Vaikselt kasvab, kuhu ta jääb. Ahsoo, juuksuri juures käisin ma sel nädalal kah.
Pike River
Ma ei ole vaadanud, kas Eesti uudistesse sõnumid siitpoolt maakera jõudsid, aga Uus-Meremaa ja Austraalia meediakanaleis domineerib nüüd juba nädal aega Pike River kaevanduse õnnetus, http://en.wikipedia.org/wiki/Pike_River_Mine_disaster
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis nädal aega tagasi toimus söekaevanduses plahvatus (põhjus seni teadmata) ja 29 meest jäid kuhugi kaevanduse käikudesse. 6 päeva oodati ja loodeti, ehk on keegi elus, ehk saadakse keegi elusana välja tuua, aga üleeile toimunud lisaplahvatus muutis meeli: 29 käikudesse jäänud meest eeldatakse hukkunud olevat. Kuna käigud on ikka veel plahvatusohtlikke gaase täis, siis uuritakse olukorda robotitega.
Ma olen uudiseid kuulates vahel meenutanud vestlust ühe noore mehega 2-3 kuud tagasi.
Noormees - ma ei mäleta ta nime - pani tollal meie vastehitet tööruumides vaipkatet maha ja kuna mul polnud midagi targemat teha - ning temal oli igav - siis me ajasime pikalt juttu. Sain teada, et ta on alates 16-ndast eluaastast põrandaid ladunud; valmistub paari aasta pärast omaenda kodu püsti panema ning viimase projektina eluasemelaenu-vabasse koduehitusse plaanib Greymouthi lähedal paariks aastaks kaevurina tööle asuda, Skydive Wanaka olevat olnud üks tema viimaseid põrandatöid. Ta isa on aastaid kaevur olnud, kaevurite palgad pidavat head olema ning poiss oli kindel, et 2-3 aastat kaevurina ja tal on koduks vajalik kapital koos.
Ma ei mäleta, kas ta plaanis minna tööle Pike Riverisse või Spring Creeki (plahvatus oli Pike Riveris);
ma ei tea, millal ta tööle oleks asunud;
ma ei tea, mis vahetuses ta töötanuks, aga -
- kui ma kuulan uudiseid, siis ma mõtlen vahel, kas minu vestluskaaslane võis tolle 29 mehe hulgas olla. Kahekümnendates mehi oli tolle seltskonna sees ju omajagu, noorim, räägitakse, olevat olnud lausa 17.
Ma arvan, et kulub nädalaid, enne kui kellegi kehad välja suudetakse tuua, ning veel rohkem nädalaid, enne kui uudised vaibuvad. Seniks aga, just nagu pärast Foxi lennukit, jääme korraks tasa, tõstame pea ja liigume edasi.
Teisipäeval läheme Martyniga ultrahelisse vaatama ja kuulama, kumb on, poiss või tüdruk.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis nädal aega tagasi toimus söekaevanduses plahvatus (põhjus seni teadmata) ja 29 meest jäid kuhugi kaevanduse käikudesse. 6 päeva oodati ja loodeti, ehk on keegi elus, ehk saadakse keegi elusana välja tuua, aga üleeile toimunud lisaplahvatus muutis meeli: 29 käikudesse jäänud meest eeldatakse hukkunud olevat. Kuna käigud on ikka veel plahvatusohtlikke gaase täis, siis uuritakse olukorda robotitega.
Ma olen uudiseid kuulates vahel meenutanud vestlust ühe noore mehega 2-3 kuud tagasi.
Noormees - ma ei mäleta ta nime - pani tollal meie vastehitet tööruumides vaipkatet maha ja kuna mul polnud midagi targemat teha - ning temal oli igav - siis me ajasime pikalt juttu. Sain teada, et ta on alates 16-ndast eluaastast põrandaid ladunud; valmistub paari aasta pärast omaenda kodu püsti panema ning viimase projektina eluasemelaenu-vabasse koduehitusse plaanib Greymouthi lähedal paariks aastaks kaevurina tööle asuda, Skydive Wanaka olevat olnud üks tema viimaseid põrandatöid. Ta isa on aastaid kaevur olnud, kaevurite palgad pidavat head olema ning poiss oli kindel, et 2-3 aastat kaevurina ja tal on koduks vajalik kapital koos.
