, kirjuta mulle! Ja kui ma saan, siis ma kirjutan vastu. Ma ei liiguta sinu eest ühtegi lille ära, kuid ma võin sulle soovitada viise, kuidas lillesid liigutada.
***
Ma olen möödunud 5 aasta jooksul suhelnud vast paari tosina inimesega, kellest umbes pooled on otsinud teed Alaskale. Ja kuigi ma olen kuulnud/lugenud kindlaid lubadusi, et loomulikult ma lähen! Täitsa raudpoltkindlalt lähen!, ei ole ma kuulnud/lugenud ühestki tegelasest, kes tegelikult ka oleks kätte võtnud ja läinud. Ja ei olegi vahet, kas Alaskale või mitte-Alaskale või mida iganes.
Ja tegelikult ei olegi suurt vahet, kas on mindud või on olnud lihtsalt tarvis mingit emotsiooni välja elada, unistada.
Kui need kirjavahetused on aastate jooksul kedagi aidanud, siis mul on väga, väga, väga hea meel. Pole vahet, kas ma olen teadlik sellest, et on aidanud, või mitte.
Aga kui sa tunned end siin praegu ära ja mõtled: "Aga ma tegin midagi ära! Muut(u)sin!" olenemata sellest, kas see ärategemine oli Alaskale/kuhugi mujale minek või hoopis midagi kolmandat, siis... kui sul on tunne, et võiks, siis kirjuta mulle paar rida =).
Ja mina, omakorda, püüan ka tulevikus aidata, nii vähe/palju kui ma arvan, et on hea ja tarvilik.
tere, olen see-ja-see. leidsin su e-posti sealt-ja-sealt. olen jälginud su ajaveebi/lugenud raamatut ja tahtsin nõu/abi küsida. tahan eestist mingiks ajaks ära minna, teha midagi põnevat, umbes nagu sina oled teinud. kui viitsid, kirjuta mulle, kuidas sa omale tööloa tegid? kaua viisaga aega läks? palju maksis? palju umbes raha peaks kuluma? kuidas sa töö leidsid?
No umbes niimoodi.
Ja iga natukese aja tagant, no ütleme... kolm, neli korda aastas, ma kirjutan vastu.
Vahel kaovad mu kirjad justkui kosmosesse ära - ma ei kuule sellelt, kellele vastasin, midagi vastu. Ma ei tea, kas ta võttis kätte ja tegi, või ei teinud, kas vähemasti proovis, või ei proovinud; isegi ei tea, kas ta mu kirja kätte sai. Ja kõik see on fair enough - kõik ideed ei peagi kohe tegemiseks minema, vahel ongi vaja lihtsalt istuda, mõelda, äkki ma tahaks teha seda?, ja jõuda äratundmisele, et ikka ei taha küll. Vahel on tarvis lasta ideel kortsu minna ja tunda... kibedust. Jõuda äratundmisele, et ma ometi nii tahtsin, miks ma pole seda teoks teinud!?
Vahel me vahetame kirjutajaga kolm-neli kirja: ta küsib juurde ja mina vastan juurde. Paaril korral ma olen saanud kuu-poolteist hiljem toreda kirja, et Mann, tead, ma saatsingi avalduse ära! Ma olen asjade organiseerimisega pihta hakanud! Nii hea tunne on!
Ja siis ma loen ja tunnen headmeelt. Ja mitte tingimata seepärast, et kirjutaja kuhugi minna tahab, vaid seetõttu, et ta teeb ja kirjutab, et TUNNEB END HÄSTI. Mul on hea meel lugeda, et keegi end kusagil hästi tunneb, ja ma olen sellele omalt poolt kaasa aidanud.
Vahel ma olen kuhugi-minna-tahtjatega kokku saanud, juttu ajanud. Vastanud, seletanud, julgustanud. Vahel isegi... vaielnud, kui on tundunud, et küsija ei küsi mitte selleks, et teada saada, kuidas TEHA, vaid selleks, et veenda ennast, et talle meeldiks midagi ägedat teha küll, aga põhjusel x, y ja z ta ikka kuidagi ei saa seda teha. Kuigi tahaks.
Ja siis ma olen öelnud, et kurat küll: kui on tahe teha, ja on vaja leida viis, kuidas teha - siis kuskilt otsast ikka saab hakkama. Et mismõttes ei saa!?
Aga ma olen selle mõne aasta jooksul jõudnud ka äratundmisele, et minu roll ei ole teps mitte küsija EEST midagi ära korraldada. Kui keegi küsib minu käest, kui palju USA viisa maksab?, mis pabereid vaja läheb?, siis ma mitte ei uuri ise järele, palju need viisalõivud tänapäeval on, vaid ütlen, et mine USA saatkonna lehele ja seal on kirjas. Loe. Ja kui kirjutaja sõnadest kõlab läbi see, et ta pole lihtsalt viitsinud kätte võtta ja asja ise uurinud, vaid saatnud mulle rea küsimusi, et äkki saab lihtsamalt info kätte, siis ma olen küsija kangekaelselt internetiavarustesse saatnud.
Guugelda.
Mine saatkonna lehele.
Mine agentuuri lehele.
Ma proovin aidata emotsionaalse poolega, julgustada, et on võimalik ära teha küll. Ja julgustada mitte lihtsalt julgustamise pärast, vaid siiras usus, et tõesti, kui on vaja on, siis kõike saab!
Aga see ei ole minu roll küsija eest midagi ära teha. Kui sa tahad minna, või midagi teha, või millegagi hakkama saada, siis lihtsalt võta kätte ja hakka pihta. Kirjuta inimestele, ja kui nad vastu ei kirjuta või ära ütlevad, siis kirjuta kellelegi teisele. Heck, kui keegi loeks kokku ja ütleks mulle, kui palju kirju ma USA, Teravmägede ja Uus-Meremaa raames tühjalt välja olen saatnud ühtegi vastust saamata. Sadu!
Isegi Skydive Wanaka käest sain vastuse, et okei, tule intervjuule, kui ma kirjutasin neile kolmandat korda aasta jooksul. Esiteks kirjutasin 2008 lõpus, siis 2009 alguses, siis 2009 keskel jälle.
Ma loen huvi ja rõõmuga kirju, mis mulle postkasti maanduvad. Kui sa otsid julgustust ja pidet ja tunned, et kirjutamine võib sind aidata, siis hell with it, kirjuta mulle! Ja kui ma saan, siis ma kirjutan vastu. Ma ei liiguta sinu eest ühtegi lille ära, kuid ma võin sulle soovitada viise, kuidas lillesid liigutada.
***
Ma olen möödunud 5 aasta jooksul suhelnud vast paari tosina inimesega, kellest umbes pooled on otsinud teed Alaskale. Ja kuigi ma olen kuulnud/lugenud kindlaid lubadusi, et loomulikult ma lähen! Täitsa raudpoltkindlalt lähen!, ei ole ma kuulnud/lugenud ühestki tegelasest, kes tegelikult ka oleks kätte võtnud ja läinud. Ja ei olegi vahet, kas Alaskale või mitte-Alaskale või mida iganes.
Ja tegelikult ei olegi suurt vahet, kas on mindud või on olnud lihtsalt tarvis mingit emotsiooni välja elada, unistada.
Kui need kirjavahetused on aastate jooksul kedagi aidanud, siis mul on väga, väga, väga hea meel. Pole vahet, kas ma olen teadlik sellest, et on aidanud, või mitte.
Aga kui sa tunned end siin praegu ära ja mõtled: "Aga ma tegin midagi ära! Muut(u)sin!" olenemata sellest, kas see ärategemine oli Alaskale/kuhugi mujale minek või hoopis midagi kolmandat, siis... kui sul on tunne, et võiks, siis kirjuta mulle paar rida =).
Ja mina, omakorda, püüan ka tulevikus aidata, nii vähe/palju kui ma arvan, et on hea ja tarvilik.
Kui palju?
Raamatupidaja luges eile kokku, mitu videot ma pooleteise aasta jooksul ära olen toimetanud.
Kuus ja pool TUHAT.
=S
Kuus ja pool TUHAT.
=S
Dickhead
Ma õppisin sel nädalavahetusel omajagu.
Näiteks õppisin seda, et kui Dickhead minu peale karjub ja minuga imevingelt ebaviisakas on, siis see ei ole mitte minu, vaid tema probleem.
Õppisin seda, et ka 40-aastane mees võib käituda kui varateismeline ja vihale aetud poiss. Heck, suurem osa varateismelisi, kellega ma kokku olen puutunud, käituvad viisakamalt kui Dickhead.
Õppisin seda, et isegi mees, kellel on kodus 4-kuine poeg ja värske naine, ei pruugi hoolida - ega isegi mõelda - tõsiasjast, et 8 kuud raseda naisega pole võib-olla kõige parem munni mängida.
Õppisin seda, et kui ma pärast Dickheadiga suhtlemist terveks õhtuks seljavalu ja emaka kokkutõmbed saan, siis see on minu keha selge sõnum mulle, et Mann, saada Dickhead kuradile. Ei ole mõtet närvi minna.
Ja kõige praktilisem õppetund: kui Dickhead mind murust madalamaks peab, siis tuleb helistada Autoriteedile - ülemusele - ja lasta temal Dickheadiga tegeleda. Autoriteedi juuresolekul on Dickhead kohe kordades ja kordades viisakam.
Ma ei tea, miks on 40-aastane mees nii kabuhirmul, et keegi näeb tema vigu; ja miks peab igale veale järgnema pikk seletus: "Aga ma justnimelt tahtsingi teha nii!" Ma ei tea, miks ta nii väga kardab.
Aga ma tean, et kui ma peaksin kunagi veel mõne sarnase inimesega kokku puutuma, siis ma oskan julgem ja - mis kõige tähtsam - rahulikum olla. Ootan tühjal pilgul ära, kuni teine sülge pritsib, ütlen "Ahah" ja liigun edasi asjadega, mis tegelemist vajavad.
Dickheadiga pole vaja vaielda, ta ei nõustu öelduga niikuinii. Tuleb lihtsalt lasta tal ära karjuda ja seejärel muu eluga edasi minna. Dickhead on Dickhead.
Näiteks õppisin seda, et kui Dickhead minu peale karjub ja minuga imevingelt ebaviisakas on, siis see ei ole mitte minu, vaid tema probleem.
Õppisin seda, et ka 40-aastane mees võib käituda kui varateismeline ja vihale aetud poiss. Heck, suurem osa varateismelisi, kellega ma kokku olen puutunud, käituvad viisakamalt kui Dickhead.
Õppisin seda, et isegi mees, kellel on kodus 4-kuine poeg ja värske naine, ei pruugi hoolida - ega isegi mõelda - tõsiasjast, et 8 kuud raseda naisega pole võib-olla kõige parem munni mängida.
Õppisin seda, et kui ma pärast Dickheadiga suhtlemist terveks õhtuks seljavalu ja emaka kokkutõmbed saan, siis see on minu keha selge sõnum mulle, et Mann, saada Dickhead kuradile. Ei ole mõtet närvi minna.
Ja kõige praktilisem õppetund: kui Dickhead mind murust madalamaks peab, siis tuleb helistada Autoriteedile - ülemusele - ja lasta temal Dickheadiga tegeleda. Autoriteedi juuresolekul on Dickhead kohe kordades ja kordades viisakam.
