Olgu, see on natuke lihtsustatud viis asjale vaadata, aga: mulle meeldiks, kui lisaks hollandlastele, inglastele, sakslastele, ameeriklastele, kanadalastele ja teistele jõukatele rahvastele näeks ma reisimas ka kosovolasi, moldovlasi, mongoollasi, armeene ja teisi pisikesi-kuid-mitte-väga-jõukaid.
Ma võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui ma olen Wanakas vene keelt kuulnud. Mäletan ühte langevarjuga hüppama tulnud serblast. Ei ole kordagi kohanud georgialasi, armeene või asereid. Taevas tänatud, et vähemasti eestlasi nüüd juba tiba tihemini oma silmaga näha saab.
Sest tol hetkel, kui ma hakkan neid pisikesi rahvaid ka nägema, on neil, tähendab, olnud piisavalt pealehakkamist ja õnne, et igapäevakuludest ka midagi kõrvale panna osata.
***
Ahsoo, sarnasel teemal veel: minuga juhtub aina tihemini, et öeldes välismaalasele "Olen Eestist," vaadatakse mind mitte enam tühjade pilkude, vaid elevil naeratusega. "Ah et Eestist! Ma tean küll Eestit, mu ema / õde / onu / vanavanemad on seal käinud, laevaga. Teie pealinn on see... Tallinn, jah? Väga ilus pidavat olema."
Vaikselt-vaikselt, aga aina tihemini juhtub seda.
Ühte koma teist lõunasaare lapseootus-süsteemist
Nonii, ütlen kohe ette ära, et tuleb järjekordne raseduspostitus, nii et kui teema vastu huvi pole, ära edasi loe =), aitäh.
Käisin täna järjekordsel ämmaemanda vastuvõtul, nüüd juba viiendat korda. Käimas on 25. nädal. Ämmaemand mõõtis vererõhku, katsus kõhtu, võttis proove, kuulas tegelase südant ("vuduhh-vuduhh-vuduhh-vuduhh"), kaalus ja lõpetuseks ajasime niisama juttu: et kuidas läheb ja mis mureks ja mida järgneva kuu jooksul oodata on. Jalg üle uksepiida, rääkisime veel Dunedinisse sõidust: et kuidas see sünnitava naise haiglasse saamine ikka reaalselt välja näeb, kui ühel käivad kokkutõmbed (minul) ja teine peab samal ajal paarsada kilomeetrit autot juhtima (Martyn). Ja kus see ämmaemand samal ajal on.
Nüüd, kui tagasi koju olen jõudnud, mõtlen, et... tegelikult võiks ju sellest blogisse kah kirjutada. Või mis sa arvad? Näiteks sellest, kuidas Uus-Meremaal lapse ootamine ja sünnitamine välja näevad ja kuidas see autoga haiglasse sõit ikka käib ja mis siis, kui haiglasse ei taha või ei jõua jne jne jne. Kellelegi kusagil kindlasti pakub huvi. Ju. Onju?
Onju.
Nii et, kel huvi, pandagu end valmis: ma ei tea, kui pikalt mul seletamisega läheb.
AVALIK TERVISEKINDLUSTUS JA VIISA
Aalustan siis algusest või siis vähemasti sealt, kus minu jaoks algus oli: kaks triipu rasedustestil ja mõttest, mis edasi saab. Laias laastus saab edasi 2 varianti:
1) Kui naisel on Uus-Meremaa kodakondsus, elamisluba või enam kui kahe aasta pikkune tööluba (nagu minul), kuulub ta automaatselt avaliku tervisekindlustuse (haigekassa) alla ning kõik raseduse/sünnitamisega seotud kulutused kaetakse riigieelarvest.
2) Kui kodakondsust-elamisluba pole ja tööluba on ka alla 24 kuu pikkune (vot SEEPÄRAST immigratsiooniamet väljastabki tihtilugu 23-kuiseid viisasid, mitte aga 24-kuiseid), seisab üldjuhul ees koduriiki naasmine. Tasulises vastuvõtus maksab rasedus-sünnitus, kui õigesti mäletan, orienteeruvalt 2600 eurot ja komplikatsioonide puhul (näiteks nagu keisrilõige) võib arve küündida ka 4600 euro kanti.
Kusjuures kõike seda eeldusel, et tööloa-viisa pikendamine, et ametlikult riiki jääda ja sünnitada, üldse õnnestub. Immigratsiooniameti ees ei jää rasedus saladusse nii või teisiti: tööloa taotlemisel tuleb käia arsti juures kopsuröntgenit tegemas. Kui rase laseb endale röntgeni teha, siis tuleb see pildi pealt välja, ja kui ei lase teha, siis vajab ta röntgenist vabastamiseks arstitõendit raseduse kohta. Milline on aga immigratsiooniametnike suhtumine rasedatesse naistesse, kel pole haigekassat, on tõenäosus sigasuurteks haiglaarveteks, (tõenäoliselt) puudub sissetulek lapse esimestel elukuudel ja kes jäävad (tõenäoliselt) paariks kuuks tööst niikuinii kõrvale - võin ma ainult arvata.
Nii et minule tuli uudis, et tegelikult mahun mina ilusti avaliku tervisekindlustuse alla, suure-suure kergendusena; nagu tuli kergendusena ka teadmine, et praegune tööluba kehtib 3 kuud üle pisitegelase sünnitähtaja, luues mugava turvapuhvri.
LMC - LEAD MATERNITY CARER
Teiseks tuli mul valida Lead Maternity Carer, vabatõlkes midagi rasedustoe laadset: inimene (sertifitseeritud ämmaemand, arst või kliinik), kellele ma usaldan minu jälgimise raseduse jooksul ja toe sünnitamise ajaks.
Minul käis valiku tegemine imelihtsasti: päev pärast positiivset rasedustesti marssisin perearstikeskusesse (et infot leida), sealt saadeti mind ämmaemandate erakliiniku aadressil (neil on eraldi üüriruumid linnast väljas), ämmaemand Mandy Madin oli esimene, kellega sattusin juttu ajama (ta ootas avatud uksega ruumis vastuvõtule hilinevat rasedat), ja pärast põgusat vestlust ja kokkulepitud vastuvõttu, temast minu LMC saigi.
Ja praegu olen küll hästi, hästi rahul.
Mandy on ca 50-aastane, pärit Inglismaalt ja siuke padurõõmsa põsetrulliga naisterahvas, kes ei loe mulle kunagi kurje sõnu ega reegleid peale, vaid seletab rahulikult lahti, miks üks või teine asi on nii, ja naerab tihti. Praegu käin tema vastuvõtul kord kuus, kaheksandal kuul hakkame kohtuma kahe nädala tagant ja viimasel kuul kord nädalas - lisaks sünnitamine, kuhu ta isiklikult kaasa tuleb.
Ja tal on alati aega: mul ei ole kunagi olnud tunnet, et mind aetakse uksest välja, kuna keegi teine ootab ukse taga järjekorda. Mandy võtab rahulikult proovid-mõõdud, kannab andmed enda (ja seejärel minu) kaustikusse, arutame läbi (rasedus)päevakajalised teemad ja sinna me 30-45 minutit igal korral lähevadki. Kahel korral olen kasutanud ka võimalust tema isiklikule mobiilile helistada: kord, kui rinnanibu kõrval olnud sünnimärk sõna otseses mõttes maha koorus, ja kord, kui veider lihasvalu paremas küljes pihta hakkas. Perearstikeskuses käin ma praegu ainult ultrahelis ja kilpnäärme vereproove andmas, kõige muuga tegeleb hetkel ikkagi Mandy. Ja tal on igas kalendrikuus 3-4 sünnitajat, nii et kokku vist... 25-30 hoolealust naist? Midagi sealkandis peaks olema.
Minu (ja laias laastus kõigi rasedate naiste) jaoks tähendab selline LMC'de süsteem eelkõige järjepidevat hoolt ühe isiku poolt - kes on kõige tagatipuks raseda enda valitud - ja sünnitamist tuttava ämmaemanda toel (kui LMC'ks on valitud ämmaemand). Kuna Martyn on vahel vastuvõtul kaasas käinud, siis on ka ämmaemand-abikaasa üksteisega tuttavad.
Ahsoo, abikaasa rollist rääkides.
Üldiselt on mehed teretulnud sünnitamisel kaasa aitama. Ei pea just tingimata, aga võivad, kui tahavad. Martyn on praeguse seisuga igatahes käpp. Ja, noh, kuna sünnitava naise haiglasse sõidutamise kohustus/au on eelkõige ikkagi elukaaslasel (sest kes muu paaritunnise etteteatamise peale ikka valmis oleks...), siis on üsna loomulik, et autojuht jääb ka sünnitamise juurde toeks. Sest kuhu sul, vaene hing, mujale ikka minna on.
PEREKOOL
Et ämmaemand kõike tarkust ei jõua jagada - ega peagi jagama - siis saadetakse kõik rasedad ühes meeste-elukaaslastega perekooli loengutesse. Meie kursus (märts-aprill-mai sünnitajad) alustab jaanuari keskpaigas ja kohtub kokku 6 õhtul, kahe-kolme tunni kaupa. Ja kuna ma pole seal veel käinud ja täpselt matsu ei jaga, mis värk on, siis rohkem ma ei kirjuta.
HAIGLASSE SÕITMINE
Et anda paremat ettekujutust sellest, kui harali siinsed linna(kese)d on, lõikasin Google Maps'ist välja kaks pilti: ühe Uus-Meremaa lõunasaare kohta ja teise, samas suurusmõõdus, Eestist.
Mina elan Wanakas, kaardi ülemine vasak nurk.
Minule lähim haigla asub Dunedinis, kaardi alumine parem nurk.
Linnulennult on see umbes sama, mis Tallinnast Võrru, maanteid-mööda 276 km. Aega võtab orienteeruvalt 4 tundi.
Kas kusagil lähemal ei saaks sünnitada? Saaks. Kodus saaks - mida ma aga ei taha.
Veel saaks sünnitada Alexandras, kus asub Charlotte Jean sünnituba: küll sünnitamiseks sobiv ruum, kuid seal puudub ikkagi meditsiiniline aparatuur või arstid. Mina ei taha.
