Vau. Ma sain täna aru, KUI palju ma olen muutunud võrreldes aastataguse iseendaga.
Mängisin arvutist vanu, kõvaketta pealt tõmmatud lugusid, ja järg jõudis Whitelabel "Kõikide laps" lauluni. Salm, teine salm, refrään...
Kelle oma olen mina, kui mul sind ei ole. Kas siis olen kõigi oma? /.../
Kuid ma tean, et tuleb aeg, mil
ema mind hellitab, hoiab ja kallistab. /.../
Kas sa siis oma last
ei armastada saa? /.../
Lapsi ei saa ju lille pähe kinkida. Mis jaoks neid emad maha jätavad? Mis jaoks need lapsed öösel nutavad?
...ja olidki silmad vett täis. Nuuks ja nuuks ja nuuks ja istusingi diivani peal ja nutsin.
Neli aastat tagasi, kui ma selle loo arvutisse sain, ütles tuttav ema, et ta ei saa mitte seda lugu nutmata kuulata, ja ma siis kuulasin kah ja mõtlesin: "On küll kurb laul, aga, noh, mis seal's ikka." Aga täna õhtul sain äkki aru, mis too ütleja silmas pidas, ja miks see lugu teda nutma ajas. Niiiiiiiiiiiiiii kurb lugu on!
Niutsusin diivani peal, seletasin Martynile, miks nii kurb olla oli, ja Martyn ütles: "Tere tulemast naiste maailma, kallis!"
"Aga niimoodi on ju keeruline olla!" ütlesin mina, "Kogu aeg emotsioonid käivad seinast seina, kord on hässsssti rõõmus olla, ja siis on hässssti kurb. Ja mitte midagi ei saa teha!"
"Jah," vastas Martyn, "ja kujuta ette, kui raske selles maailmas meestel on olla, kus naistel emotsioonid kogu aeg seinast seina käivad ja mitte midagi ei saa teha."
Ja siis naersime koos.