Ma ei tea, miks on 40-aastane mees nii kabuhirmul, et keegi näeb tema vigu; ja miks peab igale veale järgnema pikk seletus: "Aga ma justnimelt tahtsingi teha nii!" Ma ei tea, miks ta nii väga kardab.
Aga ma tean, et kui ma peaksin kunagi veel mõne sarnase inimesega kokku puutuma, siis ma oskan julgem ja - mis kõige tähtsam - rahulikum olla. Ootan tühjal pilgul ära, kuni teine sülge pritsib, ütlen "Ahah" ja liigun edasi asjadega, mis tegelemist vajavad.
Dickheadiga pole vaja vaielda, ta ei nõustu öelduga niikuinii. Tuleb lihtsalt lasta tal ära karjuda ja seejärel muu eluga edasi minna. Dickhead on Dickhead.
Üheksas kuu: rasedapäeviku varahoidja
Tänasest on ametlikult käsil viimane, üheksas kuu. Haiglakott on pakitud, turvahälli alus autos, kummut vajalikku lastekraami täis, tööl asjad peaaegu täies mahus üle antud ja isegi, kui peaks, no ma ei tea, näiteks homme!, minekuks juhtuma, siis põhimõtteliselt oleme meie omadega valmis. Suurel härral on ülemusega nädalane puhkus kokku lepitud - et millal iganes on nädat vaja, siis võtabki - ja väike härra... väike härra kasvab tegusalt, sisustab oma päevi minu ribide torkimisega ja on niisama vahva.
Tänasest olen ühtlasi ka iganädalasel ämmaemanda vastuvõtu graafikul; seni kohtusime ju kord kuus ja seejärel iga kahe nädala tagant.
Äge on tegelikult mõelda, et, vohh!, olengi iganädalase ajani jõudnud. Pool aastat tagasi, kui ma ühtesoodu kraanikausi kohal öökimas käisin, käis ajaarvamine nii-nii-nii aeglaselt... Enesetunnet mõõtsin päevade kaupa, et näe, sai jälle üks päev õhtusse elatud, äkki homme hakkab juba parem; raseduse kulgu - iseäranis tolle "ohtliku" aja möödumist - nädalate kaupa; Bubbles'i edusamme kuude kaupa. Nelja nädalaga jõudis alati nii palju juhtuda/muutuda, et vahel ma võtsin ämmaemanda juurde pisikese paberi kaasa, kuhu ma olin üles kirjutanud, mida kõike ma temalt küsida tahtsin, et meelest ei läheks.
Nüüd aga...
Nüüd on ajaarvamine kiiremaks läinud. Kuni umbes 26. nädalani ma teadsin, et kui miskit on, siis inimlapsel on raske väljaspool ema keha elada ja laused hakkasid ikka sõnaga "if" - kui. Et kui kõik läheb kenasti, siis... Ja et kui läheb nii, siis... Ja et kui asjad sujuvad nii, siis...
Seejärel tuli kuu-poolteist rahulikumat, kuigi mitte veel päris kindlameelset aega, kui ma teadsin, et vara sündinud lapsed jäävad üldjuhul ellu küll, aga peavad mõneks nädalaks NICUsse ravile ja kasvama jääma.
Ja nüüd... Nüüd on see aeg, kui nädalad vurisevad, krõpsti! ja krõpsti!, mööda. Bubbles'i kopsud on valmis, seedimine on valmis, isegi nahaalust polstrit on üksjagu varuks kogutud. Hästi uhke tunne on mõelda: minu keha oskab! Ta on selle päris ise teinud!
Ühtlasi on nüüd käes ka see aeg, kui rasedapäevik minu kätte hoiule on antud. Ei ole enam nii, et paks mapp kõigi minu andmete ja analüüside ja märkmetega istub ämmaemanda riiulis, vaid mina ISE pean ta kaasa võtma, kui ämmaemanda juures käin; ja mina ISE pean ta haiglasse kaasa võtma, kui minekuks läheb. Ma ei tea, kuidas Eestis neid asju aetakse, meil on vist kõik andmed elektroonilises süsteemis - onju? - aga siin on nii, et kellel kõige parem ligipääs mapile on, selle kätte jäetaksegi.
Ja alates tänasest loetakse kõige parema ligipääsuga inimeseks mind.
Sest kui kord minekuks läheb, siis ämmaemand võib ju Dunedini haiglas olla. Või teel Dunedinisse/sealt tagasi. Või kuskil kolmandas kohas - ja ega ta ei kanna siis kõigi naiste mappe autos kaasas, et tal see alati käepärast oleks.
Dunedini haiglasse pole mõtet mappi saata - sinna ei pruugi me ju jõuda, kui sünnitus kiire juhtub olema, ja kuni sünnituseni kantakse mu andemeid ju edasi samasse kausta, nii et ta peab Wanakas olema.
Alexandra sünnituppa pole ka mõtet mappi saata - sinna plaanime me minna ainult juhul, kui Dunedinisse ei jõua.
Nii et kaust ongi minu käes ja mil iganes mul on vaja kuhugi rasedusega seotult minna, minu asi on teda kaasas tassida. Eelmisel nädalal ma ütlesin Martynile: "Kui lähme, siis sul on vaja meeles pidada ainult mind, haiglakotti, turvahälli ja oma rahakotti." Tänasest alates lisandub sellele: "Rasedapäevik kah."
Lugesin tolle kausta põhjalikult läbi: kõik analüüsid, ultrahelid, saatekirjad, kõik-kõik-kõik on seal sees. Ja iga kord, kui ma ämmaemandaga kokku olen saanud, on ta pannud kirja, millest me rääkisime, mis vaevusi ma mainisin, mida ta soovitas.
Ja veel ägedam on see, et kui me selle teekonna ära oleme käinud, siis kogu selle kausta sisu JÄÄB MULLE =). Iga lehekülje kohta on originaal, mis jääb ämmaemandale, sinine koopia, mis läheb registrisse, ja valge koopia, mis JÄÄB MULLE =).
Ja see on see koht, kus ma mõtlen, et ma ei tea, kuidas Eestis asjad käivad, aga ma loodan, et Eesti rasedail on samasugune ligipääs kõigele infole, mida nende kohta süsteemis hoitakse, nagu siin. Sest väga, väga, väga tore on vaadata seda kausta ja saada näpuga ise järge ajada, kuidas me oleme kasvanud.
35 nädalat ja ma ei ole siiamaani kordagi mõelnud, et tahaks üht või teist asja rasedatega tegelemise süsteemis muuta. Et olgu need muud riiklikud "programmid", mis nad on - näiteks nagu riigivõlg või immigratsioon või liiklusreeglid - aga rasedusse puutuvalt ei ole tõesti mitte kui midagi seni ette heita. Väga, väga, väga mõnusalt hoitud tunne on.
Tänasest olen ühtlasi ka iganädalasel ämmaemanda vastuvõtu graafikul; seni kohtusime ju kord kuus ja seejärel iga kahe nädala tagant.
Äge on tegelikult mõelda, et, vohh!, olengi iganädalase ajani jõudnud. Pool aastat tagasi, kui ma ühtesoodu kraanikausi kohal öökimas käisin, käis ajaarvamine nii-nii-nii aeglaselt... Enesetunnet mõõtsin päevade kaupa, et näe, sai jälle üks päev õhtusse elatud, äkki homme hakkab juba parem; raseduse kulgu - iseäranis tolle "ohtliku" aja möödumist - nädalate kaupa; Bubbles'i edusamme kuude kaupa. Nelja nädalaga jõudis alati nii palju juhtuda/muutuda, et vahel ma võtsin ämmaemanda juurde pisikese paberi kaasa, kuhu ma olin üles kirjutanud, mida kõike ma temalt küsida tahtsin, et meelest ei läheks.
Nüüd aga...
Nüüd on ajaarvamine kiiremaks läinud. Kuni umbes 26. nädalani ma teadsin, et kui miskit on, siis inimlapsel on raske väljaspool ema keha elada ja laused hakkasid ikka sõnaga "if" - kui. Et kui kõik läheb kenasti, siis... Ja et kui läheb nii, siis... Ja et kui asjad sujuvad nii, siis...
Seejärel tuli kuu-poolteist rahulikumat, kuigi mitte veel päris kindlameelset aega, kui ma teadsin, et vara sündinud lapsed jäävad üldjuhul ellu küll, aga peavad mõneks nädalaks NICUsse ravile ja kasvama jääma.
Ja nüüd... Nüüd on see aeg, kui nädalad vurisevad, krõpsti! ja krõpsti!, mööda. Bubbles'i kopsud on valmis, seedimine on valmis, isegi nahaalust polstrit on üksjagu varuks kogutud. Hästi uhke tunne on mõelda: minu keha oskab! Ta on selle päris ise teinud!
Ühtlasi on nüüd käes ka see aeg, kui rasedapäevik minu kätte hoiule on antud. Ei ole enam nii, et paks mapp kõigi minu andmete ja analüüside ja märkmetega istub ämmaemanda riiulis, vaid mina ISE pean ta kaasa võtma, kui ämmaemanda juures käin; ja mina ISE pean ta haiglasse kaasa võtma, kui minekuks läheb. Ma ei tea, kuidas Eestis neid asju aetakse, meil on vist kõik andmed elektroonilises süsteemis - onju? - aga siin on nii, et kellel kõige parem ligipääs mapile on, selle kätte jäetaksegi.
Ja alates tänasest loetakse kõige parema ligipääsuga inimeseks mind.
Sest kui kord minekuks läheb, siis ämmaemand võib ju Dunedini haiglas olla. Või teel Dunedinisse/sealt tagasi. Või kuskil kolmandas kohas - ja ega ta ei kanna siis kõigi naiste mappe autos kaasas, et tal see alati käepärast oleks.
Dunedini haiglasse pole mõtet mappi saata - sinna ei pruugi me ju jõuda, kui sünnitus kiire juhtub olema, ja kuni sünnituseni kantakse mu andemeid ju edasi samasse kausta, nii et ta peab Wanakas olema.
Alexandra sünnituppa pole ka mõtet mappi saata - sinna plaanime me minna ainult juhul, kui Dunedinisse ei jõua.
Nii et kaust ongi minu käes ja mil iganes mul on vaja kuhugi rasedusega seotult minna, minu asi on teda kaasas tassida. Eelmisel nädalal ma ütlesin Martynile: "Kui lähme, siis sul on vaja meeles pidada ainult mind, haiglakotti, turvahälli ja oma rahakotti." Tänasest alates lisandub sellele: "Rasedapäevik kah."
Lugesin tolle kausta põhjalikult läbi: kõik analüüsid, ultrahelid, saatekirjad, kõik-kõik-kõik on seal sees. Ja iga kord, kui ma ämmaemandaga kokku olen saanud, on ta pannud kirja, millest me rääkisime, mis vaevusi ma mainisin, mida ta soovitas.
Ja veel ägedam on see, et kui me selle teekonna ära oleme käinud, siis kogu selle kausta sisu JÄÄB MULLE =). Iga lehekülje kohta on originaal, mis jääb ämmaemandale, sinine koopia, mis läheb registrisse, ja valge koopia, mis JÄÄB MULLE =).