Ja siis ongi lähim paik haigla Dunedinis. Nii suured valikuvõimalused ongi =)
Küsisin täna ämmaemandalt, et kuidas see autosõit täpsemalt välja näeb: kas meie läheme Dunedinisse varem ette ära ja tema sõidab natuke hiljem järele? Mandy vastas, et ei, sõidame ikka ühe autojoruna: tema auto kohe meie auto sabas. Wanakas teeme otsuse, millal on minek, ja kui poole tee peal, Alexandras, on selge, et Dunedinisse me arvatavasti ei jõua (sest avatust on liiga palju või kokkutõmbed liiga tihedad), siis jääme sünnitama Charlotte Jean'i - muidu aga pressime Dunedinini välja. Esimese sünnitusega peaks aega õnneks üsna laialt olema.
Ja nagu Mandy meile juba esimesel vastuvõtul kinnitas: autosõitu ei tasu karta, sest lapsed, kes tahavad sündida jube kiiresti, sünnivad üldjuhul ka üsna kergesti. Voldik "Mida teha, kui laps sünnib enne haiglasse jõudmist - juhised sünnitajale ja tema abistajale" antakse siin rasedatele kaasa juba esimese infopakiga...
ERIOLUKORRAD
Kuna asustus on siin üsna hõre ja õnnetusjuhtumeid, kus kannatanu on tarvis kiiresti haiglasse saada, ikka juhtub - nagu näiteks eelmisel suvel, kui üks meie langevarju-instruktoreid paraglaideriga (kuda neid eesti keeles nimetatakse?) puu otsa lendas ja selja murdis - on haiglal valmis kiirabiautod ja ka helikopterid.
Ja sünnitav naine kuulub üldiselt samasse klassi, et kui abi on vaja ja autoga ei jõua, siis olenevalt hädast saadetakse kas kiirabiauto vastu või tullakse sootuks helikopteriga järele. Capish.
PÄRAST SÜNNITAMIST
Ja noh, mis pärast saab... Kui lühidalt kokku võtta, siis lapse esimesel 6 elunädalal kuuluvad nii ema kui ka laps edasi ämmaemanda hoole alla, kes annab nõu ja jälgib tervist ja õpetab imetama, ning pärast seda käib kogu lasteasjandus läbi Plunketi, mis on sisuliselt siuke lastehoiu-organisatsioon, kus on õpetajad ja med-õed ja muu taoline.
Lapsehoolduspuhkusele võib Uus-Meremaa töötaja jääda kuni aastaks (nii, et tema asemele kedagi uut ei tohi võtta), ent vanemahüvitist makstakse vaid 14 nädala jooksul - võrdselt eelnenud poolaasta keskmise palgaga, ent mitte enam kui ca 250 eurot nädalas.
Ja tegelikult ma olen nüüd selle postituse kirjutamisest ära väsinud ja lähen teen ühe uinaku.
Over and out.
Käisin täna järjekordsel ämmaemanda vastuvõtul, nüüd juba viiendat korda. Käimas on 25. nädal. Ämmaemand mõõtis vererõhku, katsus kõhtu, võttis proove, kuulas tegelase südant ("vuduhh-vuduhh-vuduhh-vuduhh"), kaalus ja lõpetuseks ajasime niisama juttu: et kuidas läheb ja mis mureks ja mida järgneva kuu jooksul oodata on. Jalg üle uksepiida, rääkisime veel Dunedinisse sõidust: et kuidas see sünnitava naise haiglasse saamine ikka reaalselt välja näeb, kui ühel käivad kokkutõmbed (minul) ja teine peab samal ajal paarsada kilomeetrit autot juhtima (Martyn). Ja kus see ämmaemand samal ajal on.
Nüüd, kui tagasi koju olen jõudnud, mõtlen, et... tegelikult võiks ju sellest blogisse kah kirjutada. Või mis sa arvad? Näiteks sellest, kuidas Uus-Meremaal lapse ootamine ja sünnitamine välja näevad ja kuidas see autoga haiglasse sõit ikka käib ja mis siis, kui haiglasse ei taha või ei jõua jne jne jne. Kellelegi kusagil kindlasti pakub huvi. Ju. Onju?
Onju.
Nii et, kel huvi, pandagu end valmis: ma ei tea, kui pikalt mul seletamisega läheb.
AVALIK TERVISEKINDLUSTUS JA VIISA
Aalustan siis algusest või siis vähemasti sealt, kus minu jaoks algus oli: kaks triipu rasedustestil ja mõttest, mis edasi saab. Laias laastus saab edasi 2 varianti:
1) Kui naisel on Uus-Meremaa kodakondsus, elamisluba või enam kui kahe aasta pikkune tööluba (nagu minul), kuulub ta automaatselt avaliku tervisekindlustuse (haigekassa) alla ning kõik raseduse/sünnitamisega seotud kulutused kaetakse riigieelarvest.
2) Kui kodakondsust-elamisluba pole ja tööluba on ka alla 24 kuu pikkune (vot SEEPÄRAST immigratsiooniamet väljastabki tihtilugu 23-kuiseid viisasid, mitte aga 24-kuiseid), seisab üldjuhul ees koduriiki naasmine. Tasulises vastuvõtus maksab rasedus-sünnitus, kui õigesti mäletan, orienteeruvalt 2600 eurot ja komplikatsioonide puhul (näiteks nagu keisrilõige) võib arve küündida ka 4600 euro kanti.
Kusjuures kõike seda eeldusel, et tööloa-viisa pikendamine, et ametlikult riiki jääda ja sünnitada, üldse õnnestub. Immigratsiooniameti ees ei jää rasedus saladusse nii või teisiti: tööloa taotlemisel tuleb käia arsti juures kopsuröntgenit tegemas. Kui rase laseb endale röntgeni teha, siis tuleb see pildi pealt välja, ja kui ei lase teha, siis vajab ta röntgenist vabastamiseks arstitõendit raseduse kohta. Milline on aga immigratsiooniametnike suhtumine rasedatesse naistesse, kel pole haigekassat, on tõenäosus sigasuurteks haiglaarveteks, (tõenäoliselt) puudub sissetulek lapse esimestel elukuudel ja kes jäävad (tõenäoliselt) paariks kuuks tööst niikuinii kõrvale - võin ma ainult arvata.
Nii et minule tuli uudis, et tegelikult mahun mina ilusti avaliku tervisekindlustuse alla, suure-suure kergendusena; nagu tuli kergendusena ka teadmine, et praegune tööluba kehtib 3 kuud üle pisitegelase sünnitähtaja, luues mugava turvapuhvri.
LMC - LEAD MATERNITY CARER
Teiseks tuli mul valida Lead Maternity Carer, vabatõlkes midagi rasedustoe laadset: inimene (sertifitseeritud ämmaemand, arst või kliinik), kellele ma usaldan minu jälgimise raseduse jooksul ja toe sünnitamise ajaks.
Minul käis valiku tegemine imelihtsasti: päev pärast positiivset rasedustesti marssisin perearstikeskusesse (et infot leida), sealt saadeti mind ämmaemandate erakliiniku aadressil (neil on eraldi üüriruumid linnast väljas), ämmaemand Mandy Madin oli esimene, kellega sattusin juttu ajama (ta ootas avatud uksega ruumis vastuvõtule hilinevat rasedat), ja pärast põgusat vestlust ja kokkulepitud vastuvõttu, temast minu LMC saigi.
Ja praegu olen küll hästi, hästi rahul.
Mandy on ca 50-aastane, pärit Inglismaalt ja siuke padurõõmsa põsetrulliga naisterahvas, kes ei loe mulle kunagi kurje sõnu ega reegleid peale, vaid seletab rahulikult lahti, miks üks või teine asi on nii, ja naerab tihti. Praegu käin tema vastuvõtul kord kuus, kaheksandal kuul hakkame kohtuma kahe nädala tagant ja viimasel kuul kord nädalas - lisaks sünnitamine, kuhu ta isiklikult kaasa tuleb.
Ja tal on alati aega: mul ei ole kunagi olnud tunnet, et mind aetakse uksest välja, kuna keegi teine ootab ukse taga järjekorda. Mandy võtab rahulikult proovid-mõõdud, kannab andmed enda (ja seejärel minu) kaustikusse, arutame läbi (rasedus)päevakajalised teemad ja sinna me 30-45 minutit igal korral lähevadki. Kahel korral olen kasutanud ka võimalust tema isiklikule mobiilile helistada: kord, kui rinnanibu kõrval olnud sünnimärk sõna otseses mõttes maha koorus, ja kord, kui veider lihasvalu paremas küljes pihta hakkas. Perearstikeskuses käin ma praegu ainult ultrahelis ja kilpnäärme vereproove andmas, kõige muuga tegeleb hetkel ikkagi Mandy. Ja tal on igas kalendrikuus 3-4 sünnitajat, nii et kokku vist... 25-30 hoolealust naist? Midagi sealkandis peaks olema.
Minu (ja laias laastus kõigi rasedate naiste) jaoks tähendab selline LMC'de süsteem eelkõige järjepidevat hoolt ühe isiku poolt - kes on kõige tagatipuks raseda enda valitud - ja sünnitamist tuttava ämmaemanda toel (kui LMC'ks on valitud ämmaemand). Kuna Martyn on vahel vastuvõtul kaasas käinud, siis on ka ämmaemand-abikaasa üksteisega tuttavad.
Ahsoo, abikaasa rollist rääkides.
Üldiselt on mehed teretulnud sünnitamisel kaasa aitama. Ei pea just tingimata, aga võivad, kui tahavad. Martyn on praeguse seisuga igatahes käpp. Ja, noh, kuna sünnitava naise haiglasse sõidutamise kohustus/au on eelkõige ikkagi elukaaslasel (sest kes muu paaritunnise etteteatamise peale ikka valmis oleks...), siis on üsna loomulik, et autojuht jääb ka sünnitamise juurde toeks. Sest kuhu sul, vaene hing, mujale ikka minna on.
PEREKOOL
Et ämmaemand kõike tarkust ei jõua jagada - ega peagi jagama - siis saadetakse kõik rasedad ühes meeste-elukaaslastega perekooli loengutesse. Meie kursus (märts-aprill-mai sünnitajad) alustab jaanuari keskpaigas ja kohtub kokku 6 õhtul, kahe-kolme tunni kaupa. Ja kuna ma pole seal veel käinud ja täpselt matsu ei jaga, mis värk on, siis rohkem ma ei kirjuta.
HAIGLASSE SÕITMINE
Et anda paremat ettekujutust sellest, kui harali siinsed linna(kese)d on, lõikasin Google Maps'ist välja kaks pilti: ühe Uus-Meremaa lõunasaare kohta ja teise, samas suurusmõõdus, Eestist.
Mina elan Wanakas, kaardi ülemine vasak nurk.