Ma ei mäleta, kas ta plaanis minna tööle Pike Riverisse või Spring Creeki (plahvatus oli Pike Riveris);
ma ei tea, millal ta tööle oleks asunud;
ma ei tea, mis vahetuses ta töötanuks, aga -
- kui ma kuulan uudiseid, siis ma mõtlen vahel, kas minu vestluskaaslane võis tolle 29 mehe hulgas olla. Kahekümnendates mehi oli tolle seltskonna sees ju omajagu, noorim, räägitakse, olevat olnud lausa 17.
Ma arvan, et kulub nädalaid, enne kui kellegi kehad välja suudetakse tuua, ning veel rohkem nädalaid, enne kui uudised vaibuvad. Seniks aga, just nagu pärast Foxi lennukit, jääme korraks tasa, tõstame pea ja liigume edasi.
Teisipäeval läheme Martyniga ultrahelisse vaatama ja kuulama, kumb on, poiss või tüdruk.
Kõht jagada kahega
Ma ei tea, kas Bubbles/Mullike kasvab ÜLESpoole - selle asemel, et väljapoole liikuda - või milles on värk, aga mul ei mahu toit enam makku ära. Pealtnäha pole kõhtu ju ollagi, aga seestpoolt tundub, et mul on viimase kahe nädalaga pool maomahtu kuhugi ära kadunud. No umbes nii, et läheme jaapani restorani sushit sööma ja ma pean 5 viilu järel pausi tegema, sest rohkem ei mahu.
Nii et mõni ime siis, et Lisa tööl kommenteeris bossile, et "iga kord, kui ma Mariat näen, ta sööb parajasti" - sest umbes niimoodi ongi ju. Ma söön terve päeva pisikeste portsude kaupa, sest normaalsed portsud ei mahu enam korraga sisse ja süüa, vaene hing, tahaks ju.
Oi mu hambaarst peab mulle ühe pika loengu, kui ma ta juurde kunagi hambaid näitama lähen... ;)
Nii et mõni ime siis, et Lisa tööl kommenteeris bossile, et "iga kord, kui ma Mariat näen, ta sööb parajasti" - sest umbes niimoodi ongi ju. Ma söön terve päeva pisikeste portsude kaupa, sest normaalsed portsud ei mahu enam korraga sisse ja süüa, vaene hing, tahaks ju.
Oi mu hambaarst peab mulle ühe pika loengu, kui ma ta juurde kunagi hambaid näitama lähen... ;)
Pilta
Jah, punu on hakanud kasvama. Aga ei, ta ei ole veel nii palju kasvanud, et asjassepuutumatud ka märkaks, et miskit lahti on. Hetkel on kõhu nägemise rõõmu saanud tunda vaid Martyn ja töökaaslased, kes mind päevast-päeva näevad ja seega ka vahet märkavad - et enne oli teistmoodi, kui praegu.
Ja kõhu peal lamamist naudin ka veel täiega, kuna karta on, et varsti enam ei saa.
Tugevad ja ootamatud tuuled
Paar kuud tagasi olin tunnistajaks vestlusele, mis minu arust jube hästi langvarjurite mõtteviisi kirjeldab.
Meie juures käis oma elu esimest hüpet tegemas elukutseline piloot, umbes 50-aastane naine, kes on ligi 30 aastat pisikesi turismilennukeid Mt Cooki mäe juures lennutanud. Ta oli just-just abikaasast lahku läinud, elevil "uue elu" üle ja tahtis seda rõõmsat sündmust kuidagi meeldejääval moel tähistada. Näiteks lennukist alla hüpata =)
Hüppe-eelselt parajalt närvis, seletas ta instruktor Eugen'ile, et tema jaoks on nii kummaline kontseptsioon, ronida täiesti töökorras, hästi hooldatud ja üsna uude lennukisse ning... sealt siis poole lennu pealt välja hüpata. Mille peale Eugen vaatas talle sügavalt silma, mõtles hetke ja teatas:
"Tead, ronida lennukisse ILMA langevarjuta - vot see on kreisi."