Ja see on see koht, kus ma mõtlen, et ma ei tea, kuidas Eestis asjad käivad, aga ma loodan, et Eesti rasedail on samasugune ligipääs kõigele infole, mida nende kohta süsteemis hoitakse, nagu siin. Sest väga, väga, väga tore on vaadata seda kausta ja saada näpuga ise järge ajada, kuidas me oleme kasvanud.
35 nädalat ja ma ei ole siiamaani kordagi mõelnud, et tahaks üht või teist asja rasedatega tegelemise süsteemis muuta. Et olgu need muud riiklikud "programmid", mis nad on - näiteks nagu riigivõlg või immigratsioon või liiklusreeglid - aga rasedusse puutuvalt ei ole tõesti mitte kui midagi seni ette heita. Väga, väga, väga mõnusalt hoitud tunne on.
Kuidas merikuradid sigivad
Kui keegi peale minu ja mu vennapoja veel "Kalapoeg Nemo" multikat kümme korda vaadanud on - ja isegi, kui ei ole - siis peaks mäletatama üht stseeni, kus merikurat üritab ookeani põhja ujunud Marlinit ja Doryt ära süüa. No umbes niimoodi:
Vot see kala seal on merikurat. Mäletate, jah? (Ja no isegi, kui ei mäleta, ma räägin niikuinii ;).)
Kuulasin täna autos, nagu alati, Uus-Meremaa versiooni Vikerraadiost ja seal oli parajasti iganädalane saatejupp huvitavatest loomadest. Tänaseks teemaks: merikurat. Ja kui ma olin seda saadet nii umbes 4 minutit kuulanud, siis ma pidin suurest itsitamisest peaaegu et püksi pissima! Sest...
...kas teie, näiteks, teate, kuidas merikuradid sigivad?
Mina ei ole kalateadlane, eksju, aga see mees raadios rääkis, et kui teadlased merikuradeid kunagi ammu-ammu ookeanist välja hakkasid õngitsema, siis nad ei leidnud kunagi isaseid kalu, vaid ikka ja ainult emaseid. Ja kõige tagatipuks: emastel olid alati mingid parasiidid küljes.
Mõistatasid need vaesed teadlased, mis nad mõistatasid, kust isaseid merikuradeid leida, kuni... kellelegi sähvatas mõte: mehed, kuulge, aga äkki need pisikesed parasiidid ongi merikuradite isasloomad?
Ja nagu niuhti: tuli välja, et olidki!
Tuleb välja, et isastel merikuraditel on sigahea haistmismeel ning kohe, kui nad seksuaalselt küpseks on arenenud, võtavad nad oma haistmismeele kaenlasse ja otsivad pimedaist ookeaniurkaist üles emase merikuradi. Ja kui nad emase kala on leidnud, haagivad nad end talle külge. Umbes nagu... hammustavad.
Seepeale aktiveerub isase süljenäärmeis mingi ensüüm, mis hakkab veresooni lammutama ja "ühendab" isase veresooned emaskala veresoontega.
Kuna isaskala selle nutikuse järel enam ise sööma ei pea - kõik toitained saab ta kenasti emaskala seest kätte - siis hakkab ta seedimissüsteem tasapidi lagunema, kuni sellest enam midagi alles ei jää.
Järgnevad muud organid - sealhulgas aju.
Ja isane merikurat lagundabki end tasapidi, lagundab, lagundab, lagundab, kuni... tast pole jäänud alles muud, kui... munandid! =D
Nii et kui teadlased õngitsesid emaseid merikuradeid ookeanist välja ja mõtlesid, et pähh, mingid parasiidid on naistel küljes, siis tuleb välja, et need pisikesed parasiidid polnud ei keegi muu, kui isased merikuradid - õigemini kõik, mis isastest pärast üleüldist lagundamist alles oli jäänud. Munandid.
Vahvad kalad, pole midagi öelda. Ja realistlikud isased pealekauba: et kui juba sigimiseks läheb, siis pole neist, jah, muud tarvis kui ainult munandeid, nii et lagundagu nad end südamerahus ära ja lasku naistel rahulikult oma elu elada =)
Muig-muig-muig-muig-muig.
Vot see kala seal on merikurat. Mäletate, jah? (Ja no isegi, kui ei mäleta, ma räägin niikuinii ;).)
Kuulasin täna autos, nagu alati, Uus-Meremaa versiooni Vikerraadiost ja seal oli parajasti iganädalane saatejupp huvitavatest loomadest. Tänaseks teemaks: merikurat. Ja kui ma olin seda saadet nii umbes 4 minutit kuulanud, siis ma pidin suurest itsitamisest peaaegu et püksi pissima! Sest...
...kas teie, näiteks, teate, kuidas merikuradid sigivad?
Mina ei ole kalateadlane, eksju, aga see mees raadios rääkis, et kui teadlased merikuradeid kunagi ammu-ammu ookeanist välja hakkasid õngitsema, siis nad ei leidnud kunagi isaseid kalu, vaid ikka ja ainult emaseid. Ja kõige tagatipuks: emastel olid alati mingid parasiidid küljes.
Mõistatasid need vaesed teadlased, mis nad mõistatasid, kust isaseid merikuradeid leida, kuni... kellelegi sähvatas mõte: mehed, kuulge, aga äkki need pisikesed parasiidid ongi merikuradite isasloomad?
Ja nagu niuhti: tuli välja, et olidki!
Tuleb välja, et isastel merikuraditel on sigahea haistmismeel ning kohe, kui nad seksuaalselt küpseks on arenenud, võtavad nad oma haistmismeele kaenlasse ja otsivad pimedaist ookeaniurkaist üles emase merikuradi. Ja kui nad emase kala on leidnud, haagivad nad end talle külge. Umbes nagu... hammustavad.
Seepeale aktiveerub isase süljenäärmeis mingi ensüüm, mis hakkab veresooni lammutama ja "ühendab" isase veresooned emaskala veresoontega.
Kuna isaskala selle nutikuse järel enam ise sööma ei pea - kõik toitained saab ta kenasti emaskala seest kätte - siis hakkab ta seedimissüsteem tasapidi lagunema, kuni sellest enam midagi alles ei jää.
Järgnevad muud organid - sealhulgas aju.
Ja isane merikurat lagundabki end tasapidi, lagundab, lagundab, lagundab, kuni... tast pole jäänud alles muud, kui... munandid! =D
Nii et kui teadlased õngitsesid emaseid merikuradeid ookeanist välja ja mõtlesid, et pähh, mingid parasiidid on naistel küljes, siis tuleb välja, et need pisikesed parasiidid polnud ei keegi muu, kui isased merikuradid - õigemini kõik, mis isastest pärast üleüldist lagundamist alles oli jäänud. Munandid.
Vahvad kalad, pole midagi öelda. Ja realistlikud isased pealekauba: et kui juba sigimiseks läheb, siis pole neist, jah, muud tarvis kui ainult munandeid, nii et lagundagu nad end südamerahus ära ja lasku naistel rahulikult oma elu elada =)
Muig-muig-muig-muig-muig.
Pilta
Kui Martyniga kuhugi, kus on puid ja oksi, jalutama minna, siis on raudpoltkindel see, et neist okstest hakatakse mingit kaadervärki kuhugi ehitama - ja kui ei ehitatagi, siis vähemasti tassitakse mõnd suuremat kaigast kaasa või visatakse vette. Et tal on selline... väga isiklik suhe kõikvõimaliku puiduga =)
Puiduehitamise kirg on lausa nii vägev, et minutist, mis minul kulus selleks, et fotoaparaat kivi peale panna ja taimer tööle lükata, piisas selleks, et esiplaanile mingi... ma ei teagi, mis see olema pidi - mingi pulga-kaadervärk ehitataks.
Ja siia kah.
Kõhupilta kah vahele.
Ahsoo, siis sai kõvasti nalja sellega, kui Martyn otsustas, et viiest sekundist piisab, et fotoaparaadi taimer tööle lükata ja ise pildi peale tormata. Mul on nüüd ridamisi fotosid sellest, kuidas Martyn, ähh-puhh, alles-alles pargipingile on maandunud ja üritab teha nägu, et ta on seal juba pikemat aega istunud. Vahel ta päris kohale ei jõudnudki.
Siis sai kõvasti puude otsas turnitud. Martyn turnis, mina seisin maa peal.
Alguses ta turnis niisama, aga siis...
...aga siis me läksime Station Parki, kus pirnipuud on vilju täis ja kutsuvad end oi-kui-magusalt mekkima.
Häda on ainult selles, et... madalamad oksad - või õigemini kõik oksad, milleni veel kuidagi ulatub - on pirnidest tühjaks korjatud. Ülevalpool on pirne nii et tapab, aga neid, kurjameid, ei saa isegi raputada mitte, sest oksad on niiiiiiiiii kõrgel.
Nii et lõppkokkuvõttes leppisime me ühe pirniga näkku ja läksime koju ära. Sügis on kätte jõudnud. Ööd on külmaks läinud.
Puiduehitamise kirg on lausa nii vägev, et minutist, mis minul kulus selleks, et fotoaparaat kivi peale panna ja taimer tööle lükata, piisas selleks, et esiplaanile mingi... ma ei teagi, mis see olema pidi - mingi pulga-kaadervärk ehitataks.
Ja siia kah.
Kõhupilta kah vahele.
Ahsoo, siis sai kõvasti nalja sellega, kui Martyn otsustas, et viiest sekundist piisab, et fotoaparaadi taimer tööle lükata ja ise pildi peale tormata. Mul on nüüd ridamisi fotosid sellest, kuidas Martyn, ähh-puhh, alles-alles pargipingile on maandunud ja üritab teha nägu, et ta on seal juba pikemat aega istunud. Vahel ta päris kohale ei jõudnudki.
Siis sai kõvasti puude otsas turnitud. Martyn turnis, mina seisin maa peal.
Alguses ta turnis niisama, aga siis...
...aga siis me läksime Station Parki, kus pirnipuud on vilju täis ja kutsuvad end oi-kui-magusalt mekkima.
Häda on ainult selles, et... madalamad oksad - või õigemini kõik oksad, milleni veel kuidagi ulatub - on pirnidest tühjaks korjatud. Ülevalpool on pirne nii et tapab, aga neid, kurjameid, ei saa isegi raputada mitte, sest oksad on niiiiiiiiii kõrgel.
Nii et lõppkokkuvõttes leppisime me ühe pirniga näkku ja läksime koju ära. Sügis on kätte jõudnud. Ööd on külmaks läinud.
Migratsioonijuttu: tööluba, rasedus ja vanemapuhkus
Ha! Elamisloa taotlemisega sai nüüd ühele poole - mis nad otsustavad, veel ei tea - ja ongi aeg teise immigratsioonipakiga tegelema hakata, tööloa taotlemisega.
Et siis: kehtiv tööluba lõppeb juulis. Kuna elamisloa vastust tolleks hetkeks (arvatavasti) saabunud ei ole, siis vaja tööluba seniks pikemaks saada, kuni elamisluba "läbi tuleb". No nii aastaks-kaheks näiteks. Ja üldiselt ei ole tööloa taotlemine, vähemasti minu jaoks, Uus-Meremaal eriline probleem, sest esiteks ma olen teda korra juba teinud ja tean, mida nad tahavad, ning teiseks pärast seda (faking) elamisloa taotlemist ei ole vist ükski paberimajandus enam probleem.
