Ent üks oluline asi ometi: me pidasime eelmisel nädalal ära ühe hea ja sügava ja ausa ja tõsise jutuajamise. Martyniga. Ja jutuajamise sisu oli lühidalt kokku võttes see, et mida me edasi tahame teha. Wanakasse? Christchurchi? Austraaliasse? Tagasi Euroopasse?
See teema on tükimat aega suure sasipuntrana tundunud, ja ükskõik, kust otsast ma talle lähenenud olen, ikka on olnud tunne, et nii kui üks sõlm laiemaks saab harutatud, nii ma tõmban kohe kuskilt mujalt jälle pingule. Aga vot eelmisel nädalal... lahenes pundar ühtäkki ära. Me istusime, rääkisime, ja kui prioriteedid järjekorda olid seatud, oli lahendus äkki lihtne ja selge ja väga otsekohene. Ning tulemus oli see, et:
elamisluba on tarvis.
Wanakas elamisega on praegu see jama, et immigratsiooniamet pingutab aga vööd ega nõustu kellelegi - langevarjunduse "kontoriinimestest", pean silmas - üle 1-aastaseid viisaid andma. Ja see, omakorda, tähendab, et peab taotlema tööluba uuesti ja uuesti ja uuesti, ning iga kord on siis see küsimus, et jään riiki? Ei jää riiki?
Wanakas elada on muidu äge küll, aga... mida selline "projektipõhine" elamine, kui olla saab ainult aasta korraga, tähendab?
Plaanimise rindelt: ei saa plaanida kaugemale kui suve lõpuni. Autokindlustus, internetileping, lapse riided... Kõik on umbes selle tagataustaga, et "pole mõtet pikemaks osta, sest oleneb viisa saamisest". Tiba siiber on.
Elamisloa rindelt: ei saa elamislubagi taotleda, sest Wanaka tisleritel on tööd praegu pisikeste juppide kaupa, immigratsiooniametile on aga tarvis vähemasti 12-kuulist lepingut ette näidata.
Pere rindelt: kui aasta-kahe-kolme pärast teise lapse isu tuleb, siis tuleb kõva orgunn ja sekendamine. Rasedale naisele, teadagi, tööluba ju ei pikendata, aga kuna tööluba antakse vaid 1 aasta korraga, siis rasestumise "aken" on sisuliselt kahe kuu pikkune. Ja kui laps otsustab tulla väljaspool seda kahekuist akent, siis... tadaa, Uus-Meremaa!
(Isegi Eliase sünniga oli ju see teema, et oleks ta oma õigel tähtajal sündinud, siis ma oleks tööloast ilma jäänud. Immigratsiooniamet oli juba ametliku kirja saatnud, et raseduse tõttu tööluba ei pikendada ja kui soovite apelleerida, siis andke teada 21. aprilliks - aga kuna laps tuli plaanitust varem, siis haiglast saadeti Wanakasse faks, et näete, Maria on ära sünnitanud ja ei ole enam rase, ning immigratsiooniamet kehitas õlgu, et no okei, kui ei ole enam rase, siis... Tjah.)
Mis siis kokkuvõttes tähendab, et vaja liikuda sinna, kust saab ELAMISluba, ning hetkel see on Christchurch - suur osa linnast on maavärinate tõttu remondis ning tisleritel töölepingud pikad. Martyn sõidabki ülehomme Christchurchi firmadega kokku saama.
Aga ega see nii lihtne ka ei ole.
Point on nimelt selles, et kuna hetkel on meie kõigi kolme viisad minu nimel - mina töötan Wanakas ja mu abikaasa-laps on siin, kuna nad on, noh, minu abikaasa ja laps - siis ma ei tohi Wanakast lahkuda enne, kui Martynil on Christchurchist tööluba saadud. Sest kui lahkun töölt mina - lõppevad meie kõigi kolme viisad korraga.
Ja see, omakorda, tähendab, et Martyn peab leidma töö, mis algab mitte varem kui kahe kuu pärast. (Kas kellelegi on illusioone, kui palju ehitussektoris pikaajalist planeerimist tehakse?)
Nii et Martyn otsib meile juba potentsiaalseid töökohti Christchurchis, samal ajal kui mina Wanakas edasi askeldan ning kuna me tegelt ei tea, kas Christchurchi minek õnnestub (kuna Martyn saab viisa ainult juhul, kui tööandja suudab immigratsiooniametile tõestada, et pole piisavalt uusmeremaalasi, kes seda tööd tahaksid), siis me oleme sisuliselt valmis veel üheks aastaks Wanakasse jääma.
Ahsoo, Wanakasse jäämisest rääkides: kuna ühetoaline kodu, kus me hetkel elutseme, on nüüd ilmselgelt kitsaks jäämas, kuna laps hakkab kohe-kohe iseseisvalt ringi liikuma, siis vaatasime valmis uue kodu. Kahe nädala pärast kolime ümber.
Uues kodus saab olema kolm tuba (kolm!), puudega köetav ahi, avar muru ühes liivakastiga, paar peenart maasikate ja tomatite jaoks ning poe või järvekaldani 10-minutiline kõnd. Ühesõnaga: kodu, kus kõigile ruumi jagub.
Kui Christchurchi kolimine õnnestub, siis oleme uues kodus ainult üheks-kaheks kuuks; aga kui ei õnnestu, siis aastaks.
Ning lõpetuseks: kui Christchurchi kolimine ei õnnestu, siis Wanakasse pole arvatavasti mõtet kauemaks kui üheks aastaks jääda, juba eelnimetet põhjustel. Ning kuhu siis, kui mitte Wanaka ega Christchurch?
Perth näiteks, Austraalias. Ja seda ikka elamisloa tõttu - Austraalia elamisloaga saaks nimelt tagasi Uus-Meremaale kolida =).