***
Ja jutu pikenduseks üks teine lugu veel.
Üleeile õnnestus mul näha päeva, kui meie turvalisusülem Uros (sisuliselt nagu langevarjupealik, kelle otsustada on, kas hüpatakse või ei hüpata ja kellel on kokku... mis-tand-oligi, 18 000 hüpet?) ütles maandumisplatsilt ühes langevarjuga tagasi kõndides: "Noh, poisid, mis te arvate - kumb oli ohutum, kas hüpata või lennukiga alla tulla? Ma arvan, et lennukiga alla tulla."
Tuul oli nimelt stabiilselt 15-16 sõlme kandis puhunud, 7-8 m/sek, ent nii kui lennuk hüppekõrgusele hakkas jõudma, tõusis tuul maapinnal 20-23 sõlme kanti (10-11 m/sek), mis on nibin-nabin alla selle piiri, kus Wanaka tiim hüppamisest keeldub. Ja nagu rusikas silmaauku: täpselt siis, kui viimane mees lennukist välja hüpanud oli, hakkas tuul üle lubatud piiri pasundama.
4-5 minuti jooksul, mis kulub langevarjul avamiskõrguselt maa peale jõudmiseks, tõusis tuul 28 sõlmeni (14 m/sek) ja viskas puhanguid nii värvikate hoogudena, et püüda aru saada, KUHU täpselt need langevarjud nüüd maanduvad, oli päris... veider. Tuul lükkas maanduvaid langevarje viimase 50 meetri peal kord tagasi, siis lasi jälle edasi, siis tagasi, edasi, jne, jne jne, ning meie "püüdjad", kelle ülesanne on jalad maha saanud langevarjuritelt "juhtohjad" üle haarata ning langevari "kustutada" (et ta maa peale variseks ning tuul teda kaasa ei saaks vedada), jooksid samamoodi, sinna-tänna, sinna-tänna, kuni kõik langevarjud lõpuks õnnelikult kätte saadi ja päeva lõppenuks võis kuulutada.
Ahsoo, jah, siis hakkas veel meie lennuk maanduma =)
Nädalavahetuse-piloot Peter oli uue PAC Xstoli roolis alles teist tööpäeva järjest, kuna lennuk on käigus olnud vähem kui nädal aega - ning tööpäevadel juhib teda Hamish, meie superpiloot.
Peter keeras maandumissirgele, lennuk hakkas kenasti traditsioonist maandumistrajektoori järgima, ainult et selle vahega, et... lennuki nina vaatas HOOPIS TEISES SUUNAS, kui maandumistrajektoor! =) Külgtuul oli nii kõva, et lennuk tuli maanduma nagu krabi, üks külg natuke ees.
Kogenud piloot nagu ta on, Pete sai nina enne asfaldile jõudmist kenasti sirgeks ning kõik lõppes ilma vahejuhtumiteta, aga minut aega hiljem võttis ta meie manifestilauaga raadioühenduse: "Noh, öelge palun, kas me oleme tänaseks lõpetanud?"
Manifest vastu: "Jah, Pete, ma arvan, et tänaseks aitab."
Pete: "Oh, väga tore. Lennuki juhtimine on praegu ilma selletagi piisavalt väljakutset pakkuv."
Ja nii me läksimegi tollel pärastlõunal koju ning hakkasime uuesti langevarjudega hüppama kell 8 hommikul =).
Side lõpp.
***
Neile meeletutele, kes ise ka pisikeste langevarjudega hüppavad (no, ütleme, alla 100 ruutjala) või on näinud, kuidas pisikesed langevarjud maanduvad:
võite proovida ette kujutada, kuidas maandub 69-ruutjalane langevari (ühes meie kaameramehega) eelkirjeldatud tugevate tuulehoogude käes. Ja kui palju ta fleerib, kui tuul siuke on =D.
(Mütaki!)
"Ollie, sul nüüd jalad valutavad ka ve?"
"Ei, äh, ei valuta nad midagi."
"Ahsoo."
Noh, kõik on hea, mis hästi lõppeb. Aga ma tõesti ei arva, et ma ise kunagi alla 100-ruutjalase varju alla end riputada tahaks.