Aga vot rasedus lisab asjale siukse mõnusa krihvli :P. Teeb taotlemise oluliselt põnevamaks, kui muidu oleks.
Nimelt nemad - Uus-Meremaa migratsiooniseaduste tegijad - vuhvlid, vaatavad rasedust kui "vastuvõetamatut tervislikku olukorda". No kidding, täiesti ametlikult ongi niimoodi sõnastatud: "of unacceptable standard of health". Ehket laias ja lihtsustatud laastus ütlevad seadusepügalad, et kuna rasedate naiste hooldamine on kallis lõbu (komplikatsioonideta sünnituse puhul 2000 eurot, probleemide puhul kuni 4500 eurot), siis oleks hea, kui nad siin ei sünnitaks ja tööluba, kallikesed, ärge seni taotlege, kuni lapsed veel kõhus on. Taotlege siis, kui te olete kusagil mujal ära sünnitanud. Lihtne, eks.
Aga päris nii lihtne kah pole. Vähemasti minu puhul mitte.
Esiteks ei ole neil enam erilist mõtet mind kui "vastuvõetamatu tervisliku olukorraga" migranti vaadata, sest juulikuuks, kui praegune tööluba otsa saab, olen ma jõudnud nii ära sünnitada, sünnitusjärgse hooldeperioodi läbida kui ka Uus-Meremaa vanemahüvitise täies mahus kätte saada. Et nad ei hoia minu pealt enam kusagilt otsast kokku, kuna kõik, mida anda oleks, on juba kätte saadud. Sorry, mehed, Bubbles ajastas end selles mõttes päris kenasti.
Teiseks ei ole neil võimalik mind riigist välja saata, sest juulikuuni kehtib mu praegune tööluba niikuinii, võta või jäta, ja 8 kuud raseda naise ei võta lennuki peale ükski enesest lugupidav lennuliin isegi väga suure palumise peale mitte. Et ka selles mõttes ajastas Bubbles end päris hästi.
Nii et sisuliselt on küsimus ainult selles, kas taotleda uut tööluba seni, kuni ma veel rase olen, või pärast sünnitust, kui nad võivad mulle taas kopsuröntgeneid tegema hakata ja kõhuümbermõõte kirja panna - sest praegu, teatavasti, ei saa ju.
Aga kumba valida?
Kui ma taotlen praegu, siis ma lähen süsteemi kirja sama tervisetõendi alt, millega ka elamisluba sai tehtud - ehket rase naine, "vastuvõetamatu tervislik olukord" - ent vähemasti töötan täisajaga.
Kui ma taotlen maikuus, kui Bubbles kõigi eelduste kohaselt juba väljas on, siis teoreetiliselt on mul võimalus tervisekontrollis roheline kaart saada - veri korras, kopsud korras, kõhtu ka pole enam ees - aga töötamise mõttes on kööga, vanemapuhkusel ju.
Helistasin migratsiooniametisse, uurisin järele, et kuidas nemad teha soovitavad: taotleda praegu või taotleda hiljem?
Ega ma väga palju targemaks ei saanud, kui juba olin. Sisuliselt ongi kahe otsaga asi: kui taotleda praegu, siis tervis s*tt, aga töö korras; ja kui hiljem, siis tervis korras, aga töö s*tt. Ja nii ühel kui ka teisel juhul olen ma migratsiooniametniku käsutada: et kuidas tema asja näeb, siis niimoodi asi lähebki.
Noh, eks ma siis taotlen praegu ära. Sest nagu juba öeldud sai: seda, et ma olen rase, teavad nad juba niikuinii; ühtegi raha nad minu taotluse mahalaitmisega enam kokku ei hoia; ja riigist välja ei saa nad mind vähemasti juulikuuni saata niikuinii. Ja isegi kui tahavad, siis esiteks nad peavad Martyni ka välja saatma, kuna meil on partnerlusviisa võimalus kah tagavaraks lahti.
Tuleb siis Joolsi paluda, et ta mulle jälle erikuradihea soovituskirja kaasa paneks a-la Mann on sigahea toimetaja, Mann on ainuke, kes sellest süsteemist hästi aru saab, ja Manni on novembrikuuks tagasi tööle vaja, nii et andke aga tööluba siia, ärge punnige.
Nii et siuksed migratsioonijutud siis. Hakkan jälle uusi pabereid täitma...
Et siis: kehtiv tööluba lõppeb juulis. Kuna elamisloa vastust tolleks hetkeks (arvatavasti) saabunud ei ole, siis vaja tööluba seniks pikemaks saada, kuni elamisluba "läbi tuleb". No nii aastaks-kaheks näiteks. Ja üldiselt ei ole tööloa taotlemine, vähemasti minu jaoks, Uus-Meremaal eriline probleem, sest esiteks ma olen teda korra juba teinud ja tean, mida nad tahavad, ning teiseks pärast seda (faking) elamisloa taotlemist ei ole vist ükski paberimajandus enam probleem.
Aga vot rasedus lisab asjale siukse mõnusa krihvli :P. Teeb taotlemise oluliselt põnevamaks, kui muidu oleks.
Nimelt nemad - Uus-Meremaa migratsiooniseaduste tegijad - vuhvlid, vaatavad rasedust kui "vastuvõetamatut tervislikku olukorda". No kidding, täiesti ametlikult ongi niimoodi sõnastatud: "of unacceptable standard of health". Ehket laias ja lihtsustatud laastus ütlevad seadusepügalad, et kuna rasedate naiste hooldamine on kallis lõbu (komplikatsioonideta sünnituse puhul 2000 eurot, probleemide puhul kuni 4500 eurot), siis oleks hea, kui nad siin ei sünnitaks ja tööluba, kallikesed, ärge seni taotlege, kuni lapsed veel kõhus on. Taotlege siis, kui te olete kusagil mujal ära sünnitanud. Lihtne, eks.
Aga päris nii lihtne kah pole. Vähemasti minu puhul mitte.
Esiteks ei ole neil enam erilist mõtet mind kui "vastuvõetamatu tervisliku olukorraga" migranti vaadata, sest juulikuuks, kui praegune tööluba otsa saab, olen ma jõudnud nii ära sünnitada, sünnitusjärgse hooldeperioodi läbida kui ka Uus-Meremaa vanemahüvitise täies mahus kätte saada. Et nad ei hoia minu pealt enam kusagilt otsast kokku, kuna kõik, mida anda oleks, on juba kätte saadud. Sorry, mehed, Bubbles ajastas end selles mõttes päris kenasti.
Teiseks ei ole neil võimalik mind riigist välja saata, sest juulikuuni kehtib mu praegune tööluba niikuinii, võta või jäta, ja 8 kuud raseda naise ei võta lennuki peale ükski enesest lugupidav lennuliin isegi väga suure palumise peale mitte. Et ka selles mõttes ajastas Bubbles end päris hästi.
Nii et sisuliselt on küsimus ainult selles, kas taotleda uut tööluba seni, kuni ma veel rase olen, või pärast sünnitust, kui nad võivad mulle taas kopsuröntgeneid tegema hakata ja kõhuümbermõõte kirja panna - sest praegu, teatavasti, ei saa ju.
Aga kumba valida?
Kui ma taotlen praegu, siis ma lähen süsteemi kirja sama tervisetõendi alt, millega ka elamisluba sai tehtud - ehket rase naine, "vastuvõetamatu tervislik olukord" - ent vähemasti töötan täisajaga.
Kui ma taotlen maikuus, kui Bubbles kõigi eelduste kohaselt juba väljas on, siis teoreetiliselt on mul võimalus tervisekontrollis roheline kaart saada - veri korras, kopsud korras, kõhtu ka pole enam ees - aga töötamise mõttes on kööga, vanemapuhkusel ju.
Helistasin migratsiooniametisse, uurisin järele, et kuidas nemad teha soovitavad: taotleda praegu või taotleda hiljem?
Ega ma väga palju targemaks ei saanud, kui juba olin. Sisuliselt ongi kahe otsaga asi: kui taotleda praegu, siis tervis s*tt, aga töö korras; ja kui hiljem, siis tervis korras, aga töö s*tt. Ja nii ühel kui ka teisel juhul olen ma migratsiooniametniku käsutada: et kuidas tema asja näeb, siis niimoodi asi lähebki.
Noh, eks ma siis taotlen praegu ära. Sest nagu juba öeldud sai: seda, et ma olen rase, teavad nad juba niikuinii; ühtegi raha nad minu taotluse mahalaitmisega enam kokku ei hoia; ja riigist välja ei saa nad mind vähemasti juulikuuni saata niikuinii. Ja isegi kui tahavad, siis esiteks nad peavad Martyni ka välja saatma, kuna meil on partnerlusviisa võimalus kah tagavaraks lahti.
Tuleb siis Joolsi paluda, et ta mulle jälle erikuradihea soovituskirja kaasa paneks a-la Mann on sigahea toimetaja, Mann on ainuke, kes sellest süsteemist hästi aru saab, ja Manni on novembrikuuks tagasi tööle vaja, nii et andke aga tööluba siia, ärge punnige.
Nii et siuksed migratsioonijutud siis. Hakkan jälle uusi pabereid täitma...
Äratus kell 4.30
Nii radioloog, ämmaemand kui ka perearst on öelnud, et lapsed tekitavad omale esimesi harjumusi-rutiine juba kõhu sees olles - ja et kui jälgida ning meelde jätta, siis võib natuke nagu ennustada, mis nad kõhust väljas olles tegema hakkavad.
No näiteks: et kui Bubbles luksub enam-vähem kindlatel kellaaegadel praegu (kusjuures väga naljakas on, kui luksub :P), siis täitsa hea võimalus on, et ta teeb sedasama ka siis, kui ta väljas on. Või et kui ta eelistab teatud kellaaegasid, et kõhus ringi trööbata (nagu Daki ütleb: mööblit ringi tõsta), siis ta arvatavasti ärkab neil kellaaegadel ka inimesest peast üles.
Mis, muideks, ei ole enam väga naljakas, sest...
Bubbles mööbeldab kella 4.30 paiku öösel. Ja niimoodi juba nädal aega järjest.
Ja kui nüüd panna sinna otsa, et Martyn tõuseb hommikuti kell 5.30, kui ma ei ole veel jõudnud Bubbles'i trallimisest tagasi magama saada, siis ongi klassikaline päevakava selline, et ma ärkan kell 4.30, hea õnne korral saan hommikul või lõuna paiku veel tund-kaks uneaega lisaks ning õhtul kell 21 - okei, HILJEMALT kell 21.30! - olen jälle aut. (Ja Martyn, muideks, ka.)
Nii et see, kui Martyni isa meile kell 22 helistas ja telefonis ainult unesegane möhkimine käis - sest me olime kumbki juba tund aega maganud - ei ole üldse mitte erand siin majas. Nii et kui helistada vaja, helistage varem =)
No näiteks: et kui Bubbles luksub enam-vähem kindlatel kellaaegadel praegu (kusjuures väga naljakas on, kui luksub :P), siis täitsa hea võimalus on, et ta teeb sedasama ka siis, kui ta väljas on. Või et kui ta eelistab teatud kellaaegasid, et kõhus ringi trööbata (nagu Daki ütleb: mööblit ringi tõsta), siis ta arvatavasti ärkab neil kellaaegadel ka inimesest peast üles.
