Enne poja sündi oli jutt ikka, et sööge või ära, aga meie oma lapsele lutti ei anna. Ei anna ja kõik! (Tugeva rinnaga toitmise propaganda tõttu on siin lutt üsna halvas kirjas kah, nii et väga lihtne oli otsustada. Et segab, teine, rinnast söömise õppimist ja mida veel.) Siis, NICUs kosudes ja lapsevanema jalgu alla saades, otsustasime jällegi, et anname ikka. Poiss oli rahutu, NICU medõedki küsisid arglikult, et mis te arvate, kas?, ja kui ta meil sõrme lutsides rahuneda oskas, siis mis vahet enam oli, kas lutt või mitte lutt. Andsime. Ja pealegi, üks lapseasjanduse autoreid, kellest siiani lugu pean, ütles jube hästi, et imikule luti andmine ei tee temast veel automaatselt kaheaastast lutiga ringi käivat last, nii et võtsime vabalt ja oligi hea, et võtsime. Oli muidki asju, mille pärast pead vaevata.
Vahel, kui muu ei töötanud kui lutt, oli tunne küll, et ei tea, äkki peaks lutindamisega koomale tõmbama, jääbki teine muidu lutisõltlaseks?, aga siis tuli aru ikka tagasi pähe ja suunasime tähelepanu muudele asjadele. Olulisematele asjadele.
Aga nüüd, 7-kuuselt, ei ole ta lutti enam... mitu kuud puutunud. Kolmekuuselt läks targaks, hakkas suust välja ajama ning muid rahunemise taktikaid taga nõudma, ning nõnda see lutt meil aina rohkem ja rohkem kõrvale jäi - "Ta niikuinii ei taha ju seda..." - kuni lõpuks sootuks sahtlisse kolis ja nüüd istubki seal. Ootab teist last või miskit.
Ja oli see meie teha, et poisist lutilast ei saanud? Oli ta jee. Luti alustamise otsus oli küll, sest kelleltki teiselt ta seda lutti ju ei saanud, aga see, et ta nüüd enam lutti ei võta - see oli küll lapse enda teha.
Ja miks ma sellest üldse kirjutan? Vaatasin enda beebifotosid ja mõtlesin, et ohoo, kuuekuuselt lutt ikka suus veel, huvitav, kaua ma teda siis imesin. Ning huvitav, millal meie laps lutist ära loobus. Ammu.
