20 000 hüpet

Uros, meie turvalisusülem, tähistas täna oma 20 000-ndat hüpet. Kahekümne TUHANDENDAT hüpet. Kui ta oleks sünnist saati, iga päev, ühe korra hüpanud, siis tal oleks ka vähem hüppeid. Kahe. Kümne. Tuhandendat.

Vua...

Numbri tähistamiseks võtsid poisid ette 9-way tegemise, kaheksa meest jõudsid kujundisse kohale ka (Ollie kukkus väljumisel alla ära ja ei jõudnudki enam tagasi). Siit saab pilte vaadata. Ilus, onju?


Sellest ajendatuna ma mõtlesin täna omajagu sellele, miks poisid hüppavad ja kuidas nad niimoodi, aastate kaupa jaksavad. Tandem, kaamera, tandem, kaamera, tandem, kaamera... Kommertslangevarjunduses on päevad kui mitte just vennad, siis sugulased ometi, ning pelgast huvist - minu arust - tandemite lendamiseks ei piisa, kannatlikkust ja püsivust peab olema. Ja midagi veel.

Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis see "midagi veel" on.

Kel huvi: Wanaka otsib just uut tandemmesu/kaamerameest endale. Töö on aastaringne ja täiskohaga. Kuulutus on olemas nii dropzone.com-is kui Twitteris kui Facebookis. 1000 tandemhüpet Sigmaga kellelgi? ;) Saatke Dave-ile kiri.

Ja lõpetuseks lapsekasvatamise/pere/niisama rindelt kah: Martyni vanemad sõitsid täna pisarate saatel ära ning elu liigub taas natuke vaiksema aja suunas. Mitu tööavaldust on Christchurchi ära saadetud - kui näkkab, siis ongi minek. Poiss kasvab. Mühinal.

Muah! Rohkem ei viitsi kirjutada :)

Neli põlvkonda