Meie juures käis oma elu esimest hüpet tegemas elukutseline piloot, umbes 50-aastane naine, kes on ligi 30 aastat pisikesi turismilennukeid Mt Cooki mäe juures lennutanud. Ta oli just-just abikaasast lahku läinud, elevil "uue elu" üle ja tahtis seda rõõmsat sündmust kuidagi meeldejääval moel tähistada. Näiteks lennukist alla hüpata =)
Hüppe-eelselt parajalt närvis, seletas ta instruktor Eugen'ile, et tema jaoks on nii kummaline kontseptsioon, ronida täiesti töökorras, hästi hooldatud ja üsna uude lennukisse ning... sealt siis poole lennu pealt välja hüpata. Mille peale Eugen vaatas talle sügavalt silma, mõtles hetke ja teatas:
"Tead, ronida lennukisse ILMA langevarjuta - vot see on kreisi."
***
Ja jutu pikenduseks üks teine lugu veel.
Üleeile õnnestus mul näha päeva, kui meie turvalisusülem Uros (sisuliselt nagu langevarjupealik, kelle otsustada on, kas hüpatakse või ei hüpata ja kellel on kokku... mis-tand-oligi, 18 000 hüpet?) ütles maandumisplatsilt ühes langevarjuga tagasi kõndides: "Noh, poisid, mis te arvate - kumb oli ohutum, kas hüpata või lennukiga alla tulla? Ma arvan, et lennukiga alla tulla."
Tuul oli nimelt stabiilselt 15-16 sõlme kandis puhunud, 7-8 m/sek, ent nii kui lennuk hüppekõrgusele hakkas jõudma, tõusis tuul maapinnal 20-23 sõlme kanti (10-11 m/sek), mis on nibin-nabin alla selle piiri, kus Wanaka tiim hüppamisest keeldub. Ja nagu rusikas silmaauku: täpselt siis, kui viimane mees lennukist välja hüpanud oli, hakkas tuul üle lubatud piiri pasundama.
4-5 minuti jooksul, mis kulub langevarjul avamiskõrguselt maa peale jõudmiseks, tõusis tuul 28 sõlmeni (14 m/sek) ja viskas puhanguid nii värvikate hoogudena, et püüda aru saada, KUHU täpselt need langevarjud nüüd maanduvad, oli päris... veider. Tuul lükkas maanduvaid langevarje viimase 50 meetri peal kord tagasi, siis lasi jälle edasi, siis tagasi, edasi, jne, jne jne, ning meie "püüdjad", kelle ülesanne on jalad maha saanud langevarjuritelt "juhtohjad" üle haarata ning langevari "kustutada" (et ta maa peale variseks ning tuul teda kaasa ei saaks vedada), jooksid samamoodi, sinna-tänna, sinna-tänna, kuni kõik langevarjud lõpuks õnnelikult kätte saadi ja päeva lõppenuks võis kuulutada.
Ahsoo, jah, siis hakkas veel meie lennuk maanduma =)
Nädalavahetuse-piloot Peter oli uue PAC Xstoli roolis alles teist tööpäeva järjest, kuna lennuk on käigus olnud vähem kui nädal aega - ning tööpäevadel juhib teda Hamish, meie superpiloot.
Peter keeras maandumissirgele, lennuk hakkas kenasti traditsioonist maandumistrajektoori järgima, ainult et selle vahega, et... lennuki nina vaatas HOOPIS TEISES SUUNAS, kui maandumistrajektoor! =) Külgtuul oli nii kõva, et lennuk tuli maanduma nagu krabi, üks külg natuke ees.
Kogenud piloot nagu ta on, Pete sai nina enne asfaldile jõudmist kenasti sirgeks ning kõik lõppes ilma vahejuhtumiteta, aga minut aega hiljem võttis ta meie manifestilauaga raadioühenduse: "Noh, öelge palun, kas me oleme tänaseks lõpetanud?"
Manifest vastu: "Jah, Pete, ma arvan, et tänaseks aitab."
Pete: "Oh, väga tore. Lennuki juhtimine on praegu ilma selletagi piisavalt väljakutset pakkuv."