Mis, muideks, ei ole enam väga naljakas, sest...
Bubbles mööbeldab kella 4.30 paiku öösel. Ja niimoodi juba nädal aega järjest.
Ja kui nüüd panna sinna otsa, et Martyn tõuseb hommikuti kell 5.30, kui ma ei ole veel jõudnud Bubbles'i trallimisest tagasi magama saada, siis ongi klassikaline päevakava selline, et ma ärkan kell 4.30, hea õnne korral saan hommikul või lõuna paiku veel tund-kaks uneaega lisaks ning õhtul kell 21 - okei, HILJEMALT kell 21.30! - olen jälle aut. (Ja Martyn, muideks, ka.)
Nii et see, kui Martyni isa meile kell 22 helistas ja telefonis ainult unesegane möhkimine käis - sest me olime kumbki juba tund aega maganud - ei ole üldse mitte erand siin majas. Nii et kui helistada vaja, helistage varem =)
Tehtud!
Eile läks immigratsioonipakk tähitud postiga teele: 40 dokumenti ja 2 cm paksune paberipakk. Huhh... Niiiiiiiii hea tunne on! Külmkapi pealt on "vajalike paberite nimekiri" maha võetud, ei pea telefonitsi kedagi taga ajama, magamistoas ei ole enam paksu mappi lauanurga peal. Tehtud, tehtud, tehtud!
Nüüd peaks kusagil 2011. aasta lõpus kuulma, mis värk on ja mida migratsiooniamet meist arvab. Kuna Christchurchi kontor, kes meiega muidu tegeles, on maavärina tagajärjel audis, siis määratakse meid kuhugi Aucklandi ametnike manu ja aega läheb läheb jälle selle võrra pikemalt.
Aga poogen sellega - peaasi, et asjad praegu sisse said antud. Nüüd on vaja veel tööload mõlemal pikendatud saada ja siis peakski korras olema.
Nüüd peaks kusagil 2011. aasta lõpus kuulma, mis värk on ja mida migratsiooniamet meist arvab. Kuna Christchurchi kontor, kes meiega muidu tegeles, on maavärina tagajärjel audis, siis määratakse meid kuhugi Aucklandi ametnike manu ja aega läheb läheb jälle selle võrra pikemalt.
Aga poogen sellega - peaasi, et asjad praegu sisse said antud. Nüüd on vaja veel tööload mõlemal pikendatud saada ja siis peakski korras olema.
Voldid ja huvitav on
**Järjekordne rasedajutt. Kui ei taha teada, siis ära edasi loe ;), aitäh.**
Etsiis: mul on rindade alla nahavoldid tekkinud. Jeerum küll.
Mul ei ole kunagi - kunagi! - rindade all nahavolte olnud. No ei ole olnud, noh! Esiteks kasvõi seetõttu, et mul pole rindasidki väga olnud, ja teiseks seetõttu, et needki, mis on, hoiavad end kenasti püsti.
Parandus: hoidSID kenasti püsti. Eileõhtuni hoidsid püsti. Täna enam ei hoia.
Alates eileõhtust on mul äkki rinnad, mis reaalselt... allapoole vajuvad. Ja et neil on üleüldse massi, et vobšjee kuhugi vajuda...
Oh, jeerum jeerum. Huvitavaks läheb asi, mehed, huvitavaks. Vahel on täitsa põnevgi, et ohoo, mis täna plaanis on ka?
Mõtlen siin omaette, kas kõhu ringilällamine mõnel õhtul videosse võtta: kui mõni brožüür peale toetada, siis täitsa edukalt saab demonstreerida, kuidas meil majas asju kõhu pealt maha lükatakse. Ja vahel laman voodis ja vaatan: näe, kõht on vasakule punnis. Siis käib mingi sahkerdamine tükk aega ja, ohoo!, paremale on punnis.
Eriti äge on siis, kui ta end kuidagi diagonaalis paika paneb, et jalad puusakondi suunas ja pea minu roiete all. Siis tahaks täitsa öelda, et kutt, mine metsa, ebamugav on ju!
Aga noh, lällaku pealegi. Terve poiss, mis tal viga sahmerdada...
Etsiis: mul on rindade alla nahavoldid tekkinud. Jeerum küll.
Mul ei ole kunagi - kunagi! - rindade all nahavolte olnud. No ei ole olnud, noh! Esiteks kasvõi seetõttu, et mul pole rindasidki väga olnud, ja teiseks seetõttu, et needki, mis on, hoiavad end kenasti püsti.
Parandus: hoidSID kenasti püsti. Eileõhtuni hoidsid püsti. Täna enam ei hoia.
Alates eileõhtust on mul äkki rinnad, mis reaalselt... allapoole vajuvad. Ja et neil on üleüldse massi, et vobšjee kuhugi vajuda...
Oh, jeerum jeerum. Huvitavaks läheb asi, mehed, huvitavaks. Vahel on täitsa põnevgi, et ohoo, mis täna plaanis on ka?
Mõtlen siin omaette, kas kõhu ringilällamine mõnel õhtul videosse võtta: kui mõni brožüür peale toetada, siis täitsa edukalt saab demonstreerida, kuidas meil majas asju kõhu pealt maha lükatakse. Ja vahel laman voodis ja vaatan: näe, kõht on vasakule punnis. Siis käib mingi sahkerdamine tükk aega ja, ohoo!, paremale on punnis.
Eriti äge on siis, kui ta end kuidagi diagonaalis paika paneb, et jalad puusakondi suunas ja pea minu roiete all. Siis tahaks täitsa öelda, et kutt, mine metsa, ebamugav on ju!
Aga noh, lällaku pealegi. Terve poiss, mis tal viga sahmerdada...
Valikutest
Ma ütlen kohe jutu alustuseks ette ära, et mul on ämmaemandaga hästi hea klapp. Mandy on 30 aastat ämmaemand olnud, üht-teist omaenda silma ja kätega kogenud, ei kipu kamandama ega reeglistama, toetab väga tugevasti loomulikku lapsekandmist ja sünnitust - ent samas saab, tundub, sügavuti ja sisimas aru, et iga naine on erinev, iga rasedus on erinev, iga sünnitus on erinev ja iga laps on erinev. Kui me midagi arutame, siis ta SELETAB mulle, mille jaoks üks või teine asi hea/halb on, aga otsustamise jätab ta ikkagi minule ja Martynile. Ta võib öelda küll, milline võimalus tema arvates mõistlikum on, aga kui ma seletan talle, miks mina ja Martyn valime oma viisi, siis ta on meiega nii või teisiti sama ree peal. Emotsionaalses mõttes justkui katab meie seljatagust.
Umbes nii, et väga tore on ilma epiduraali või petidiini või keisri abita laps ilmale tuua, aga kui tegelane ikka jääb sünnitusteedesse kinni ja naine on omadega läbi, siis pole mõtet pärast häbi tunda, et sünnitus ei läinud nagu plaanitud. Et loomulik on hea, aga ka abi on, kui teda vaja läheb, hea.
Ja sama rinnaga toitmise kohta: et väga tore, kui naine imetamise tee valib - ja see tal ka õnnestub - aga pole mõtet end risti lüüa, kui mingil põhjusel ei taha või ei saa. Et, nagu ma enne mainisin: iga naine on erinev, iga rasedus on erinev, iga sünnitus on erinev ja iga laps on erinev. Peaasi on asja rahulikult võtta.
Eile arutasime Mandyga rinnaga toitmist. Ma rääkisin talle, mida perekooli nõustaja mulle ühes või teises asjas soovitanud oli, ning Mandy sai, mulle tundub, perekooli nõustaja peale natuke isegi... pahaseks. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta end sõnastas, aga Mandy ütles, et tal on nukker näha, kuidas imetamisest on viimastel aastatel justkui omaette big thing saanud. Imetamisest räägitakse nii palju, ja just käskivas kõnevormis: naine peaks tegema seda ja peaks valima nii ja see on halb ja see on hea, et... millestki loomulikust, mis käib lapsekandmise juurde, on saanud justkui survevahend. Nii palju on ütlejaid, kuidas naine täpselt käituma peaks, et naised tunnevad end pressituna ühte- või teistmoodi olema.
Kui lõppude lõpuks on nii lapsekandmine, kui kasvatamine, kui rinnaga toitmine, kui elamine - valik. Igaühe enda valik.
Ja ma mõtlesin selle üle eile järele, ja tundsin enda jaoks, et vot justnimelt selle pärast mulle Mandy ämmaemandana meeldibki. Mulle meeldib, et minu rasedus on siin minu enda valik. Mida ma söön, on mu enda valida. Kui palju ma end liigutan, on mu enda valida.
Ja kuidas ma tahan, et meie sünnitus kulgeks, on samuti minu enda valida. Mandy teab, mida mina eelistan, ja kui võimalik, soovib mind selle suunas aidata.
Ent samal ajal on, minul vähemasti, Mandyga vaikiv kokkulepe, et kui asjad ei lähe nii, nagu tundub siit 34. nädalast vaadates toredana, usaldan ma eelkõige minu enda keha ja seejärel ka Mandy teadmisi ja kogemust. Ja ma ei pea silmas ainult sünnitust, vaid üldiselt - minu elu. Sest see, kuidas mina oma elu elan, on eelkõige ikkagi minu enda, vaba inimese, valida.
Umbes nii, et väga tore on ilma epiduraali või petidiini või keisri abita laps ilmale tuua, aga kui tegelane ikka jääb sünnitusteedesse kinni ja naine on omadega läbi, siis pole mõtet pärast häbi tunda, et sünnitus ei läinud nagu plaanitud. Et loomulik on hea, aga ka abi on, kui teda vaja läheb, hea.
Ja sama rinnaga toitmise kohta: et väga tore, kui naine imetamise tee valib - ja see tal ka õnnestub - aga pole mõtet end risti lüüa, kui mingil põhjusel ei taha või ei saa. Et, nagu ma enne mainisin: iga naine on erinev, iga rasedus on erinev, iga sünnitus on erinev ja iga laps on erinev. Peaasi on asja rahulikult võtta.
Eile arutasime Mandyga rinnaga toitmist. Ma rääkisin talle, mida perekooli nõustaja mulle ühes või teises asjas soovitanud oli, ning Mandy sai, mulle tundub, perekooli nõustaja peale natuke isegi... pahaseks. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta end sõnastas, aga Mandy ütles, et tal on nukker näha, kuidas imetamisest on viimastel aastatel justkui omaette big thing saanud. Imetamisest räägitakse nii palju, ja just käskivas kõnevormis: naine peaks tegema seda ja peaks valima nii ja see on halb ja see on hea, et... millestki loomulikust, mis käib lapsekandmise juurde, on saanud justkui survevahend. Nii palju on ütlejaid, kuidas naine täpselt käituma peaks, et naised tunnevad end pressituna ühte- või teistmoodi olema.
Kui lõppude lõpuks on nii lapsekandmine, kui kasvatamine, kui rinnaga toitmine, kui elamine - valik. Igaühe enda valik.