Minule lähim haigla asub Dunedinis, kaardi alumine parem nurk.
Linnulennult on see umbes sama, mis Tallinnast Võrru, maanteid-mööda 276 km. Aega võtab orienteeruvalt 4 tundi.
Kas kusagil lähemal ei saaks sünnitada? Saaks. Kodus saaks - mida ma aga ei taha.
Veel saaks sünnitada Alexandras, kus asub Charlotte Jean sünnituba: küll sünnitamiseks sobiv ruum, kuid seal puudub ikkagi meditsiiniline aparatuur või arstid. Mina ei taha.
Ja siis ongi lähim paik haigla Dunedinis. Nii suured valikuvõimalused ongi =)
Küsisin täna ämmaemandalt, et kuidas see autosõit täpsemalt välja näeb: kas meie läheme Dunedinisse varem ette ära ja tema sõidab natuke hiljem järele? Mandy vastas, et ei, sõidame ikka ühe autojoruna: tema auto kohe meie auto sabas. Wanakas teeme otsuse, millal on minek, ja kui poole tee peal, Alexandras, on selge, et Dunedinisse me arvatavasti ei jõua (sest avatust on liiga palju või kokkutõmbed liiga tihedad), siis jääme sünnitama Charlotte Jean'i - muidu aga pressime Dunedinini välja. Esimese sünnitusega peaks aega õnneks üsna laialt olema.
Ja nagu Mandy meile juba esimesel vastuvõtul kinnitas: autosõitu ei tasu karta, sest lapsed, kes tahavad sündida jube kiiresti, sünnivad üldjuhul ka üsna kergesti. Voldik "Mida teha, kui laps sünnib enne haiglasse jõudmist - juhised sünnitajale ja tema abistajale" antakse siin rasedatele kaasa juba esimese infopakiga...
ERIOLUKORRAD
Kuna asustus on siin üsna hõre ja õnnetusjuhtumeid, kus kannatanu on tarvis kiiresti haiglasse saada, ikka juhtub - nagu näiteks eelmisel suvel, kui üks meie langevarju-instruktoreid paraglaideriga (kuda neid eesti keeles nimetatakse?) puu otsa lendas ja selja murdis - on haiglal valmis kiirabiautod ja ka helikopterid.
Ja sünnitav naine kuulub üldiselt samasse klassi, et kui abi on vaja ja autoga ei jõua, siis olenevalt hädast saadetakse kas kiirabiauto vastu või tullakse sootuks helikopteriga järele. Capish.
PÄRAST SÜNNITAMIST
Ja noh, mis pärast saab... Kui lühidalt kokku võtta, siis lapse esimesel 6 elunädalal kuuluvad nii ema kui ka laps edasi ämmaemanda hoole alla, kes annab nõu ja jälgib tervist ja õpetab imetama, ning pärast seda käib kogu lasteasjandus läbi Plunketi, mis on sisuliselt siuke lastehoiu-organisatsioon, kus on õpetajad ja med-õed ja muu taoline.
Lapsehoolduspuhkusele võib Uus-Meremaa töötaja jääda kuni aastaks (nii, et tema asemele kedagi uut ei tohi võtta), ent vanemahüvitist makstakse vaid 14 nädala jooksul - võrdselt eelnenud poolaasta keskmise palgaga, ent mitte enam kui ca 250 eurot nädalas.
Ja tegelikult ma olen nüüd selle postituse kirjutamisest ära väsinud ja lähen teen ühe uinaku.
Over and out.
Märg on
24 tundi on katkematult vihma sadanud ja ilmaprognoosi järgi tuleb 4-5 tundi veel. Meie lähedal läänerannikul, Fiordlandis, arvatakse praegu ühe laksuna maha tulevat 500 mm. Kujutad ette, jah? 500 mm! Pool meetrit vett ühe jätkuva vihmasajuna.
Jõgedes on täielik bonanza praegu ja järgmisel paaril päeval võib siis ridamisi väiksemaid maalihkeid ette tulla. Jõuluilm.
Homseks lubatakse päikest. Kuna Skydive Lake Wanaka pole umbes nädal aega hüpata saanud (sest kogu aeg on vihm või tuul või mõlemad) ja bronnid aina kuhjuvad, siis homme tõotab tulla selline 13-14 tunnine tööpäev, et alustame kell 7 hommikul ja lõpetame, no ma ei tea, 21 paiku.
Aga eks niimoodi see elu siin käibki, et kui vahepeal tuleb pikalt puhkepäevi, siis pärast tuleb räigelt tööd =)
Jõgedes on täielik bonanza praegu ja järgmisel paaril päeval võib siis ridamisi väiksemaid maalihkeid ette tulla. Jõuluilm.
Homseks lubatakse päikest. Kuna Skydive Lake Wanaka pole umbes nädal aega hüpata saanud (sest kogu aeg on vihm või tuul või mõlemad) ja bronnid aina kuhjuvad, siis homme tõotab tulla selline 13-14 tunnine tööpäev, et alustame kell 7 hommikul ja lõpetame, no ma ei tea, 21 paiku.
Aga eks niimoodi see elu siin käibki, et kui vahepeal tuleb pikalt puhkepäevi, siis pärast tuleb räigelt tööd =)
Pilta
Ma ei tea, kas välja ka paistab, aga see punu on sisuliselt ühe nädalaga ette tekkinud. Et ei olnud, ei olnud, ei olnud; siis oli väikene, natuke suurem, natuke suurem ja siis äkki... voa! Nädalaga on ette kõht tulnud. Ja hommikuti on väiksem ning õhtuti suurem. Seepärast, et õhtuti on kõht rohkem täis kui hommikuti? Või on kõhtuti kõht lihtsalt laisem ja punu "kukub" ette ära?
Tont seda teab.
Targad raamatud räägivad kõik, et järgmise paari nädala jooksul on kasvuspurt ees. Noh, eks me siis vaatame ja jälgime, kuda see kasvamine välja näeb. Vaikselt klõpsime pilte kah, et hea tagantjärele võrrelda, mis värk on.
Ahsoo, jah, päikese käes põlesin ma ära ka, kui me Mt Cooki juures käisime. Ja võrdluseks viimase kolme "arengustaadiumi" fotod.
Meie jõulud
Et jõge mööda allaujumise traditsiooni me sel aastal (arusaadavatel põhjustel) jätkata ei taha - krrrrdi külm on ja ülikond ei mahu enam selga - siis tegime muud kasulikku. Näiteks nagu käisime jalutamas.
Mount Cooki lähedal Hookeri orus on selline paras 3-4 tunni matkarada, linnainimese stiilis, et korralikult hooldatud ja üle küngaste ei roni (ühesõnaga mulle täitsa sobiv hetkel) ning läksimegi siis sinna. Parkisime end õhtul raja algusesse, magasime autosse pandud madratsil ja hommikul saime kohe pärast söömist teele asuda. Mõnus!
Ja et ma mingit pikka juttu kirjutada ei viitsi, siis panen lihtsalt väikesed märked fotode kõrvale, selgituseks või nii.
Esiteks muidugi auto, Bruce - väääääga mõnus on temas magada! Tubli ratsu =)
See seal taga ongi muideks Mount Cook, Uus-Meremaa kõrgeim mägi. Edmund Hillary käis enne Everesti esmatõusu siinkandis harjutamas.
Täitsa rull on juba ees... 24 nädalat.
Mount Cook'il oli sel päeval kuri nägu ees.
Martyn sulpsas ja sulpsas kive jääkamakate suunas, sulpsas ja sulpsas, kuni... jääkamakal kukkus suur tükk ülevalt otsast küljest ja ta seepeale, karpauhh!, end ümberpidi pööras. Väga äge!
"Mis sa arvad, kas see vesi on puhas? Joodav?"
"Puhas on ta küll, iseasi, kas sa teda juua tahad - seal on hästi palju setteid sees."
"Mis need setted kõhule teevad?"
"Rasked on seedida."
"Aaaaah, mu kõht on muidki raskeid asju seedinud - käib kah."
Ja mees viskabki end seepeale jõekaldale kõhuli. Koomik.
Aaaa, ma vist sellest polegi veel rääkinud, et meil on komme jõgedele tamme ehitada. No et meelelahutuseks või nii, et kui me kusagil käime, siis me üritame ikka mingi väikesegi tammi kuhugi püsti panna =)
Kuna minust suuremat kivitassijat hetkel pole, siis Martyn tegi 99% tööst ise sel korral ära, mina istusin aint kalda peal ja viskasin väiksemaid lupsukive juurde. Ja no lõppude lõpuks tuli sellest tammist ikka...
...päris sigalahe tamm =).
Ja kui me juba peaaegu tagasi olime jõudnud, hakkas uus ilmasüsteem üle mägede sisse pressima. No ikka niimoodi, et silmaga vaatad, kuidas mürgel käib!
Oi, mis tuul sealt tuli... Täitsa kreisi. Mount Cook'i mäeilma-ennustus prognoosis tolleks õhtuks "severe gale" ehk 130 km/h - aga seda muidugi 3000 m kõrgusel. Seal, kus meie olime, oli vist kõigest 80 km/h kandis.
Mount Cooki lähedal Hookeri orus on selline paras 3-4 tunni matkarada, linnainimese stiilis, et korralikult hooldatud ja üle küngaste ei roni (ühesõnaga mulle täitsa sobiv hetkel) ning läksimegi siis sinna. Parkisime end õhtul raja algusesse, magasime autosse pandud madratsil ja hommikul saime kohe pärast söömist teele asuda. Mõnus!
Ja et ma mingit pikka juttu kirjutada ei viitsi, siis panen lihtsalt väikesed märked fotode kõrvale, selgituseks või nii.
Esiteks muidugi auto, Bruce - väääääga mõnus on temas magada! Tubli ratsu =)
See seal taga ongi muideks Mount Cook, Uus-Meremaa kõrgeim mägi. Edmund Hillary käis enne Everesti esmatõusu siinkandis harjutamas.
Täitsa rull on juba ees... 24 nädalat.
Mount Cook'il oli sel päeval kuri nägu ees.
Martyn sulpsas ja sulpsas kive jääkamakate suunas, sulpsas ja sulpsas, kuni... jääkamakal kukkus suur tükk ülevalt otsast küljest ja ta seepeale, karpauhh!, end ümberpidi pööras. Väga äge!
"Mis sa arvad, kas see vesi on puhas? Joodav?"
"Puhas on ta küll, iseasi, kas sa teda juua tahad - seal on hästi palju setteid sees."
