Satun (erinevate inimestega) ikka ja jälle lastest rääkima - sellest, mis tunne on teist-kolmandat saada/kasvatada.
Mainisin ükspäe' Joolsile, et meie majja teist last küll niipea ei tule. Jools vaidles siis - üllatuse ja kirega - et kaks on ju tegelikult väga hea ja lastel on suuremaks saades sõber ja mängukaaslane ja esimese aasta raskus tasub end tiba hiljem nii kuhjaga ära.
Tjah. Ma arvan, et igaüks tehku ikka enda parema äranägemise järgi ja meie majas teise lapse isu, nagu ma ennist kirjutasin, praegu küll ei ole. Jools ütles jube hästi, et kui ta poeg aastaseks sai ning sõbrad-tuttavad sünnipäevapeol käsi kokku lõid: "Oo, kuhu see aasta küll läinud on! Nii kiiresti kaob aeg!" mõtles Jools omaette, et mis te räägite, see aasta oli ta elu pikim, raskeim ja aeglaseim aasta olnud.
Ja, noh, eks ta niimoodi ongi ju: laps on rõõm ja ime ja soojus ja... armastus, aga ta on ka väsimus ja aeg ja vaev.
Rääkisime Martyni emaga, kui autos Mt Somersist Wanakasse sõitsime, lapsest ja lapse saamisest ja lapsega koos kasvamisest, ja ma ütlesin talle, et enne sündi ma olin arvanud, et kohe, kui lapse rinnale tõstan, siis kohe tulebki, plauhti!, armastus - aga nüüd ma enam niimoodi ei arva. Nüüd ma arvan, et armastus kasvab koos lapsega, iga päev ja tasapisi. Nagu armastused ikka.
Mõtlesin ükspäe', et mul ei ole enam meeles, milline see raskeima aja väsimus ja ahastus oli - mõni aeg tagasi ma veel mäletasin, aga nüüd enam mitte. Nüüd ma mäletan ainult, et oli raske, aga mismoodi see raske tundus, enam mitte. (Huvitav, kui mul ei oleks toona rauapuudust olnud, kas siis oleks samamoodi raske olnud?)
Nüüd on olla... hea. Hoopis-hoopis parem, kui mõni kuu tagasi oli. Ja see on hea.
Ja veel on hea see, et nüüd ma kuulan ennast hoopis rohkem, ja teisi inimesi hoopis vähem. Meie peres kasvab laps niimoodi, nagu meie perele hea tundub, ja kuidas teised lapsed teistes peredes kasvavad, on teiste perede mõelda.
Suvi on. Varsti saavad maasikad valmis.
PS. Kas ma teistest asjust, kui lapsest, mõtlen ka?
Mõtlen. Ikka mõtlen.