Ja ma mõtlesin selle üle eile järele, ja tundsin enda jaoks, et vot justnimelt selle pärast mulle Mandy ämmaemandana meeldibki. Mulle meeldib, et minu rasedus on siin minu enda valik. Mida ma söön, on mu enda valida. Kui palju ma end liigutan, on mu enda valida.
Ja kuidas ma tahan, et meie sünnitus kulgeks, on samuti minu enda valida. Mandy teab, mida mina eelistan, ja kui võimalik, soovib mind selle suunas aidata.
Ent samal ajal on, minul vähemasti, Mandyga vaikiv kokkulepe, et kui asjad ei lähe nii, nagu tundub siit 34. nädalast vaadates toredana, usaldan ma eelkõige minu enda keha ja seejärel ka Mandy teadmisi ja kogemust. Ja ma ei pea silmas ainult sünnitust, vaid üldiselt - minu elu. Sest see, kuidas mina oma elu elan, on eelkõige ikkagi minu enda, vaba inimese, valida.
Kehv asjaajamine
Kui elamisloa jaoks dokumente kaks-kolm kuud järjest kokku/taga ajada, siis õpib päris palju igasuguste ametkondade ja muidutegelaste kohta. Et kui palju peab neile pinda käima, enne kui nad end liigutavad, või saab nendega lihtsasti hakkama või kui palju nad asju unustavad/sassi ajavad.
Häda-ja-viletsus edetabeli tipus on sel korral Martyni kool Inglismaal.
Kaks kuud tagasi sai nendega meilitsi ühendust võetud; kui keegi kirjale ei vastanud, helistatud. Kolme-nelja helistamise peale sai välja uuritud konkreetse Inimese, kes asjaga peaks tegelema, e-post. Kirjutatud. Tuli vastus: sel nädalal väga kiire, aga järgmisel nädalal teen teie paberid korda.
Järgmisel nädalal ei tuhkagi. Sai jälle helistatud - Inimest majas pole, Inimene lõunal, Inimene koosolekul, Inimene töölähetusel. Kui lõpuks Inimese kätte saime, siis jälle sama lugu: ahah, jah, praegu väga kiire, aga annan asja edasi Teisele Inimesele, kes teeb selle kohe ära.
Kahe nädala jooksul ikka mitte tuhkagi juhtunud. Martyn jätab Inimese telefoni automaatvastajale sõnumi: mulle ei meeldi selle asjaga sulle niimoodi pinda käia, aga palun, palun võta minuga ühendust! Neid dokumente on tõesti väga, väga vaja.
Inimene saadab kirja: tõesti, ikka pole midagi juhtunud? Aga ma andsin ju asja Teisele Inimesele teha mitu nädalat tagasi! Kaks tundi hiljem saabub e-kiri ka Teiselt Inimeselt: oi, vabandust, siin on mingi arusaamatus olnud! Ma olen need dokumendid juba korra ära saatnud, aga kui nad pole kohale tulnud, eks ma siis saadan uuesti.
(Mille peale meie Martyniga mõtleme, et... saatnud kuhu? Sa pole isegi meie postiaadressi, Teine Inimene, küsinud.)
Kuna Teise Inimese kirjast jääb mulje, et ta VIST räägib dokumentide saatmisest e-kirjana, siis saadame talle igaks juhuks selgitava vastuse: vaja on seda, seda ja seda, ametlikel kirjaplankidel, pastakaga jäetud allkirjad peal, ning palun saada need aadressil x, Uus-Meremaa. Rõõmuga tasume kõik kaasnevad postikulud.
Eile õhtul, pärast kaht nädalat vaikust, saime Teiselt Inimeselt e-kirja. Ühes valede dokumentidega. Wordi formaadis, kirjavigade ja kordustega.
Mille peale ma Martynile köögilaua tagant ütlesin, et tead, see on TÄPSELT see põhjus, miks firmad kliente kaotavad: et kui on on ikka nii palju häda ja viletsust, et midagi kätte saada, ja võimalus kellegi teise juurde sama sooviga minna, siis tark inimene lähebki.
Mille peale Martyn vastas, et jep - ainult et kui tegu on ametkonnaga, siis pole kellegi teise juurde minna kah. Ja küsis: kallis, mis sa arvad, kas me võime taotluse ilma nende dokumentideta sisse anda?
Jah, ma arvan, et võime. Sest kätte me neid dokumente, mulle tundub, niikuinii ei saaks.
***
Muide, Prantsusmaa Justiitsministeeriumi käest sai dokumendid ülitoredasti kätte! Ei olnud mingit paljuräägitud Prantsuse bürokraatia jama, vaid saatsime järelpärimise, tuli vastus, ja kaks nädalat hiljem olid dokumendid postkastis.
Kui nüüd minu sünnitunnistus ja karistusregistri paber teise katsega kah kohale jõuaks (esimene, tundub, läks postis kaotsi), siis olemegi mäel. Ja eeldusel, et need väärtkirjaga saadetud dokumendid kahe nädala pärast siia jõuavad, anname me elamisloa ametlikult ja lõplikult sisse 5 päeva enne tähtaega.
Fjuu!
Häda-ja-viletsus edetabeli tipus on sel korral Martyni kool Inglismaal.
Kaks kuud tagasi sai nendega meilitsi ühendust võetud; kui keegi kirjale ei vastanud, helistatud. Kolme-nelja helistamise peale sai välja uuritud konkreetse Inimese, kes asjaga peaks tegelema, e-post. Kirjutatud. Tuli vastus: sel nädalal väga kiire, aga järgmisel nädalal teen teie paberid korda.
Järgmisel nädalal ei tuhkagi. Sai jälle helistatud - Inimest majas pole, Inimene lõunal, Inimene koosolekul, Inimene töölähetusel. Kui lõpuks Inimese kätte saime, siis jälle sama lugu: ahah, jah, praegu väga kiire, aga annan asja edasi Teisele Inimesele, kes teeb selle kohe ära.
Kahe nädala jooksul ikka mitte tuhkagi juhtunud. Martyn jätab Inimese telefoni automaatvastajale sõnumi: mulle ei meeldi selle asjaga sulle niimoodi pinda käia, aga palun, palun võta minuga ühendust! Neid dokumente on tõesti väga, väga vaja.
Inimene saadab kirja: tõesti, ikka pole midagi juhtunud? Aga ma andsin ju asja Teisele Inimesele teha mitu nädalat tagasi! Kaks tundi hiljem saabub e-kiri ka Teiselt Inimeselt: oi, vabandust, siin on mingi arusaamatus olnud! Ma olen need dokumendid juba korra ära saatnud, aga kui nad pole kohale tulnud, eks ma siis saadan uuesti.
(Mille peale meie Martyniga mõtleme, et... saatnud kuhu? Sa pole isegi meie postiaadressi, Teine Inimene, küsinud.)
Kuna Teise Inimese kirjast jääb mulje, et ta VIST räägib dokumentide saatmisest e-kirjana, siis saadame talle igaks juhuks selgitava vastuse: vaja on seda, seda ja seda, ametlikel kirjaplankidel, pastakaga jäetud allkirjad peal, ning palun saada need aadressil x, Uus-Meremaa. Rõõmuga tasume kõik kaasnevad postikulud.
Eile õhtul, pärast kaht nädalat vaikust, saime Teiselt Inimeselt e-kirja. Ühes valede dokumentidega. Wordi formaadis, kirjavigade ja kordustega.
Mille peale ma Martynile köögilaua tagant ütlesin, et tead, see on TÄPSELT see põhjus, miks firmad kliente kaotavad: et kui on on ikka nii palju häda ja viletsust, et midagi kätte saada, ja võimalus kellegi teise juurde sama sooviga minna, siis tark inimene lähebki.
Mille peale Martyn vastas, et jep - ainult et kui tegu on ametkonnaga, siis pole kellegi teise juurde minna kah. Ja küsis: kallis, mis sa arvad, kas me võime taotluse ilma nende dokumentideta sisse anda?
Jah, ma arvan, et võime. Sest kätte me neid dokumente, mulle tundub, niikuinii ei saaks.
***
Muide, Prantsusmaa Justiitsministeeriumi käest sai dokumendid ülitoredasti kätte! Ei olnud mingit paljuräägitud Prantsuse bürokraatia jama, vaid saatsime järelpärimise, tuli vastus, ja kaks nädalat hiljem olid dokumendid postkastis.
Kui nüüd minu sünnitunnistus ja karistusregistri paber teise katsega kah kohale jõuaks (esimene, tundub, läks postis kaotsi), siis olemegi mäel. Ja eeldusel, et need väärtkirjaga saadetud dokumendid kahe nädala pärast siia jõuavad, anname me elamisloa ametlikult ja lõplikult sisse 5 päeva enne tähtaega.
Fjuu!
Hakkab vaikselt tunne tekkima küll
Tähtajani on 6,5 nädalat jäänud. Ja tasapisi hakkab tunne, et aega pole palju jäänud, tekkima jah.
Üks asi on see, et ta on hakanud kõhus allapoole vajuma - ülespoole pole vist enam ruumi minna. Mis, omakorda, tähendab, et puusade vahel on kitsaks läinud ja trepist, hopp-hopp-hopp, enam üles hüpelda ei taha, ebamugav on. Noh, eks me siis käime ujumas kahekesi, eksole. Ratta seljas pole vist kaks-kolm kuud istunud juba. Ma ei mäletagi, millal ma viimati rattaga sõitsin.
Süüa ei mahu. Nälga tunnen, kui söönud pole, küll, aga tühja kõhu tunnet enam ei teki - pigem on kogu aeg selline tunne, nagu oleks just-just jõululauast tõusnud. Selline... täis ja raske tunne.
Kõhus käib aktiivne mürgel. Kui midagi kõhu peale toetada, siis kohe lükatakse ära - et ära sa siin, naine, toeta midagi. Kui Martyn nalja pärast sõrmega toksib, siis keeratakse end pahaselt teistpidi. Aga kuna minul - ja vist temal ka - on teistes asendites ebamugav, siis põhimõtteliselt lamatakse meie peres kogu aeg selg minu vasaku külje vastu, pea alaspidi. Tubli laps.
Aga muidu on väga tore ikkagi =). Tasapisi kasvame.
Vargus ja internet
Mõni nädal tagasi külastas Skydive Lake Wanakat üks nooruke prantslanna. Lisaks sellele, et ta lahkudes kellelegi head aega ei soovinud ega naeratanud, varastas ta videoruumist instruktori mälukaardi ühes fotodega.
Saatsime talle e-kirja ja palusime endaga ühendust võtta - ei miskit.
Päev hiljem ilmusid prantslanna Facebooki lehele varastatud mälukaardi fotod.
Saatsime uue e-kirja, ühes hoiatusega juhtunust politseile teatada - ei miskit.
Päev hiljem võtsime ühendust nii politsei kui ka immigratsiooniametiga. Facebooki kaudu levis uudis (ja hoiatus) prantslanna vargateost nii laia ilma kui ka teiste Uus-Meremaa turismikorraldajateni. Kohalik ajaleht mainis juhtunu (ja prantslanna nime) uudisnupus.
Prantslannast ei ole me ikka midagi kuulnud.