"Mis need setted kõhule teevad?"
"Rasked on seedida."
"Aaaaah, mu kõht on muidki raskeid asju seedinud - käib kah."
Ja mees viskabki end seepeale jõekaldale kõhuli. Koomik.
Aaaa, ma vist sellest polegi veel rääkinud, et meil on komme jõgedele tamme ehitada. No et meelelahutuseks või nii, et kui me kusagil käime, siis me üritame ikka mingi väikesegi tammi kuhugi püsti panna =)
Kuna minust suuremat kivitassijat hetkel pole, siis Martyn tegi 99% tööst ise sel korral ära, mina istusin aint kalda peal ja viskasin väiksemaid lupsukive juurde. Ja no lõppude lõpuks tuli sellest tammist ikka...
...päris sigalahe tamm =).
Ja kui me juba peaaegu tagasi olime jõudnud, hakkas uus ilmasüsteem üle mägede sisse pressima. No ikka niimoodi, et silmaga vaatad, kuidas mürgel käib!
Oi, mis tuul sealt tuli... Täitsa kreisi. Mount Cook'i mäeilma-ennustus prognoosis tolleks õhtuks "severe gale" ehk 130 km/h - aga seda muidugi 3000 m kõrgusel. Seal, kus meie olime, oli vist kõigest 80 km/h kandis.
Asjad, mis ma rasedast peast ümber olen otsustanud
Ma olen näinud küll rasedaid, kes kannavad tavalisi (=mitterasedaid) pükse HÄSTI all, no ikka nii, et pool pe*set paistab ja kõht üle ulatub, ja mõelnud: miks on vaja kanda pükse nii rebadel? Võiks ju võtta paar või kaks selliseid, mis on spets rasedatele ja ulatuvad kenasti kõhu peale, ilus viisakas vaadata ka ju. Mõelnud, et "kui mina rase olen", siis mina kannan pükse ilusti.
Tühjagi. Ma kõnnin ka ringi, püksid ja alukad nii kaugele kui võimalik alla lükatud - ainult tiba puudu sellest, et alla kukuksid - sest mulle EI MEELDI see tunne, kui miski on kõhu peal. No ei meeldi, noh. Ja kuna ei meeldi, siis ei kanna, vaadaku teised ja mõelgu, mis iganes. Ja kui pool pe*set välja paistab, siis ma panen lihtsalt mingi pikemat sorti t-särgi peale, ei huvita!
***
Ma olen näinud küll rasedaid, kes kannavad abikaasa riideid ja mõelnud, et miks nad meesteriietesse mahtuda tahavad. Et võiks ju võtta paar-kolm laiemat sorti tegumoodi, ei pea tingimata spets raseda-riie olema, ja kanda kenasid riideid.
Tühjagi. Ma käin ka Martyni pükstes ringi, sest mulle meeldib riie, millega MA OLEN TUTTAV. Martyn küsis täna, et kallis, me võime ju sulle ka mingeid uusi asju leida, äkki tahaksid?, aga ma vastasin (riietekappi kiigates), et meil on sinu riideid küll ja veel, kuhu mina mahun =). Et no ei taha mingeid uusi asju, tahan omi vanu või vähemasti Martyni omasid, mis lõhnavad enda moodi.
***
Ma olen näinud küll rasedaid, kes kannavad hästi lohvasid riideid ja mõelnud, et "kui mina rase olen", siis ma ikkagi riietun kenasti.
Tühjagi. Ses mõttes, et tööle ma jah ilmun bolje-menje kenades riietes, aga kodus ma lohverdan ikkagi laias t-särgis ja retuusides ringi. No hea mugav on, noh! Täpselt sel hetkel, kui tavalised püksid enam kõhu ümbert kinni ei ulatunud minema (nii, et mugav oleks), nii ma kolisin retuuside peale üle.
Ja ei huvita ka, kuidas välja näeb. Mugav on. Mugav!
Tühjagi. Ma kõnnin ka ringi, püksid ja alukad nii kaugele kui võimalik alla lükatud - ainult tiba puudu sellest, et alla kukuksid - sest mulle EI MEELDI see tunne, kui miski on kõhu peal. No ei meeldi, noh. Ja kuna ei meeldi, siis ei kanna, vaadaku teised ja mõelgu, mis iganes. Ja kui pool pe*set välja paistab, siis ma panen lihtsalt mingi pikemat sorti t-särgi peale, ei huvita!
***
Ma olen näinud küll rasedaid, kes kannavad abikaasa riideid ja mõelnud, et miks nad meesteriietesse mahtuda tahavad. Et võiks ju võtta paar-kolm laiemat sorti tegumoodi, ei pea tingimata spets raseda-riie olema, ja kanda kenasid riideid.
Tühjagi. Ma käin ka Martyni pükstes ringi, sest mulle meeldib riie, millega MA OLEN TUTTAV. Martyn küsis täna, et kallis, me võime ju sulle ka mingeid uusi asju leida, äkki tahaksid?, aga ma vastasin (riietekappi kiigates), et meil on sinu riideid küll ja veel, kuhu mina mahun =). Et no ei taha mingeid uusi asju, tahan omi vanu või vähemasti Martyni omasid, mis lõhnavad enda moodi.
***
Ma olen näinud küll rasedaid, kes kannavad hästi lohvasid riideid ja mõelnud, et "kui mina rase olen", siis ma ikkagi riietun kenasti.
Tühjagi. Ses mõttes, et tööle ma jah ilmun bolje-menje kenades riietes, aga kodus ma lohverdan ikkagi laias t-särgis ja retuusides ringi. No hea mugav on, noh! Täpselt sel hetkel, kui tavalised püksid enam kõhu ümbert kinni ei ulatunud minema (nii, et mugav oleks), nii ma kolisin retuuside peale üle.
Ja ei huvita ka, kuidas välja näeb. Mugav on. Mugav!
Hakkab pihta...
Täna on esimene päev, kui tunnen otseselt (ja tugevasti) kasvava kõhu "rõõme": hommikul hakkas küljekondi kohal venitamine, püsti tõustes läks hoopistükkis valusaks ja niimoodi ma täna ringi olengi komberdanud, et teha eriti miskit ei saa ja pärastlõunal oli nutt kurgus kah. Selline lainetav valu, et ka sirgelt seistes on tunne, nagu teeks mingit ullemat sorti sildseisu - lihased kõik venitavad.
Helistasin ämmaemandale, küsisin, et mis värk on ja mida peaks tegema. Ämmaemand vastu, et jep, kõlab täpselt nagu see valu, mida on üldjuhul oodata 24. ja 28. nädala vahel, kui roietel on vaja laiemaks minna ja emakas ka tihtilugu paremale poole hakkab kallutama. Küsis üle, et ega pole tunnet, et sealt põiepõletikku võiks tulla (ei ole), lisas, et on oluline, et see pole varajane sünnitegevus (ei ole vist - toonused annavad hoopis teistmoodi tunnet kui see küljevalu), lubas paar Panadoli sisse võtta (võtsin, töötab), soovitas soojaveepudelit (kasutasin, töötab) ja käskis juhul, kui tugevamaks läheb või kahe päeva jooksul üle ei lähe, uuesti ühendust võtta. Või kliinikusse sisse hüpata, asi üle vaadata.
Olen nüüd hea 4-5 tundi pikaliasendis veetnud, Martyniga lauamänge mänginud, ja mõtlen, et...
Hakkab pihta.
Olen vaikust ja lebotamist ja unetunde viimasel paaril kuul hästi südame lähedal kandnud, teades, et kui asjaks läheb, siis arvatavasti ei juhtu ei ühte ega teist ega ka kolmandat tükil-tükil ajal enam. No kohe eriliselt mõnuga võtnud.
Aga ma olin unustanud arvestada, et tegelikult on mul ju päris õiget hingetõmbeaega jäänud mitte enam 4 kuud, vaid vähem. Alates siitmaalt on oodata, et igasugu "rasedussümptomid" hakkavad (aina kasvavas tempos) elu üle võtma: et ei saa enam joosta, kuna kõht on suurem, või nii pikalt rattaga sõita või nii muretult kõhuli lamada või, nagu täna, nii tavalisel kombel trepist üles hüpelda. Loodetavasti läheb venitusvalu homseks üle ja siis ma ei pea enam, nagu junn pulga otsas, ääri-veeri ringi komberdama, aga point on see, et ühel või teisel kombel hakkab siitmaalt siukseid "off" päevi, kui ei saa tavalises tempos elada, tihemini juhtuma.
Ja siis mul hakkas natuke hirm. Umbes, et... magasingi maha. Et ongi see päris oma vaba teen-mida-tahan aeg otsas ja ei tule enam mitte kunagi tagasi.
Ega ta tegelikult päris otsas ei ole veel. Aga hirm hakkas küll =)
Helistasin ämmaemandale, küsisin, et mis värk on ja mida peaks tegema. Ämmaemand vastu, et jep, kõlab täpselt nagu see valu, mida on üldjuhul oodata 24. ja 28. nädala vahel, kui roietel on vaja laiemaks minna ja emakas ka tihtilugu paremale poole hakkab kallutama. Küsis üle, et ega pole tunnet, et sealt põiepõletikku võiks tulla (ei ole), lisas, et on oluline, et see pole varajane sünnitegevus (ei ole vist - toonused annavad hoopis teistmoodi tunnet kui see küljevalu), lubas paar Panadoli sisse võtta (võtsin, töötab), soovitas soojaveepudelit (kasutasin, töötab) ja käskis juhul, kui tugevamaks läheb või kahe päeva jooksul üle ei lähe, uuesti ühendust võtta. Või kliinikusse sisse hüpata, asi üle vaadata.
Olen nüüd hea 4-5 tundi pikaliasendis veetnud, Martyniga lauamänge mänginud, ja mõtlen, et...
Hakkab pihta.
Olen vaikust ja lebotamist ja unetunde viimasel paaril kuul hästi südame lähedal kandnud, teades, et kui asjaks läheb, siis arvatavasti ei juhtu ei ühte ega teist ega ka kolmandat tükil-tükil ajal enam. No kohe eriliselt mõnuga võtnud.