Ja nii me läksimegi tollel pärastlõunal koju ning hakkasime uuesti langevarjudega hüppama kell 8 hommikul =).
Side lõpp.
***
Neile meeletutele, kes ise ka pisikeste langevarjudega hüppavad (no, ütleme, alla 100 ruutjala) või on näinud, kuidas pisikesed langevarjud maanduvad:
võite proovida ette kujutada, kuidas maandub 69-ruutjalane langevari (ühes meie kaameramehega) eelkirjeldatud tugevate tuulehoogude käes. Ja kui palju ta fleerib, kui tuul siuke on =D.
(Mütaki!)
"Ollie, sul nüüd jalad valutavad ka ve?"
"Ei, äh, ei valuta nad midagi."
"Ahsoo."
Noh, kõik on hea, mis hästi lõppeb. Aga ma tõesti ei arva, et ma ise kunagi alla 100-ruutjalase varju alla end riputada tahaks.
Brother
Ja ma veel mõtlesin pangaväljavõtet vaadates, et huvitav, kuhu Martynil seda sularaha tarvis oli, et ta pangaautomaati kasutas - aga etskae, sain teada. Abikaasa tuli koju ühes vinge õmblusmasinaga =)
Kui ma mõtlen välja, mida ma esimesena õmmelda proovin, siis hakkan vuristama.
Kui ma mõtlen välja, mida ma esimesena õmmelda proovin, siis hakkan vuristama.
Levis!
Ho-ho-ho-ho-hoo! Mul on nüüd päriselt ka töötav nett kodus =D
Ja suure rõõmuga ei oskagi midagi sinna juurde lisada.
Uudistest siis põhimõtteliselt nii palju, et toit on nüüd juba kaks nädalat järjest ILMA ERANDITETA all püsinud. Halleluuja! Sest vahepeal oli tõesti juba tunne, et ma oksendan kuni aprillikuuni välja. Igasugused raamatud ja ämmaemand ja rasedatega kokku puutunud inimesed kuulutasid kui ühest suust, oh, pole hullu, 12. nädalal kaob kogu see häda ära - aga mina seda "kadumist" ei näinud, sest minul olid 11. ja 12. nädal need kõige hullemad nädalad üldse, mille peale need targad inimesed tegid nõutu näo pähe ja ütlesid: "Hmh."
Aga siis... siis... siis läks see häda tõesti tasapisi üle. Ja nüüd... nüüd on NII lihtne igasuguste pisikeste igapäevaasjade üle rõõmus olla! =)
Ärkan hommikul üles, hea on olla. Naeratan. Lähen toon köögist müslit külmutatud maasikatega ja söön. Naeratan. Õhtul valmistan endale ja Martynile karrit (saate aru, jah?, valmistan ISE süüa!). Naeratan. Siuke tunne, et kogu aeg on trullalaa ja trallalaa. SEST NII USKUMATULT TORE ON JÄLLE HÄSTI TUNDA! Bueno.
Ja vabandused, et ma viimased kaks kuud, tundub, muust ei kirjutagi kui ainult iiveldamisest - aga mu elu tõesti koosnes kaks kuud järjest peaaegu lõppematust iiveldamisest =).
Mis siis veel... Ahsoo, jah: kolisime. Elame nüüd Wanaka külje all lambakarjamaade vahel, eile sõitsin tükk maad lammaste taga, 10 km/h. Hommikuti (no ikka niimoodi viie-kuue paiku) algab akende taga siristamine ja määgimine, päris külaelu kohe, ja kaheksaks rahunetakse kenasti maha, kui majarahvas õnnestunult üles on aetud. Ühelt ja teiselt poolt maja näeb akendest vaade välja nii:
Töö juures on uus (tuttuus!) lennuk kohale jõudnud: PAC 750 XSTOL, spets meie jaoks (ja meie nõudmiste järgi) ehitatud tööhobune. Sisse mahub 14 inimest, töötab tiba vaiksemalt kui eelmine lennuk Cresco (kuna propelleril on 4 tiiba), üles läheb aeglasemalt, aga suurema kandevõime tõttu võimaldab lõppkokkuvõttes hüpata kiiremini-rohkem. Mina teda, arusaadavatel põhjustel, hetkel testida ei saa, aga poisid ütlevad, et täitsa mõnus on. Hüppesirgel tiba kiirem kui Cresco, aga eks nad harjuvad.