Sel nädalal peaks tütarlapse vanematekoju, Prantsusmaale - mille aadressi ta meile, nagu langevarjurid ikka, enne hüppama minekut lepingusse märkis - saabuma ümbrik, milles Skydive Lake Wanaka üks omanikke palub vanematel tütrega tõsine jutuajamine maha pidada ja seejärel meiega ühendust võtta. Eks näis, kas kuuleme neilt miskit või mitte.
***
Mis mind - ja kõiki ülejäänusid inimesi meie tiimis - tütarlapse teos aga ülepea hämmastab, on see, et... noh, varastasid mälukaardi. Fotode eest ei maksnud. Aga miks sa, rumal hing, fotod jultunult Facebooki üles laed, tõestades sellega nii meile kui ka politseile, et mälukaart just sinu käes on? Kas sa tõesti-tõesti oled nii rumal?
Ja kuidas sa, rumal hing, kujutad ette järgmist x aastat oma elust, kui guugeldades sinu nime - ja sul on, tundub, ainulaadne nimi - on esilehel ridamisi veebilehti, mis kirjeldavad, mille sa varastasid, kust sa varastasid ja millal sa varastasid?
Kas sul sõprade, tuttavate ja pere ees piinlik pole?
Kuidas sa tulevikus mõnele töökohale kandideerid?
Aga võib-olla sul tõesti pole sellest ei sooja ega külma.
Ja võib-olla oledki sa tõesti nii, nii, nii rumal.
Saatsime talle e-kirja ja palusime endaga ühendust võtta - ei miskit.
Päev hiljem ilmusid prantslanna Facebooki lehele varastatud mälukaardi fotod.
Saatsime uue e-kirja, ühes hoiatusega juhtunust politseile teatada - ei miskit.
Päev hiljem võtsime ühendust nii politsei kui ka immigratsiooniametiga. Facebooki kaudu levis uudis (ja hoiatus) prantslanna vargateost nii laia ilma kui ka teiste Uus-Meremaa turismikorraldajateni. Kohalik ajaleht mainis juhtunu (ja prantslanna nime) uudisnupus.
Prantslannast ei ole me ikka midagi kuulnud.
Sel nädalal peaks tütarlapse vanematekoju, Prantsusmaale - mille aadressi ta meile, nagu langevarjurid ikka, enne hüppama minekut lepingusse märkis - saabuma ümbrik, milles Skydive Lake Wanaka üks omanikke palub vanematel tütrega tõsine jutuajamine maha pidada ja seejärel meiega ühendust võtta. Eks näis, kas kuuleme neilt miskit või mitte.
***
Mis mind - ja kõiki ülejäänusid inimesi meie tiimis - tütarlapse teos aga ülepea hämmastab, on see, et... noh, varastasid mälukaardi. Fotode eest ei maksnud. Aga miks sa, rumal hing, fotod jultunult Facebooki üles laed, tõestades sellega nii meile kui ka politseile, et mälukaart just sinu käes on? Kas sa tõesti-tõesti oled nii rumal?
Ja kuidas sa, rumal hing, kujutad ette järgmist x aastat oma elust, kui guugeldades sinu nime - ja sul on, tundub, ainulaadne nimi - on esilehel ridamisi veebilehti, mis kirjeldavad, mille sa varastasid, kust sa varastasid ja millal sa varastasid?
Kas sul sõprade, tuttavate ja pere ees piinlik pole?
Kuidas sa tulevikus mõnele töökohale kandideerid?
Aga võib-olla sul tõesti pole sellest ei sooja ega külma.
Ja võib-olla oledki sa tõesti nii, nii, nii rumal.
Urr
Üks töökaaslane ütles eile, et ma olen laisk ega taha muutustega kaasa tulla. Mina ütlesin vastu, et kui talle järgmine kord tundub, et ma olen laisk, siis mõelgu natuke järele - sest arvatavasti ei ole.
Hästi lihtne on öelda: ta ei taha teha, sest ta ei viitsi. Natuke rohkem energiat läheb sellele, et mõelda: miks ta ei taha või ei tee. Aru saada ja siis arutada, vaielda, ümber veenda või ise veenduda.
Hästi lihtne on öelda: ta ei taha teha, sest ta ei viitsi. Natuke rohkem energiat läheb sellele, et mõelda: miks ta ei taha või ei tee. Aru saada ja siis arutada, vaielda, ümber veenda või ise veenduda.
Hilisõhtune stseen
Vannitoast kostab ilge kolakas ja Martyni häälekas shiiiiiiiiiiiit! Vaatan üle ukseläve vannituppa: tillitaimed on ühes kasti ja mullaga põrandal laiali, osa isegi kraanikausis ja vetsupoti otsas.
"Kuidas sul see õnnestus?" küsin.
"Ma ei saanudki täpselt aru, vist toetasin käega aknalauale ja tõmbasin selle kaasa..."
"Nonoh," tõstan põrandalt vannimati ja raputan mulla duširuumi, "Anna mulle oma sussid, ma toon sulle alt kummiplätud asemele. Ja siis selle, noh, kuidas teda nimetatakse..."
"Tolmuimeja?"
"Ei, alguses mitte tolmuimeja, aga selle, noh..."
"Põrandaharja?"
"Just."
"Aitäh."
Toon meile mõlemale kummiplätud, Martynile põrandaharja ja kuniks mees suuremat mullasaaki harjaga kokku pühib, pesen köögis tillitaimed kraanikausis puhtaks - mingu need siis vähemasti Martyni võileibade sisse, mis neid ikka välja visata.
Paari minuti pärast hakkab vannitoas undama tolmuimeja - Martyn on mullaga enam-vähem ühele poole saanud. Undab, undab, undab, ja siis lülitatakse välja. Väike paus ja siis...
"Kallis?" hüüab mees vannitoast.
"Jah?"
"Tead, sa oled täpselt selle pärast kõige parem naine maailmas."
"Selle mille pärast?"
"Sa ei hakanud mu peale karjuma, sa ei öelnud, et ma olen idioot. Tulid mulle isegi appi segadust koristama."
"Nonoh," vastan ma ja kiikan üle magamistoa ukse Martyni suunas, "Ma arvan, et ma lihtsalt tean, mis tunne on kohmakas olla ja selle pärast peale karjutud saada. Aga aitäh ikkagi!"
"Kuidas sul see õnnestus?" küsin.
"Ma ei saanudki täpselt aru, vist toetasin käega aknalauale ja tõmbasin selle kaasa..."
"Nonoh," tõstan põrandalt vannimati ja raputan mulla duširuumi, "Anna mulle oma sussid, ma toon sulle alt kummiplätud asemele. Ja siis selle, noh, kuidas teda nimetatakse..."
"Tolmuimeja?"
"Ei, alguses mitte tolmuimeja, aga selle, noh..."
"Põrandaharja?"
"Just."
"Aitäh."
Toon meile mõlemale kummiplätud, Martynile põrandaharja ja kuniks mees suuremat mullasaaki harjaga kokku pühib, pesen köögis tillitaimed kraanikausis puhtaks - mingu need siis vähemasti Martyni võileibade sisse, mis neid ikka välja visata.
Paari minuti pärast hakkab vannitoas undama tolmuimeja - Martyn on mullaga enam-vähem ühele poole saanud. Undab, undab, undab, ja siis lülitatakse välja. Väike paus ja siis...
"Kallis?" hüüab mees vannitoast.
"Jah?"
"Tead, sa oled täpselt selle pärast kõige parem naine maailmas."
"Selle mille pärast?"
"Sa ei hakanud mu peale karjuma, sa ei öelnud, et ma olen idioot. Tulid mulle isegi appi segadust koristama."
"Nonoh," vastan ma ja kiikan üle magamistoa ukse Martyni suunas, "Ma arvan, et ma lihtsalt tean, mis tunne on kohmakas olla ja selle pärast peale karjutud saada. Aga aitäh ikkagi!"
Kaks erinevat: üks säästab planeerivalt ja teine lihtsalt... elab, noh
Vahva on jälgida, kui erinevalt me Martyniga raha majandamisse suhtume.
Minu "majandamine" käib üldjoontes nii, et raha istub kõik ühel kontol, arveid maksan täpselt nii, nagu arved sisse tulevad, ja kuniks tean, et sissetulek on suurem kui väljaminekud, pangakontot ei vaata ja tema vastu huvi ei tunne. Et kui minu käest küsida, palju mul kuus millelegi raha kulub või palju mul pangakontol on, siis ma vist vastan, et... eee... mmm... aaaa... suurusjärgus nii-ja-nii-palju, umbes - aga ega tegelikult ma väga hästi ei tea. Ma tean, et raha jätkub, ja ongi kogu moos.
Martyn, seevastu, on teistmoodi.
Tema susserdab iga kuu osa rahast säästuarvele. Palju ta seejuures teenib, ei olegi vahet - kui teenib rohkem, siis paneb rohkem kõrvale, kui vähem, siis vähem - aga iga kuu kaob mingi ports arveldusarvelt minema ja tekib säästuarvele lisaks. Ja kuna nüüdseks on meil arved ühised - arveldusarvel kaks kasutajat, säästuarvel kaks kasutajat - siis sisuliselt majandab Martyn ka minu teenitud raha oma "säästuprogrammiga". Mis ta seal täpselt susserdab ja kui palju meil ühel või teisel kontol raha on, ma ei tea - võikski vahelduseks internetipangast järele vaadata.
Nädal aega tagasi küsis Martyn, mis ma arvan, kui ta osa rahast tähtajalisele hoiusele paneb. "Aga meil on ju säästuarvel raha küll?" küsisin mina seepeale.
- "On, aga tähtajalisel hoiusel on kõrgem intress."
- "Ahsoo. Nojah. Mis tolle hoiuse tingimused on?"
- "Ma salvestasin sulle hoiuse infolehe arvutisse. Vaata."
- "Ahah, okei."
Nädal aega kavatsesin ma toda infolehte lugeda ja nädal aega unustasin pidevalt ära. Eile hommikul tegin arvuti lahti: ohoo, infoleht oli mulle suurelt ekraani peale lahti löödud. (Martyn pärast muigas: "Ma sain aru, et kui ma teda sulle nina ette lahti ei tee, siis sa ei jõuagi lugemiseni.") Nii et ma lugesin ta siis läbi. Tundus mõistlik. Martyn korraldab meile nädalavahetusel siis tähtajalise hoiuse.
Ja nüüd mõtlen omaette, et... nii erinevad suhtumised on meil. Mõlemad toimivad, ei ole miskit vinguda, aga Martyni säästev planeerimine justkui kasvatab kogu aeg mingit varu, mis on silma alt ära pandud, aga olemas. Nagu sahver minu vanavanemate juures - suvest suveni sai hoidiseid süüa. Mina hoiaks kogu toitu muidu köögikapis ja käiks iga paari päeva tagant poes.
(Muideks, hoidistest rääkides: külmkamber on meil ploomi- ja alõtšamoosi täis. Ei ole tarvis pikalt arvata, kes tegi ;).)