Aga ma olin unustanud arvestada, et tegelikult on mul ju päris õiget hingetõmbeaega jäänud mitte enam 4 kuud, vaid vähem. Alates siitmaalt on oodata, et igasugu "rasedussümptomid" hakkavad (aina kasvavas tempos) elu üle võtma: et ei saa enam joosta, kuna kõht on suurem, või nii pikalt rattaga sõita või nii muretult kõhuli lamada või, nagu täna, nii tavalisel kombel trepist üles hüpelda. Loodetavasti läheb venitusvalu homseks üle ja siis ma ei pea enam, nagu junn pulga otsas, ääri-veeri ringi komberdama, aga point on see, et ühel või teisel kombel hakkab siitmaalt siukseid "off" päevi, kui ei saa tavalises tempos elada, tihemini juhtuma.
Ja siis mul hakkas natuke hirm. Umbes, et... magasingi maha. Et ongi see päris oma vaba teen-mida-tahan aeg otsas ja ei tule enam mitte kunagi tagasi.
Ega ta tegelikult päris otsas ei ole veel. Aga hirm hakkas küll =)
Dokumendijoru külmkapiuksel
Elamisloaga on asjad lõpuks nii kaugel, et on vaja ajada kokku originaaldokumendid kõigest, mida nad tahavad (nii et politseitõendid ja arstlikud tõendid oleks värsked kah), ja siis ongi meie poolt kõik tehtud. Minu ülikooliraport saab valmis veebruari keskpaigaks, nii et poolteist kuud on aega, et kõige muuga tegelda.
Ja siis... siis pöidlad pihku!
Üks hästi aus ja armas blogi
Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas ma selle blogini jõudsin. Ma guugeldasin "platsenta eesseinas", et asja kohta rohkem teada saada, seejärel vajutasin, et ühte fotot suuremalt näha, siis arvasin, et vajutasin sama veebi JÄRGMISELE leheküljele - aga sattusin hoopis siia, http://justtryingtomakeacub.blogspot.com . Ja mul on nii tore seda lugeda, mis ta kirjutab, et lausa... ah, ma ei teagi, mida ma selle "et lausa" järel kavatsesin öelda.
Ma lugesin ja mõtlesin, siis lugesin ja mõtlesin jälle ning mul tuli nii selgelt meelde möödunud aastate teekond: kuidas ma ei öelnud küll endale otseselt, et mina last ei saa, kuid ometi tegin iseendaga kokkuleppe, et ma vähemasti võtan teatavaks, et võib-olla tuleb see üks pikemat sorti teekond. Igaks juhuks, et kui lähebki nii, siis ma olen vähemasti selle peale mõelnud ja sellega arvestanud. Ja loodetavasti kusagilt otsast leppinud või vähemasti leppimist alustanud.
Kuidas me Martyniga esimestel nädalatel, kui kõik oli alles nii uus, kellelegi ei öelnud ja natuke nagu hinge kinni pidasime, et tont teab, äkki see rasedus ei vii kuhugi ja vaja siis infot jagada, eks. Kuidas iga kord, kui me läksime ultrahelisse, ma vaatasin esiti tähelepanelikult ekraani, et radioloogi reaktsiooni kuulda/näha, mitte aga ei teinud mingeid omi plaane ega vadistanud juttu ajada.
Esimesel korral: On seal keegi? On. Süda lööb? Lööb.
Teisel korral: On ta ikka veel seal? On. Ilus terve? On ilus terve. On ninaluu? On. Selgroog ilus korras? Ilus. Korras. Süda tugev? Tugev. Kui radioloog veel mõlema käe sõrmed üle luges (ilma et ma küsinudki oleks), oli hoopis tore: terved käed, kümme sõrme. Mõlemal viis.
Kolmandal korral: On ta ilus aktiivne? On ilus aktiivne. On ilus süda? On. Terve? Terve.
Ja niimoodi enam-vähem iga asjaga: päris "juhul kui" iga lause ette ei pane, aga no peaaegu. Meil ei ole siin majas mingit ettearvestust, et kindlasti elu läheb nii ja nii ja siis me teeme nii ja nii, vaid pigem: läheb elu kuhu iganes, meie oleme ikkagi valmis.
Ent ometi, ühe asjaga ma olen juba praegu mäel: ma tean, et see rasedus juhtus ise. Ilma IVF'ta, ilma hormoonideta, ilma milletagi - päris, päris ise. Ja iga päeva ja nädalaga, mis edasi liigub, ma tean, et ma olen ta päris ise nii kaugele ära kanda osanud. Nii et isegi juhul, kui miskit kusagil on, ma tean, et kui ta on korra päris ise alanud ja ma olen korra vähemasti 23-nda nädalani ta ise ära ka kandnud, siis tähendab, et mu keha oskab ja suudab.
Ja see, mu sõber, on üks suur töövõit.
Nii et minu üleminekuhetk, ma arvan, olid nood kaks triipu 1. septembri rasedustestil. Ja olgugi, et tolle blogija teekond on hoopis teistmoodi olnud, mul on tema lugudes äratundmine ja siiras rõõm. Vot.
Aga nüüd ma lähen tagasi kirjutama. Õues sajab vihma.
Where does your infertility go once you have a baby? Does its bitterness continue to hover over you? Does it sit across the room from you, staring at you while your little one dozes on your chest? Or does it simply disappear?
For me, it was none of these. And I know this may sound cliche or overly dramatic, but I swear, I had an infertile-to-mommy transitional moment.
During Ben's first few days at home, I was grappling with my infertility. What do I do with this huge part of my identity that I've been carrying around for so long? What happens when the hand that has only known alcohol swabs and needles now is grasped by tiny yet perfect fingers? What happens once the infertile is a mommy?
And then one day, it was only Ben's third or fourth day home with me, I was standing over his swing, staring at him contently swaying. He was the most amazing creature I had ever seen and I couldn't believe he was mine. I could keep him. Nobody (the fertility police?) was going to show up and say there was a mix up and that I hadn't actually been pregnant. At least I was pretty sure that wouldn't happen. Half my brain knew that wouldn't happen but the other half still thought it was a pretty strong possibility.
Ma lugesin ja mõtlesin, siis lugesin ja mõtlesin jälle ning mul tuli nii selgelt meelde möödunud aastate teekond: kuidas ma ei öelnud küll endale otseselt, et mina last ei saa, kuid ometi tegin iseendaga kokkuleppe, et ma vähemasti võtan teatavaks, et võib-olla tuleb see üks pikemat sorti teekond. Igaks juhuks, et kui lähebki nii, siis ma olen vähemasti selle peale mõelnud ja sellega arvestanud. Ja loodetavasti kusagilt otsast leppinud või vähemasti leppimist alustanud.
Kuidas me Martyniga esimestel nädalatel, kui kõik oli alles nii uus, kellelegi ei öelnud ja natuke nagu hinge kinni pidasime, et tont teab, äkki see rasedus ei vii kuhugi ja vaja siis infot jagada, eks. Kuidas iga kord, kui me läksime ultrahelisse, ma vaatasin esiti tähelepanelikult ekraani, et radioloogi reaktsiooni kuulda/näha, mitte aga ei teinud mingeid omi plaane ega vadistanud juttu ajada.
Esimesel korral: On seal keegi? On. Süda lööb? Lööb.
Teisel korral: On ta ikka veel seal? On. Ilus terve? On ilus terve. On ninaluu? On. Selgroog ilus korras? Ilus. Korras. Süda tugev? Tugev. Kui radioloog veel mõlema käe sõrmed üle luges (ilma et ma küsinudki oleks), oli hoopis tore: terved käed, kümme sõrme. Mõlemal viis.
Kolmandal korral: On ta ilus aktiivne? On ilus aktiivne. On ilus süda? On. Terve? Terve.
Ja niimoodi enam-vähem iga asjaga: päris "juhul kui" iga lause ette ei pane, aga no peaaegu. Meil ei ole siin majas mingit ettearvestust, et kindlasti elu läheb nii ja nii ja siis me teeme nii ja nii, vaid pigem: läheb elu kuhu iganes, meie oleme ikkagi valmis.
Ent ometi, ühe asjaga ma olen juba praegu mäel: ma tean, et see rasedus juhtus ise. Ilma IVF'ta, ilma hormoonideta, ilma milletagi - päris, päris ise. Ja iga päeva ja nädalaga, mis edasi liigub, ma tean, et ma olen ta päris ise nii kaugele ära kanda osanud. Nii et isegi juhul, kui miskit kusagil on, ma tean, et kui ta on korra päris ise alanud ja ma olen korra vähemasti 23-nda nädalani ta ise ära ka kandnud, siis tähendab, et mu keha oskab ja suudab.
Ja see, mu sõber, on üks suur töövõit.
Nii et minu üleminekuhetk, ma arvan, olid nood kaks triipu 1. septembri rasedustestil. Ja olgugi, et tolle blogija teekond on hoopis teistmoodi olnud, mul on tema lugudes äratundmine ja siiras rõõm. Vot.
Aga nüüd ma lähen tagasi kirjutama. Õues sajab vihma.
Pilta
Nojah, järgmine kord ma pean meeles, et lõigata pilt umbkaudu samast kohast (jalgade-pea mõttes), kui teised - aga praegu ei viitsi ümber tegema hakata.
Juuksed lähevad vaikselt pikemaks.
Juuksed lähevad vaikselt pikemaks.
Kuidas ma olen pehmemaks muutunud
Vaatan just dokumentaalfilmi Jeb Corliss'ist (pane Youtube'i otsingusse "Fearless - The Jeb Corliss Story part 1/5"), kellest saab ikka superägedaid mustvalgeid fotosid võtta, kuna ilmel on nii palju teravust ja märkasin, et... hoi, Mann: sul on nägu pehmemaks läinud. Silmad pehmemaks läinud.
Mitte, et see mind eriliselt üllataks. Ma ei pea pildi pealt järele kontrollima, et TUNDA, kuidas ma olen viimase paari aastaga SEESTPOOLT hoopis pehmemaks läinud - aga mul oli huvitav märgata, et ma ei olnud selle peale varem mõelnud, et pildid, mis minust nüüd tulevad, on hoopis teistmoodi kui need, mis varem võetud. Ja ma ei pea silmas lihtsalt kasvamist ja vanemaks jäämist ja jaada-jaada-jaada-jaada, misiganes - ma pean silmas just seda, et mul ei ole pilk nii terav enam.
Lükkasin lahti arvutikataloogi viimase 4-5 aasta piltidega. Vägev.
Suvi 2002 - või isegi 2001? Tunnid (ja vahel tundus, et lausa päevad) Delfi jututoa vanakeste kanalis, sügavuti ülesehitatud sõprussuhe Kassiga, rulluisud ja, mõni aasta hiljem, isa surm. Tegusad Eesti Noored, järjest põhjalikum puudumine koolist reedeti (kuna oli mõni noorteüritus) ja esmaspäeviti (kuna oli vaja noorteüritusest välja magada) ning arusaamine, et ma ei ole oma energilisusega üksi - minusuguseid on veel. Ja meid on palju. "Täna oleme TENid."
