Ei ole ammu kirjutanud ja on tunne, et ei tahagi. Ei ole... iseendaga olemise aega, rahulikku aega, et mõtted ekraanile toksida. Päevad jooksevad nagu rongirattad, tõdõn!, tõdõn!, tõdõn!, õhtusse ja hommikud algavad kuue-seitsme paiku nõudliku tõstke-mind-voodist-välja-palun viginaga, mida ei saa kuidagi edasi lükata. Pikad, segamatud ööuned?
Mitte siin majas.
Tervet ööd ei maganud laps ka kodus olles mitte, aga reisimise ajal läks magamisrütm hoopis kukele kännu otsa. Kui mitu ööd ma viis-kuus korda ärganud olen? Palju. Reisi ajal ma tundsin puhtfüüsiliselt, kuidas mul mõtted nagu raadiosignaali segaja otsas istusid, tihti oli tunne: "Oh, jube hea mõte tuli! Mõte siis selline, et... Oih, ära kadus. Eee... Millest ma nüüd mõtlesingi?"
Nüüd, nädalajagu tagasi Wanakas olles, on juba boleje meneje: äratusi on muidu öö jooksul kolm-neli, aga üleeile näiteks oli ainult kaks.
Eile aga jällegi viis. Nojah.
Martyni vanemad ja vanaema on Uus-Meremaal külas. Iga päev käib pidev korraldamine, kes kuhu läheb, millise autoga, kes last hoiab, kes toidab, mis kellaajal jne jne jne, sest mina olen alates 1. novembrist tagasi tööl ning ilma kindlate tööaegadeta - kuna ma võin saada telefonikõne, et vaja tööle minna, vahemikus 6 kuni 17, ning vahel ei saa üldse, ning tööpäev tuleb täpselt nii pikk/tihe, kui palju hüppajaid jagub - siis rinnalapse hoidmine paras... süsteem. Igal hommikul käib kokku leppimine, kes millal toidab, kus, ja piisab vaid plaaniga rahule jääda, kui hüppajate arv muutub ja vaja plaanid telefonis uuesti üle arutada ja, noh, uued plaanid teha.
Vahel on selline tunne, et... "Voa! Stopp. Stopp, stopp, stopp, stopp, stopp."
Aga, ei, hetkel asi veel täitsa kannab vett. Tunnet, et mul elu üle mingi kontroll on, pole enam tükk aega olnud, aga õnneks pole allaandmise tunnet ka mitte. Mingi selline vahepealne tunne on, tõkkadi-tõkkadi-tõkkadi, ja ma siis iga päev elan õhtuni. Ja siis uue õhtuni. Ja siis uue õhtuni. Võib-olla väikses peres ja suure vanusevahega kasvanud lapse asi kah, et ma ei taha segasumma suvilat meenutavas rütmis olla - ma tahan vaikust ja rahu ja et mul oleks aega ise olla. Hetkel saab väga vähe, aga küll mingil hetkel läheb paremaks =)
Nii et kirjutamise suhtes... Noh, jah. Eks näis. Hetkel igatahes ei ole tunnet, et tahaks.
