Kolm nädalat... Ei ole üldse tunnet, et oleme kolm nädalat kodust ära olnud. Hea oli tagasi jõuda küll ning hea oli asjad autost välja pakkida, hea oli viis (!) masinatäit pesu kuivama riputada, hea on diivani peal jalgu sirutada, aga... tõesti, kolm nädalat?
Ei ole tunnet.
Mis me siis kolm nädalat tegime, lühidalt: sõitsime autoga lõunasaare põhjatippu Takakasse, sugulastele külla, nädal aega olime seal, siis tulime tagasi koju ja koduteel korjasime Martyni pere Christchurchi lennujaamast peale. Iisi-piisi.
Aga pikemalt seletades on lugu tiba pikem kah. Näiteks sedamoodi pikem, et kuuekuuse lapsega reisides käisid me päevad täpselt lapse une- ja söögigraafiku järgi - millal peatuda, millal kõndida, millal autoga sõita, kõik olenes sellest, mida väiketegelane tegi. Üsna väsitav, iseenesest, kui minust kümme korda väiksem inimene elu niimoodi kamandab =)
Ja lisaks ilm kah: kui ikka vihma sadas ja külm oli, siis ega me eriti kuhugi ei tikkunud ja tšillisime siseruumides.
Muidu kahepäevane autoteekond oli lapsega reisides viiepäevane: sõidupäev, puhkepäev, sõidupäev, puhkepäev, sõidupäev, puhkepäev.
Kõige muljetavaldavama paiga leidsime siitsamast kodu kõrvalt, Omaramast: suured liivakivi paljandid, umbes nagu Bryce kanjon USAs, aga väiksemas variandis ja täiesti "turismilage", ei mingeid asfaltteid, piirdeaedu ega vaateplatvorme, jaluta aga sisse ja tee "Ohoo!" ja "Ahaa!"
Vinge. Väga vinge.
Laps õppis, mulle tundub, peatustesse täiesti uutmoodi suhtuma, umbes nagu: "Nonii, ja kuhu te mind NÜÜD toonud olete?"
Arthur's Passis nägime esimesi wekasid, ja mida põhjapoole sõitsime, seda rohkem wekasid ümberringi oli. Uudistasid ja nõudsid süüa.
Arthur's Passis ööbisime ka esmakordselt "katusega telkimisplatsil" ja taevas tänatud, et just niimoodi, sest kaks ööd järjest tuli tihedat vihma. Kui ei oleks seal katuse all kuivalt olnud, siis... oleks vist hotelli ära läinud.
Saime tuttavaks seninähtust suurima keade (Uus-Meremaa mägipapagoide) gängiga: üheksa lindu ühel parkimisplatsil. Karjusid "Kia! Kia! Kiaaaa!", nõudsid süüa (mina ei andnud, Martyn andis avokaado koore), üks sõitis meiega autokatusel veel pikalt kaasa kah ning oleks me auto sinna parkimisplatsile pikemaks parkinud, oleks kojameeste kummidest ilma jäänud kah. Vuhvlid. Terava nokaga vuhvlid.
Matkamas sisuliselt ei käinud, küll aga käisime sellistel tunniajastel jalutuskäikudel, et saaks jalgu liigutada ja väikemehel tuju hea oleks. Enamjaolt õnnestus kah.
Tüüp magas igal pool: turvahällis, vankris, reisivoodis, "päris inimeste" voodis, kandekotis, madratsi peal...
Punakaiki randa sattusime täpselt parajal ajal: tormijärgse mere ning tõusuga. Vinge.
Palju kordi nägime võimsaid vaateid, vahel võtsin kaamera välja kah.
Takakas möllasime laste, kolmeaastase Amelia ja üheaastase Zaciga.
Meie pisitegelane vaatas kogu seda tsirkust kõrvalt ja tegi: "Ohoo! Ahaa!" Vahel ehmus kärast ja ringijooksmisest ära, aga siis kogus end jälle ning naeratas.
Kolasime Takaka kandis.
Vahel kolasime kaugemal kah, lõunasaare päris-päris põhjaotsani välja. Vaatasime tõtt hobustega, kes süüa nõudsid. Ei andnud.
See-eest väikemehele andsime küll. Süüa.
Queen Charlotte lahesoppides õpetas Martyn mulle mereelukate iseärasusi ja mina ajasin mööda kive krabisid taga.
Christchurchi Antarktika keskuses vaatasime pingviine ja filme ja plakateid ja kõike.
Ning Christchurchi lennujaamas nägid vanavanemad lõpuks lapselast ning lapselaps vanavanemaid.
Ah, ei viitsi tegelt kirjutada.
Homme jõuab Mikk meitele. Ägeägeägeägeäge!