Kevad 2004. Peaaegu kooli lõpp. Andres.
Sügis 2005. Põhjalikult, põhjalikult, põhjalikult katki. Ma ei tea, kas minust veel kunagi siukese paueriga pilti tuleb, nagu tollest sügisest ridamisi on jäänud, aga poogen sellega - pauereid on ka isesuguseid. Ma oleks tolleaegse paueriga võinud kasvõi maailma otsa ronida. Ma ei tea, kas just ehitada, aga ronida oleks jaksanud küll.
Suvi 2006 - siis ma õppisin jälle naeratama. =)
Kevad 2007 - siis hakkas kooruma midagi hästi suurt ja kuigi ma ei saanud tollal aru, mis nimelt, tagantjärele: ma teadsin juba tollal enam-vähem, mida mulle meeldis teha, ma polnud seda lihtsalt veel üles leidnud.
Suvi 2008. Niiiiiiiiiiiiiiii palju asju muutus läbi ELaK'i, niiiiiiiiiiii palju õppetunde, mis toimivad enam-vähem igal pool, sai ära õpitud õhus. Niiiiiiiiii palju julgust kogunes teha nii, nagu tunne ütleb. Minna üles, kui tunne on hea. Mitte minna üles, kui tunne pole hea. Õppida, mida teha siis, kui tunne pole hea, aga üles on mindud ikkagi. Hingata sügavalt sisse, hmmmmmh, hingata välja, hõõõõõõõõõõõ, vaadata ukse pealt välja, kui Ekstremist rulood üles vinnab ja saada aru, et on, jah, hirmus, aga ma valin seda teha niikuinii. Mille järel...
...augustis 2010 oli oluliselt lihtsam teha otsust, et on, jah, hirmus, aga ma valin seda teha niikuinii. Ja see, mu sõber, made all the difference.
Ja poogen sellega, et mul silmad hoopis pehmemaks on läinud ja pilk ei ole nii terav. Praegu on lihtsalt teistmoodi aeg ja ma valin ka praegu teha just nii, nagu ma teen.
Martyn ütles laupäeval, et ta ei kujuta ette, et ma enam välja hüppaks - et see lihtsalt ei mahu enam pildi peale ära. Vot selle peale ma küll üllatusin suurelt ja küsisin huviga: "Tõesti või? Miks nii?" Ta ei osanud täpsemalt vastata.
Ma mõtlesin natuke aega ja vastasin siis: "Ma ei tea, eks kõige paremini paistab siis, kui on jälle aeg. Aga ma arvan, et ma ei ole veel hüppamisega ühel pool."
AFF ja A kategooria Motuekas jääb sellel aastal küll ära (kuna keegi on otsustanud täpselt suvehooaja lõpuks külla tulla ning seepärast sel talvel ikka ei hüppa küll), aga muidu... ei, elame-näeme.
Mitte, et see mind eriliselt üllataks. Ma ei pea pildi pealt järele kontrollima, et TUNDA, kuidas ma olen viimase paari aastaga SEESTPOOLT hoopis pehmemaks läinud - aga mul oli huvitav märgata, et ma ei olnud selle peale varem mõelnud, et pildid, mis minust nüüd tulevad, on hoopis teistmoodi kui need, mis varem võetud. Ja ma ei pea silmas lihtsalt kasvamist ja vanemaks jäämist ja jaada-jaada-jaada-jaada, misiganes - ma pean silmas just seda, et mul ei ole pilk nii terav enam.
Lükkasin lahti arvutikataloogi viimase 4-5 aasta piltidega. Vägev.
Suvi 2002 - või isegi 2001? Tunnid (ja vahel tundus, et lausa päevad) Delfi jututoa vanakeste kanalis, sügavuti ülesehitatud sõprussuhe Kassiga, rulluisud ja, mõni aasta hiljem, isa surm. Tegusad Eesti Noored, järjest põhjalikum puudumine koolist reedeti (kuna oli mõni noorteüritus) ja esmaspäeviti (kuna oli vaja noorteüritusest välja magada) ning arusaamine, et ma ei ole oma energilisusega üksi - minusuguseid on veel. Ja meid on palju. "Täna oleme TENid."
Kevad 2004. Peaaegu kooli lõpp. Andres.
Sügis 2005. Põhjalikult, põhjalikult, põhjalikult katki. Ma ei tea, kas minust veel kunagi siukese paueriga pilti tuleb, nagu tollest sügisest ridamisi on jäänud, aga poogen sellega - pauereid on ka isesuguseid. Ma oleks tolleaegse paueriga võinud kasvõi maailma otsa ronida. Ma ei tea, kas just ehitada, aga ronida oleks jaksanud küll.
Suvi 2006 - siis ma õppisin jälle naeratama. =)
Kevad 2007 - siis hakkas kooruma midagi hästi suurt ja kuigi ma ei saanud tollal aru, mis nimelt, tagantjärele: ma teadsin juba tollal enam-vähem, mida mulle meeldis teha, ma polnud seda lihtsalt veel üles leidnud.
Suvi 2008. Niiiiiiiiiiiiiiii palju asju muutus läbi ELaK'i, niiiiiiiiiiii palju õppetunde, mis toimivad enam-vähem igal pool, sai ära õpitud õhus. Niiiiiiiiii palju julgust kogunes teha nii, nagu tunne ütleb. Minna üles, kui tunne on hea. Mitte minna üles, kui tunne pole hea. Õppida, mida teha siis, kui tunne pole hea, aga üles on mindud ikkagi. Hingata sügavalt sisse, hmmmmmh, hingata välja, hõõõõõõõõõõõ, vaadata ukse pealt välja, kui Ekstremist rulood üles vinnab ja saada aru, et on, jah, hirmus, aga ma valin seda teha niikuinii. Mille järel...
...augustis 2010 oli oluliselt lihtsam teha otsust, et on, jah, hirmus, aga ma valin seda teha niikuinii. Ja see, mu sõber, made all the difference.
Ja poogen sellega, et mul silmad hoopis pehmemaks on läinud ja pilk ei ole nii terav. Praegu on lihtsalt teistmoodi aeg ja ma valin ka praegu teha just nii, nagu ma teen.
Martyn ütles laupäeval, et ta ei kujuta ette, et ma enam välja hüppaks - et see lihtsalt ei mahu enam pildi peale ära. Vot selle peale ma küll üllatusin suurelt ja küsisin huviga: "Tõesti või? Miks nii?" Ta ei osanud täpsemalt vastata.
Ma mõtlesin natuke aega ja vastasin siis: "Ma ei tea, eks kõige paremini paistab siis, kui on jälle aeg. Aga ma arvan, et ma ei ole veel hüppamisega ühel pool."
AFF ja A kategooria Motuekas jääb sellel aastal küll ära (kuna keegi on otsustanud täpselt suvehooaja lõpuks külla tulla ning seepärast sel talvel ikka ei hüppa küll), aga muidu... ei, elame-näeme.
Pisikesed asjad, mille üle juurelda
Täna oli see pidupäev, kui saabus postipakk Eestist, sees - uskuge või mitte - mitu kilo maiustusi: kommid, kommid, kommid, martsipanid, Linnupiim, isegi Vana Tallinna liköör šokolaadipudelikestes, Martynile. Nagu oligi arvata, on piirivalve biokontroll pakil sees käinud ning sisu vastuvõetavaks tunnistanud.
Aga nüüd küsimus: kui mina töötaks piirivalve biokontrollis ja võtaks lahti paki, kus on muuhulgas poolteist kilo kaalukomme, kas mul oleks kiusatus üks-kaks kommi sealt välja noppida ja ära maitsta? Üks komm ees või taga, keegi ei saaks ju teada.
Ja siis teine küsimus: kas need ametnikud, kes minu postipakil sees käisid, maitsesid komme?
Sest kui nad maitsesid, siis ma loodan, et neile meeldis - kuna minule meeldivad need maiustused väga =). Martynile juba helistasin, et "Linnupiim on läinud ja üks kolmest martsipanist ka, aga ülejäänut jõuad veel proovida."
***
See, et biokontroll pakil sees käis, mind ei üllata. Huvitav ainult, mis oli see, mis neile röntgenpildil kõige rohkem silma võis hakata?
Martyn pakkus, et Vana Tallinna liköör šokolaadipudelis võib röntgeni peal üsna kahtlane välja näha. Veel olid pakis kaalukommid, šokolaaditahvlid, assortiikarbid, pesu, raamitud foto ja... ei tule rohkem meelde.
Mis sa arvad, mida sina kontrollimisel kahtlustaks?
***
Kui sünnipäevaks postiga saadetud piparkook Uus-Meremaale niimoodi jõudis, et temast ainult puru järel oli, sain ma asjast veel aru. Aga kuidas on nii, et raamitud foto, mis on paki keskele pandud (turvatud mõlemalt poolt šokolaadi ja pesuga), jõuab kohale täitsa puruks läinud klaasiga?
Õnneks pilt ise viga ei saanud, nii et ma tõin talle poest uue raami ja juba ripubki magamistoa seinal.
Seega vaase ja portselankujukesi ärge palun tulevikus saatke =)
***
Kas idaeurooplastele toodetakse mingis muus mõõdus rinnahoidjaid kui australaasialastele?
Mul on siinsetes pesupoodides pidevalt häda olnud, et no ei saa õiges mõõdus rinnahoidjat, raiu või pooleks: no on, jah, väike rind, ja on, jah, laiad roided, aga olen ma siis ainuke või? Kui tänaval ringi vaatan, siis enda arust ei ole ju, ja Euroopas olen ma igalt poolt normaalset pesu saanud osta - aga siin on poes rinnahoidjat valides vahel tunne, et ma olen täiesti aut: kui korv sobib, siis torso-ümbermõõt on liiga kitsas, ja kui torso-ümbermõõt sobib, siis korv on liiga suur.
Justkui kõik väikese rinnaga naised oleksid tingimata kitsa rinnakorviga ja kõik laia rinnakorviga naised oleksid tingimata B või C korv. Aga ei ole ju.
"Ma arvan, et sa ei ole lihtsalt harjunud õiget pesu kandma," pakkus pesupoe müüja, kui ütlesin, et ka neljas rinnahoidja, mille ta mulle proovida tõi, läheb selja tagant kinni ainult häda ja kiskumise peale, "pesu peabki tihkelt ümber olema."