Ja mingil müstilisel kombel õnnestub Martynil sinna säästuarvele müstilisi summasid kokku koguda. Kogu aeg vaikselt tilgutab ja kui mina paari kuu tagant vaatan, siis on jälle suur ämber juures. Kusjuures tegelase sünni eel annab teadmine, et "sahver on hoidiseid täis" kuidagi... eriliselt olulise turvatunde. Justkui mul oleks oma koopamees, kes on jahisaagi koopasse tassinud, koldesse tule teinud ja kui vaja, võib ründajad kaikaga maha nottida.
Ja tegelikult on see hästi tore.
Ainus häda on see, et kuna ta on umbes samasugune "koguja tüüp" kui minu vanaema oli - et kui vähegi kõlbab kasutada, siis minema ei viska, ja kui odavalt saab, siis tuleb võtta palju ja korraga - siis minu roll on mõistuse hääl olla ja öelda kõlavalt: "Kallis, mõtleme selle üle paar päeva, eks?, kas läheb seda tarvis, eks?"
Ja niimoodi vist saavadki asjad siin majas tehtud. Iseloomupõhine tööjaotus.
Minu "majandamine" käib üldjoontes nii, et raha istub kõik ühel kontol, arveid maksan täpselt nii, nagu arved sisse tulevad, ja kuniks tean, et sissetulek on suurem kui väljaminekud, pangakontot ei vaata ja tema vastu huvi ei tunne. Et kui minu käest küsida, palju mul kuus millelegi raha kulub või palju mul pangakontol on, siis ma vist vastan, et... eee... mmm... aaaa... suurusjärgus nii-ja-nii-palju, umbes - aga ega tegelikult ma väga hästi ei tea. Ma tean, et raha jätkub, ja ongi kogu moos.
Martyn, seevastu, on teistmoodi.
Tema susserdab iga kuu osa rahast säästuarvele. Palju ta seejuures teenib, ei olegi vahet - kui teenib rohkem, siis paneb rohkem kõrvale, kui vähem, siis vähem - aga iga kuu kaob mingi ports arveldusarvelt minema ja tekib säästuarvele lisaks. Ja kuna nüüdseks on meil arved ühised - arveldusarvel kaks kasutajat, säästuarvel kaks kasutajat - siis sisuliselt majandab Martyn ka minu teenitud raha oma "säästuprogrammiga". Mis ta seal täpselt susserdab ja kui palju meil ühel või teisel kontol raha on, ma ei tea - võikski vahelduseks internetipangast järele vaadata.
Nädal aega tagasi küsis Martyn, mis ma arvan, kui ta osa rahast tähtajalisele hoiusele paneb. "Aga meil on ju säästuarvel raha küll?" küsisin mina seepeale.
- "On, aga tähtajalisel hoiusel on kõrgem intress."
- "Ahsoo. Nojah. Mis tolle hoiuse tingimused on?"
- "Ma salvestasin sulle hoiuse infolehe arvutisse. Vaata."
- "Ahah, okei."
Nädal aega kavatsesin ma toda infolehte lugeda ja nädal aega unustasin pidevalt ära. Eile hommikul tegin arvuti lahti: ohoo, infoleht oli mulle suurelt ekraani peale lahti löödud. (Martyn pärast muigas: "Ma sain aru, et kui ma teda sulle nina ette lahti ei tee, siis sa ei jõuagi lugemiseni.") Nii et ma lugesin ta siis läbi. Tundus mõistlik. Martyn korraldab meile nädalavahetusel siis tähtajalise hoiuse.
Ja nüüd mõtlen omaette, et... nii erinevad suhtumised on meil. Mõlemad toimivad, ei ole miskit vinguda, aga Martyni säästev planeerimine justkui kasvatab kogu aeg mingit varu, mis on silma alt ära pandud, aga olemas. Nagu sahver minu vanavanemate juures - suvest suveni sai hoidiseid süüa. Mina hoiaks kogu toitu muidu köögikapis ja käiks iga paari päeva tagant poes.
(Muideks, hoidistest rääkides: külmkamber on meil ploomi- ja alõtšamoosi täis. Ei ole tarvis pikalt arvata, kes tegi ;).)
Ja mingil müstilisel kombel õnnestub Martynil sinna säästuarvele müstilisi summasid kokku koguda. Kogu aeg vaikselt tilgutab ja kui mina paari kuu tagant vaatan, siis on jälle suur ämber juures. Kusjuures tegelase sünni eel annab teadmine, et "sahver on hoidiseid täis" kuidagi... eriliselt olulise turvatunde. Justkui mul oleks oma koopamees, kes on jahisaagi koopasse tassinud, koldesse tule teinud ja kui vaja, võib ründajad kaikaga maha nottida.
Ja tegelikult on see hästi tore.
Ainus häda on see, et kuna ta on umbes samasugune "koguja tüüp" kui minu vanaema oli - et kui vähegi kõlbab kasutada, siis minema ei viska, ja kui odavalt saab, siis tuleb võtta palju ja korraga - siis minu roll on mõistuse hääl olla ja öelda kõlavalt: "Kallis, mõtleme selle üle paar päeva, eks?, kas läheb seda tarvis, eks?"
Ja niimoodi vist saavadki asjad siin majas tehtud. Iseloomupõhine tööjaotus.
Tegelane on tilluke
Käisin eile ultrahelis, Bubbles mõõdeti igasugustest otsest üle, et vaadata, kuidas areng liigub. Ja mis ultraheli tegev radioloog ütles? (Olgu, ametliku hinnangu annab eriarst, mitte radioloog - aga ikkagi.)
Ütles, et poiss on arengu mõttes täiesti pinks-ponks: süda korras, neerud korras, mis-iganes-muud-elundid-ma-isegi-ei-mäleta-mida-ta-kõike-vaatas korras, verevarustus korras. Tegelane on lihtsalt hästi pisike. Radioloog joonistas kasvutabelisse ristikese ning võrreldes sellega, kuhu teiste laste ristikesed samal nädalal paigutuvad, on Bubbles alates 20. rasedusnädalast täpselt ühes tempos kasvanud: et 20. nädalal ta oli tabeli alumise joone kohal ja nüüd, 32. nädalal, oli täpselt samamoodi alumise joone kohal.
Nii et kuu aja pärast vaatavad nad *võib-olla* uuesti ultrahelist järele, kuidas poiss kasvab - et teha kindlaks, et ta pole vahepeal joonest allapoole kukkunud - aga üldiselt on meil kõik okei. Kui asi samas tempos edasi liigub, siis on oodata umbes samasugust sünnikaalu, nagu mul endal oli, tiba alla 3 kilo.
Ja toredad uudised veel? Suhkur ei tulnud eilses proovis esile! =)
Bueno, bueno, bueno.
Kopp-kopp-kopp, ptüi-püti-ptüi, seni on enesetunne väga normull. Iiveldust pole, metsikut söögiisu ka mitte, käed-jalad pole paistes, liigesed korras, kuskilt ei valuta, kaalu on juures 4,5 kg. Et täitsa vabalt saab end liigutada ja isegi poolkõhuli magada. Et nagu ämmaemand eile küsis, et mingeid vaevusi ka on? Mkm, raputasin mina pead. Praegu pole küll millegi üle kaevata.
Äge =)
***
Ahsoo, see tuli ka meelde kirjutada:
uurisin ämmaemandalt, et kas on normaalne, et mul kaal 400 g kaupa nädalas tuleb, samas kui teised naised samas perekooli rühmas on kõik suurte pallidega juba. Ja et kuidas ümberringi kommenteeritakse, et nii väike kõht ja nii väike kõht ja Jools hüüatas ükspäe' lausa: "Sa oled kõige mitterasedam naine, keda ma elu sees näinud olen!"
Vastuseks sain, et täitsa okei on kõik. Kuna mõõdud kasvavad samas tempos nädalatega ja kaal tundub mul ainult kõhule lisanduvat, mitte aga üle keha, siis tema ei leia põhjust muretsemiseks.
Ja naeris siis, et kui naised voodi peale pikali heidavad, et kõhtu katsuda, siis "suurtel pallidel" läheb kõht tavaliselt natuke lapikumaks kui püsti seistes, aga minul pressib täpselt samamoodi välja, nagu muidu. Ja et kuna naha alla rasva pole kogunud, siis Tegelast olevat väga lihtne katsuda: et täpselt tunneb ära, kus on pea ja kus on selg ja mismoodi ta seal lamab.
Ja toredad uudised veel: peamiselt ta lamab, pea allapoole. Tubli laps.
Ütles, et poiss on arengu mõttes täiesti pinks-ponks: süda korras, neerud korras, mis-iganes-muud-elundid-ma-isegi-ei-mäleta-mida-ta-kõike-vaatas korras, verevarustus korras. Tegelane on lihtsalt hästi pisike. Radioloog joonistas kasvutabelisse ristikese ning võrreldes sellega, kuhu teiste laste ristikesed samal nädalal paigutuvad, on Bubbles alates 20. rasedusnädalast täpselt ühes tempos kasvanud: et 20. nädalal ta oli tabeli alumise joone kohal ja nüüd, 32. nädalal, oli täpselt samamoodi alumise joone kohal.
Nii et kuu aja pärast vaatavad nad *võib-olla* uuesti ultrahelist järele, kuidas poiss kasvab - et teha kindlaks, et ta pole vahepeal joonest allapoole kukkunud - aga üldiselt on meil kõik okei. Kui asi samas tempos edasi liigub, siis on oodata umbes samasugust sünnikaalu, nagu mul endal oli, tiba alla 3 kilo.
Ja toredad uudised veel? Suhkur ei tulnud eilses proovis esile! =)
Bueno, bueno, bueno.
Kopp-kopp-kopp, ptüi-püti-ptüi, seni on enesetunne väga normull. Iiveldust pole, metsikut söögiisu ka mitte, käed-jalad pole paistes, liigesed korras, kuskilt ei valuta, kaalu on juures 4,5 kg. Et täitsa vabalt saab end liigutada ja isegi poolkõhuli magada. Et nagu ämmaemand eile küsis, et mingeid vaevusi ka on? Mkm, raputasin mina pead. Praegu pole küll millegi üle kaevata.
Äge =)
***
Ahsoo, see tuli ka meelde kirjutada:
uurisin ämmaemandalt, et kas on normaalne, et mul kaal 400 g kaupa nädalas tuleb, samas kui teised naised samas perekooli rühmas on kõik suurte pallidega juba. Ja et kuidas ümberringi kommenteeritakse, et nii väike kõht ja nii väike kõht ja Jools hüüatas ükspäe' lausa: "Sa oled kõige mitterasedam naine, keda ma elu sees näinud olen!"
Vastuseks sain, et täitsa okei on kõik. Kuna mõõdud kasvavad samas tempos nädalatega ja kaal tundub mul ainult kõhule lisanduvat, mitte aga üle keha, siis tema ei leia põhjust muretsemiseks.
Ja naeris siis, et kui naised voodi peale pikali heidavad, et kõhtu katsuda, siis "suurtel pallidel" läheb kõht tavaliselt natuke lapikumaks kui püsti seistes, aga minul pressib täpselt samamoodi välja, nagu muidu. Ja et kuna naha alla rasva pole kogunud, siis Tegelast olevat väga lihtne katsuda: et täpselt tunneb ära, kus on pea ja kus on selg ja mismoodi ta seal lamab.
Ja toredad uudised veel: peamiselt ta lamab, pea allapoole. Tubli laps.
Tellimine:
Postitused (Atom)