Kirjad, kuidas minna

Iga natukese aja tagant, no ütleme... kolm, neli korda aastas, saan ma kirja kelleltki tundmatult, ja kõlab see umbes niimoodi:

tere, olen see-ja-see. leidsin su e-posti sealt-ja-sealt. olen jälginud su ajaveebi/lugenud raamatut ja tahtsin nõu/abi küsida. tahan eestist mingiks ajaks ära minna, teha midagi põnevat, umbes nagu sina oled teinud. kui viitsid, kirjuta mulle, kuidas sa omale tööloa tegid? kaua viisaga aega läks? palju maksis? palju umbes raha peaks kuluma? kuidas sa töö leidsid?

No umbes niimoodi.

Ja iga natukese aja tagant, no ütleme... kolm, neli korda aastas, ma kirjutan vastu.

Vahel kaovad mu kirjad justkui kosmosesse ära - ma ei kuule sellelt, kellele vastasin, midagi vastu. Ma ei tea, kas ta võttis kätte ja tegi, või ei teinud, kas vähemasti proovis, või ei proovinud; isegi ei tea, kas ta mu kirja kätte sai. Ja kõik see on fair enough - kõik ideed ei peagi kohe tegemiseks minema, vahel ongi vaja lihtsalt istuda, mõelda, äkki ma tahaks teha seda?, ja jõuda äratundmisele, et ikka ei taha küll. Vahel on tarvis lasta ideel kortsu minna ja tunda... kibedust. Jõuda äratundmisele, et ma ometi nii tahtsin, miks ma pole seda teoks teinud!?

Vahel me vahetame kirjutajaga kolm-neli kirja: ta küsib juurde ja mina vastan juurde. Paaril korral ma olen saanud kuu-poolteist hiljem toreda kirja, et Mann, tead, ma saatsingi avalduse ära! Ma olen asjade organiseerimisega pihta hakanud! Nii hea tunne on!

Ja siis ma loen ja tunnen headmeelt. Ja mitte tingimata seepärast, et kirjutaja kuhugi minna tahab, vaid seetõttu, et ta teeb ja kirjutab, et TUNNEB END HÄSTI. Mul on hea meel lugeda, et keegi end kusagil hästi tunneb, ja ma olen sellele omalt poolt kaasa aidanud.

Vahel ma olen kuhugi-minna-tahtjatega kokku saanud, juttu ajanud. Vastanud, seletanud, julgustanud. Vahel isegi... vaielnud, kui on tundunud, et küsija ei küsi mitte selleks, et teada saada, kuidas TEHA, vaid selleks, et veenda ennast, et talle meeldiks midagi ägedat teha küll, aga põhjusel x, y ja z ta ikka kuidagi ei saa seda teha. Kuigi tahaks.

Ja siis ma olen öelnud, et kurat küll: kui on tahe teha, ja on vaja leida viis, kuidas teha - siis kuskilt otsast ikka saab hakkama. Et mismõttes ei saa!?

Aga ma olen selle mõne aasta jooksul jõudnud ka äratundmisele, et minu roll ei ole teps mitte küsija EEST midagi ära korraldada. Kui keegi küsib minu käest, kui palju USA viisa maksab?, mis pabereid vaja läheb?, siis ma mitte ei uuri ise järele, palju need viisalõivud tänapäeval on, vaid ütlen, et mine USA saatkonna lehele ja seal on kirjas. Loe. Ja kui kirjutaja sõnadest kõlab läbi see, et ta pole lihtsalt viitsinud kätte võtta ja asja ise uurinud, vaid saatnud mulle rea küsimusi, et äkki saab lihtsamalt info kätte, siis ma olen küsija kangekaelselt internetiavarustesse saatnud.

Guugelda.
Mine saatkonna lehele.
Mine agentuuri lehele.

Ma proovin aidata emotsionaalse poolega, julgustada, et on võimalik ära teha küll. Ja julgustada mitte lihtsalt julgustamise pärast, vaid siiras usus, et tõesti, kui on vaja on, siis kõike saab!

Aga see ei ole minu roll küsija eest midagi ära teha. Kui sa tahad minna, või midagi teha, või millegagi hakkama saada, siis lihtsalt võta kätte ja hakka pihta. Kirjuta inimestele, ja kui nad vastu ei kirjuta või ära ütlevad, siis kirjuta kellelegi teisele. Heck, kui keegi loeks kokku ja ütleks mulle, kui palju kirju ma USA, Teravmägede ja Uus-Meremaa raames tühjalt välja olen saatnud ühtegi vastust saamata. Sadu!

Isegi Skydive Wanaka käest sain vastuse, et okei, tule intervjuule, kui ma kirjutasin neile kolmandat korda aasta jooksul. Esiteks kirjutasin 2008 lõpus, siis 2009 alguses, siis 2009 keskel jälle.

Ma loen huvi ja rõõmuga kirju, mis mulle postkasti maanduvad. Kui sa otsid julgustust ja pidet ja tunned, et kirjutamine võib sind aidata, siis hell with it, kirjuta mulle! Ja kui ma saan, siis ma kirjutan vastu. Ma ei liiguta sinu eest ühtegi lille ära, kuid ma võin sulle soovitada viise, kuidas lillesid liigutada.

***

Ma olen möödunud 5 aasta jooksul suhelnud vast paari tosina inimesega, kellest umbes pooled on otsinud teed Alaskale. Ja kuigi ma olen kuulnud/lugenud kindlaid lubadusi, et loomulikult ma lähen! Täitsa raudpoltkindlalt lähen!, ei ole ma kuulnud/lugenud ühestki tegelasest, kes tegelikult ka oleks kätte võtnud ja läinud. Ja ei olegi vahet, kas Alaskale või mitte-Alaskale või mida iganes.

Ja tegelikult ei olegi suurt vahet, kas on mindud või on olnud lihtsalt tarvis mingit emotsiooni välja elada, unistada.

Kui need kirjavahetused on aastate jooksul kedagi aidanud, siis mul on väga, väga, väga hea meel. Pole vahet, kas ma olen teadlik sellest, et on aidanud, või mitte.

Aga kui sa tunned end siin praegu ära ja mõtled: "Aga ma tegin midagi ära! Muut(u)sin!" olenemata sellest, kas see ärategemine oli Alaskale/kuhugi mujale minek või hoopis midagi kolmandat, siis... kui sul on tunne, et võiks, siis kirjuta mulle paar rida =).

Ja mina, omakorda, püüan ka tulevikus aidata, nii vähe/palju kui ma arvan, et on hea ja tarvilik.