No ma ei tea - minu arust küll ei ole normaalne, kui pärast pesu äravõtmist punased triibud nahale alles jäävad. Aga kui talle meeldib nii, kandku.
Mina aga panen senikaua ikka vana pesu selga ja lähen proovin, kas Eestist postiga tulnud eksemplarid selga sobivad.
Aga nüüd küsimus: kui mina töötaks piirivalve biokontrollis ja võtaks lahti paki, kus on muuhulgas poolteist kilo kaalukomme, kas mul oleks kiusatus üks-kaks kommi sealt välja noppida ja ära maitsta? Üks komm ees või taga, keegi ei saaks ju teada.
Ja siis teine küsimus: kas need ametnikud, kes minu postipakil sees käisid, maitsesid komme?
Sest kui nad maitsesid, siis ma loodan, et neile meeldis - kuna minule meeldivad need maiustused väga =). Martynile juba helistasin, et "Linnupiim on läinud ja üks kolmest martsipanist ka, aga ülejäänut jõuad veel proovida."
***
See, et biokontroll pakil sees käis, mind ei üllata. Huvitav ainult, mis oli see, mis neile röntgenpildil kõige rohkem silma võis hakata?
Martyn pakkus, et Vana Tallinna liköör šokolaadipudelis võib röntgeni peal üsna kahtlane välja näha. Veel olid pakis kaalukommid, šokolaaditahvlid, assortiikarbid, pesu, raamitud foto ja... ei tule rohkem meelde.
Mis sa arvad, mida sina kontrollimisel kahtlustaks?
***
Kui sünnipäevaks postiga saadetud piparkook Uus-Meremaale niimoodi jõudis, et temast ainult puru järel oli, sain ma asjast veel aru. Aga kuidas on nii, et raamitud foto, mis on paki keskele pandud (turvatud mõlemalt poolt šokolaadi ja pesuga), jõuab kohale täitsa puruks läinud klaasiga?
Õnneks pilt ise viga ei saanud, nii et ma tõin talle poest uue raami ja juba ripubki magamistoa seinal.
Seega vaase ja portselankujukesi ärge palun tulevikus saatke =)
***
Kas idaeurooplastele toodetakse mingis muus mõõdus rinnahoidjaid kui australaasialastele?
Mul on siinsetes pesupoodides pidevalt häda olnud, et no ei saa õiges mõõdus rinnahoidjat, raiu või pooleks: no on, jah, väike rind, ja on, jah, laiad roided, aga olen ma siis ainuke või? Kui tänaval ringi vaatan, siis enda arust ei ole ju, ja Euroopas olen ma igalt poolt normaalset pesu saanud osta - aga siin on poes rinnahoidjat valides vahel tunne, et ma olen täiesti aut: kui korv sobib, siis torso-ümbermõõt on liiga kitsas, ja kui torso-ümbermõõt sobib, siis korv on liiga suur.
Justkui kõik väikese rinnaga naised oleksid tingimata kitsa rinnakorviga ja kõik laia rinnakorviga naised oleksid tingimata B või C korv. Aga ei ole ju.
"Ma arvan, et sa ei ole lihtsalt harjunud õiget pesu kandma," pakkus pesupoe müüja, kui ütlesin, et ka neljas rinnahoidja, mille ta mulle proovida tõi, läheb selja tagant kinni ainult häda ja kiskumise peale, "pesu peabki tihkelt ümber olema."
No ma ei tea - minu arust küll ei ole normaalne, kui pärast pesu äravõtmist punased triibud nahale alles jäävad. Aga kui talle meeldib nii, kandku.
Mina aga panen senikaua ikka vana pesu selga ja lähen proovin, kas Eestist postiga tulnud eksemplarid selga sobivad.
Oluline õppetund: rahu
Täna õppisin jälle ühe suure ja olulise asja. Aga sellele peab natuke eellugu ette jutustama.
Eellugu on see, et laias laastus on mu elu paras lust ja lillepidu: pisemaid muresid ja asjatamisi juhtub ikka, aga mingit igapäevast pinget, et "oi kui jube liiklus" või "oi mul pole raha" või "oi mulle ei meeldi töö" või muud selles vaimus, ei ole. On rahulik, vaikne. Lihtne. Toredad inimesed ümberringi.
Täna aga... Täna läksin niimoodi keema, et oli ikka mindud kah.
Sain nimelt kaameramehe Eugeni peale südametäiega pahaseks, kui mees võttis üles jutu selle kohta, kuidas toimetaja (mina), kes ise kaameraga ei hüppa ega hüpanud pole, ei oska teha vahet, mis on hea video ja mis ei ole, ning et meile on tarvis mõnd "päris" langevarjurit, kes kontrolliks videote kvaliteeti, mitte aga lihtsalt toimetaja Manni. Et Manni arvamus ei huvita siin kedagi. No urr prauh präuh eksole!
(See on see koht, kus ma võiks pikalt kirjutada sellest, kuidas ma ma olen Eugeniga täiesti nõus - mina pole kaamerat lennanud, mina ei tea - ja et oleks tore, kui meil oleks toimetaja, kelle arvamus Eugeni TEGELIKULT KA kotiks. Päriselt ka, tore oleks. Ainult et... mees, meil on pisike probleem: sel tegelasel peaks umbes 10 000 hüpet olema, arvestades, et Wanaka meeste keskmine hüppenumber on 8000. Ja näidake mulle ka langevarjurit, kel on kõvasti lennuoskust - no ikka Eugeniga võrreldaval tasemel - aga soov maa peal videotoimetaja olla. Aga poogen selle pika teemaga, ma ei taha sinna pikemalt minna.)
Vaat et kohe, kui mul veri kuklasse tõusis ja kulm kortsu läks, hakkas Mullike/Bubbles kõhus liigutama ning liigutamisele otsa tulid kõhtu ka valud, ikka rulluvalt külge mööda üles, uuesti ja uuesti. Võttis kõhedaks küll! Ja nii kuis märkasin, et Mann, loll, mis sa teed, panin peopesa kõhule ja laususin vaiksel häälel: "Anna andeks, poja, nii tühise asja pärast on tõesti rumal närvi minna. Luban, proovin nüüd rahulikumaks jääda." Hingasin sisse, välja, sisse välja, jõin vett, kõndisin ringi, ja pikapeale jäin tõesti rahulikumaks: ei ole vaja, jah, nii tühise asja pärast endast välja minna. Huhh....
Aga suur õppetund oli sealjuures see, et ma ei tea, kuidas teistel naistel need asjad käivad, aga minul oli ikka ootamatult keeruline külma verd säilitada säilitada, kui Eugen täna jutuga pihta hakkas. Mõistusega sain aru ju: Mann, tavaliselt siuke jutt verd keema ei aja ju, miks nüüd peaks? Aga pulss pani ikka edasi, tikkadi-tikkadi-tikkadi-tikkadi, põsed õhetasid, ja oli tükk tööd end seal ekraani ees rahulikuks veenda, kui veri mühinal ringi käis.
Hormoonid?
Ju miskit seal keemiliselt ümber on tõstetud, jah, et niimoodi hapuks läksin. Ega tarkpead ilmaasjata ütle, et ära rasedat naist närvi aja, hammustab.
Ainult et... ma arvasin ju helgelt ja sinisilmselt, et mina sellesse "tundlike klubisse" ei kuulu, isegi nüüd, rasedast peast mitte.
Aga noh, ju siis süsteem ei toimi praegu nii, nagu tavaliselt. Martyngi sai ju elu esimese peapesu - tühise asja pärast - siis, kui rasedustest võinuks juba midagi näidata, aga meie veel tühjagi ei teadnud.
***
Aga et Bubbles'ile/Mullikesele täna närviminek ilmselgelt ei meeldinud (nagu ei meeldinud mulle see kõhuvalu, mis närviminekule järgnes), siis tegin iseendaga kokkuleppe, et võtan rahulikult - ja kui uuesti millegi peale närvi lähen, siis tuletan meelde, kus praegu proriteedid asuvad, ja tühja neist poistest kaameratega, täispuhutud rinnaga langevarjureid on ennegi nähtud, saame hakkama. Ega endalgi mõne nurga pealt riided selga mahu.
Eellugu on see, et laias laastus on mu elu paras lust ja lillepidu: pisemaid muresid ja asjatamisi juhtub ikka, aga mingit igapäevast pinget, et "oi kui jube liiklus" või "oi mul pole raha" või "oi mulle ei meeldi töö" või muud selles vaimus, ei ole. On rahulik, vaikne. Lihtne. Toredad inimesed ümberringi.
Täna aga... Täna läksin niimoodi keema, et oli ikka mindud kah.
Sain nimelt kaameramehe Eugeni peale südametäiega pahaseks, kui mees võttis üles jutu selle kohta, kuidas toimetaja (mina), kes ise kaameraga ei hüppa ega hüpanud pole, ei oska teha vahet, mis on hea video ja mis ei ole, ning et meile on tarvis mõnd "päris" langevarjurit, kes kontrolliks videote kvaliteeti, mitte aga lihtsalt toimetaja Manni. Et Manni arvamus ei huvita siin kedagi. No urr prauh präuh eksole!
(See on see koht, kus ma võiks pikalt kirjutada sellest, kuidas ma ma olen Eugeniga täiesti nõus - mina pole kaamerat lennanud, mina ei tea - ja et oleks tore, kui meil oleks toimetaja, kelle arvamus Eugeni TEGELIKULT KA kotiks. Päriselt ka, tore oleks. Ainult et... mees, meil on pisike probleem: sel tegelasel peaks umbes 10 000 hüpet olema, arvestades, et Wanaka meeste keskmine hüppenumber on 8000. Ja näidake mulle ka langevarjurit, kel on kõvasti lennuoskust - no ikka Eugeniga võrreldaval tasemel - aga soov maa peal videotoimetaja olla. Aga poogen selle pika teemaga, ma ei taha sinna pikemalt minna.)
Vaat et kohe, kui mul veri kuklasse tõusis ja kulm kortsu läks, hakkas Mullike/Bubbles kõhus liigutama ning liigutamisele otsa tulid kõhtu ka valud, ikka rulluvalt külge mööda üles, uuesti ja uuesti. Võttis kõhedaks küll! Ja nii kuis märkasin, et Mann, loll, mis sa teed, panin peopesa kõhule ja laususin vaiksel häälel: "Anna andeks, poja, nii tühise asja pärast on tõesti rumal närvi minna. Luban, proovin nüüd rahulikumaks jääda." Hingasin sisse, välja, sisse välja, jõin vett, kõndisin ringi, ja pikapeale jäin tõesti rahulikumaks: ei ole vaja, jah, nii tühise asja pärast endast välja minna. Huhh....
Aga suur õppetund oli sealjuures see, et ma ei tea, kuidas teistel naistel need asjad käivad, aga minul oli ikka ootamatult keeruline külma verd säilitada säilitada, kui Eugen täna jutuga pihta hakkas. Mõistusega sain aru ju: Mann, tavaliselt siuke jutt verd keema ei aja ju, miks nüüd peaks? Aga pulss pani ikka edasi, tikkadi-tikkadi-tikkadi-tikkadi, põsed õhetasid, ja oli tükk tööd end seal ekraani ees rahulikuks veenda, kui veri mühinal ringi käis.
Hormoonid?
Ju miskit seal keemiliselt ümber on tõstetud, jah, et niimoodi hapuks läksin. Ega tarkpead ilmaasjata ütle, et ära rasedat naist närvi aja, hammustab.
Ainult et... ma arvasin ju helgelt ja sinisilmselt, et mina sellesse "tundlike klubisse" ei kuulu, isegi nüüd, rasedast peast mitte.
Aga noh, ju siis süsteem ei toimi praegu nii, nagu tavaliselt. Martyngi sai ju elu esimese peapesu - tühise asja pärast - siis, kui rasedustest võinuks juba midagi näidata, aga meie veel tühjagi ei teadnud.
***
Aga et Bubbles'ile/Mullikesele täna närviminek ilmselgelt ei meeldinud (nagu ei meeldinud mulle see kõhuvalu, mis närviminekule järgnes), siis tegin iseendaga kokkuleppe, et võtan rahulikult - ja kui uuesti millegi peale närvi lähen, siis tuletan meelde, kus praegu proriteedid asuvad, ja tühja neist poistest kaameratega, täispuhutud rinnaga langevarjureid on ennegi nähtud, saame hakkama. Ega endalgi mõne nurga pealt riided selga mahu.
Vihm ja tegelane
Uus nädal. 40-st nädalast on ära käidud täpselt pool.
Õues on vihm ja pilved, eile õhtul pasundas ringi äge tuul. Pärast mitme nädala pikkust soojalainet, kui peaaegu iga päev oli 25-30 kraadi (ilmamehed ütlevad, et aegade palavaim november), on tänane suusailm... täitsa mõnus vaheldus. Ei ole vaja kardinaid ette tõmmata ja linnud on tiba vaiksemad kah - muidu aga on meil igal hommikul 5-6 paiku häda, et nad, vuhvlid, röögivad akna taga nii kuis kopsud võtavad ja seitsme paiku, kui mina üles hakkan ärkama, jäävad uuesti tasa. Noorlinnud käivad vihmaveerennis kolistamas kah ning proovi siis magada, kui pidevalt siuts-särts-kolaki-siuts-särts käib.
Kolmanda tegelase rindelt uudiseid aga nii palju, et käisime teisipäeva hommikul ultrahelis. Ja et kas me nägime, kumb tuleb? Nägime küll. Õigemini radioloog nägi ja ütles meile kah =).
Poeg.
On igatepidi terve ja aktiivne, olgugi et tilluke. Mida päev edasi, seda paremini oskan vahet teha, millal põksib tema ja millal koriseb kõht niisama ning Martyn ootab kannatlikult, peopesa minu kõhu peal, oma järge.
Nüüd, kui nädalad teise numbripoolde on jõudnud, on ka kodu tasapisi valmistuma hakanud: Martyn on valmis kogunud rimu (kohaliku väärispuidu) voodi ehituseks, langevarjufirma omanikud kinkinud vankri ja turvahälli, Martyni Uus-Meremaa sugulased saatnud enda lastest alles jäänud riideid. Asi võtab vaikselt ilmet, tasapisi.
Ja isegi immigratsiooniamet, ptüi-ptüi-ptüi, on lõpuks elamisloale esialgse jah-sõna öelnud. Poole aasta pärast peaksime ka teise vooru vastuseni jõudnud olema!
Tasa, tasapisi liigume ja harjume.
Õues on vihm ja pilved, eile õhtul pasundas ringi äge tuul. Pärast mitme nädala pikkust soojalainet, kui peaaegu iga päev oli 25-30 kraadi (ilmamehed ütlevad, et aegade palavaim november), on tänane suusailm... täitsa mõnus vaheldus. Ei ole vaja kardinaid ette tõmmata ja linnud on tiba vaiksemad kah - muidu aga on meil igal hommikul 5-6 paiku häda, et nad, vuhvlid, röögivad akna taga nii kuis kopsud võtavad ja seitsme paiku, kui mina üles hakkan ärkama, jäävad uuesti tasa. Noorlinnud käivad vihmaveerennis kolistamas kah ning proovi siis magada, kui pidevalt siuts-särts-kolaki-siuts-särts käib.
Kolmanda tegelase rindelt uudiseid aga nii palju, et käisime teisipäeva hommikul ultrahelis. Ja et kas me nägime, kumb tuleb? Nägime küll. Õigemini radioloog nägi ja ütles meile kah =).
Poeg.
On igatepidi terve ja aktiivne, olgugi et tilluke. Mida päev edasi, seda paremini oskan vahet teha, millal põksib tema ja millal koriseb kõht niisama ning Martyn ootab kannatlikult, peopesa minu kõhu peal, oma järge.
Nüüd, kui nädalad teise numbripoolde on jõudnud, on ka kodu tasapisi valmistuma hakanud: Martyn on valmis kogunud rimu (kohaliku väärispuidu) voodi ehituseks, langevarjufirma omanikud kinkinud vankri ja turvahälli, Martyni Uus-Meremaa sugulased saatnud enda lastest alles jäänud riideid. Asi võtab vaikselt ilmet, tasapisi.
Ja isegi immigratsiooniamet, ptüi-ptüi-ptüi, on lõpuks elamisloale esialgse jah-sõna öelnud. Poole aasta pärast peaksime ka teise vooru vastuseni jõudnud olema!
Tasa, tasapisi liigume ja harjume.
Filmistaar
Katrinka paneb "The singing revolution" filmis ju täiesti kaadri keskpaigast läbi! Laia naeru ja kisaga =)
...jaaaaaaaaaa pisarad voolavadki
Oi-oi-oi-oi-oi, häda on lahti, häda on lahti!
Merilin, kes ühes soomlannast sõbranna Meriga Wanakas paariks päevaks külas oli, jättis mulle laua peale filmi "The Singing Revolution" - nagu ma avakaadrite järgi aru saan, siis dokfilm laulupidudest ja laulvast revolutsioonist. Ja ega muidu poleks mul vist vigagi, aga...
...filmi autorid, vigurid, panid ju "Ilusa maa" esimeste kaadrite avalauluks. Saate aru, jah? "Ilusa maa" panid! Sellesama laulu, mis on kaua aega minu laulupeo lemmik olnud, nii vaatajana kui ka kooris teist häält kaasa leelotades.
"Ilusa maa" panid avalauluks, saate aru!
Orkester tuleb sissejuhatusega vaikselt peale - tunnen, kuidas sees õõnsaks läheb.
Koor ühineb vaikse "Aaaa"-ga, kaadrisse ilmuvad mererand, karjamaa ja, seejärel, laulukaar - karvad tõusevad käevarte peal püsti, kananahk tuleb ihule.
"Ilus on suvi ja õhtu, loojanguvärve langeb me pääle" - silmad tõmbuvad vesiseks.
"Ilus on öö, tähtedevöö, võimsaid soove kiirgab me pääle" - silmad on ikka täitsa vesised juba.
"Tähed, mis õhtuti tõusevad, hommikul tagasi rändavad" - neelatan, aga enam ei aita miski.
"isade maale, isade maale" - ja pisarad jooksevadki silmanurgast põski mööda alla.
Ja nüüd ma vaatan ekraani ja tönnin omaette.
Minu lemmikkoht ses laulus on:
"Õhtud, mis ööaega sõuavad,
hulguvad, otsivad, jõuavad.
Pärale hommikumaale, isade maale"
Oeh... laulupeod...
Tönn-tönn-tönn-tönn-tönn...
***
PS. Ja kui keegi ei tea, milline see "Ilus maa" on, siis keskkooli-lõpu laulupeo video kah kõrvale.
Merilin, kes ühes soomlannast sõbranna Meriga Wanakas paariks päevaks külas oli, jättis mulle laua peale filmi "The Singing Revolution" - nagu ma avakaadrite järgi aru saan, siis dokfilm laulupidudest ja laulvast revolutsioonist. Ja ega muidu poleks mul vist vigagi, aga...
...filmi autorid, vigurid, panid ju "Ilusa maa" esimeste kaadrite avalauluks. Saate aru, jah? "Ilusa maa" panid! Sellesama laulu, mis on kaua aega minu laulupeo lemmik olnud, nii vaatajana kui ka kooris teist häält kaasa leelotades.
"Ilusa maa" panid avalauluks, saate aru!
Orkester tuleb sissejuhatusega vaikselt peale - tunnen, kuidas sees õõnsaks läheb.
Koor ühineb vaikse "Aaaa"-ga, kaadrisse ilmuvad mererand, karjamaa ja, seejärel, laulukaar - karvad tõusevad käevarte peal püsti, kananahk tuleb ihule.
"Ilus on suvi ja õhtu, loojanguvärve langeb me pääle" - silmad tõmbuvad vesiseks.
"Ilus on öö, tähtedevöö, võimsaid soove kiirgab me pääle" - silmad on ikka täitsa vesised juba.
"Tähed, mis õhtuti tõusevad, hommikul tagasi rändavad" - neelatan, aga enam ei aita miski.
"isade maale, isade maale" - ja pisarad jooksevadki silmanurgast põski mööda alla.
Ja nüüd ma vaatan ekraani ja tönnin omaette.
Minu lemmikkoht ses laulus on:
"Õhtud, mis ööaega sõuavad,
hulguvad, otsivad, jõuavad.
Pärale hommikumaale, isade maale"
Oeh... laulupeod...
Tönn-tönn-tönn-tönn-tönn...
***
PS. Ja kui keegi ei tea, milline see "Ilus maa" on, siis keskkooli-lõpu laulupeo video kah kõrvale.
Telli:
Postitused (Atom)