Uus videosüsteem on videote toimetamise jaoks ka lõplikult üles saanud. Valisime lõpuks 3 Windowsiga arvutit, 8 tuuma igaühes ja Sony Vegas Pro tarkvarana peal. Homme teen paar pilti kah ja näitan, mis värk mul nüüd tööl on.
Ja elamisloa uus taotlus on Christchurchis läbivaatamisel, saime üleeile immigratsiooniametist telefonikõne, nii et varsti peaks kuulma, kuidas läheb ja mis nad meiega teha otsustavad. Et kas jääme Uus-Meremaale või ei jää. Või hakkame edasi töölubasid kahe aasta kaupa pikendama.
Nii, aga nüüd ma lähen kööki hapukurgivõileiba valmistama, nii et hoidke lipp kõrgel ja varsti kuuleb jälle. Tsau!
Ja suure rõõmuga ei oskagi midagi sinna juurde lisada.
Uudistest siis põhimõtteliselt nii palju, et toit on nüüd juba kaks nädalat järjest ILMA ERANDITETA all püsinud. Halleluuja! Sest vahepeal oli tõesti juba tunne, et ma oksendan kuni aprillikuuni välja. Igasugused raamatud ja ämmaemand ja rasedatega kokku puutunud inimesed kuulutasid kui ühest suust, oh, pole hullu, 12. nädalal kaob kogu see häda ära - aga mina seda "kadumist" ei näinud, sest minul olid 11. ja 12. nädal need kõige hullemad nädalad üldse, mille peale need targad inimesed tegid nõutu näo pähe ja ütlesid: "Hmh."
Aga siis... siis... siis läks see häda tõesti tasapisi üle. Ja nüüd... nüüd on NII lihtne igasuguste pisikeste igapäevaasjade üle rõõmus olla! =)
Ärkan hommikul üles, hea on olla. Naeratan. Lähen toon köögist müslit külmutatud maasikatega ja söön. Naeratan. Õhtul valmistan endale ja Martynile karrit (saate aru, jah?, valmistan ISE süüa!). Naeratan. Siuke tunne, et kogu aeg on trullalaa ja trallalaa. SEST NII USKUMATULT TORE ON JÄLLE HÄSTI TUNDA! Bueno.
Ja vabandused, et ma viimased kaks kuud, tundub, muust ei kirjutagi kui ainult iiveldamisest - aga mu elu tõesti koosnes kaks kuud järjest peaaegu lõppematust iiveldamisest =).
Mis siis veel... Ahsoo, jah: kolisime. Elame nüüd Wanaka külje all lambakarjamaade vahel, eile sõitsin tükk maad lammaste taga, 10 km/h. Hommikuti (no ikka niimoodi viie-kuue paiku) algab akende taga siristamine ja määgimine, päris külaelu kohe, ja kaheksaks rahunetakse kenasti maha, kui majarahvas õnnestunult üles on aetud. Ühelt ja teiselt poolt maja näeb akendest vaade välja nii:
Töö juures on uus (tuttuus!) lennuk kohale jõudnud: PAC 750 XSTOL, spets meie jaoks (ja meie nõudmiste järgi) ehitatud tööhobune. Sisse mahub 14 inimest, töötab tiba vaiksemalt kui eelmine lennuk Cresco (kuna propelleril on 4 tiiba), üles läheb aeglasemalt, aga suurema kandevõime tõttu võimaldab lõppkokkuvõttes hüpata kiiremini-rohkem. Mina teda, arusaadavatel põhjustel, hetkel testida ei saa, aga poisid ütlevad, et täitsa mõnus on. Hüppesirgel tiba kiirem kui Cresco, aga eks nad harjuvad.
Uus videosüsteem on videote toimetamise jaoks ka lõplikult üles saanud. Valisime lõpuks 3 Windowsiga arvutit, 8 tuuma igaühes ja Sony Vegas Pro tarkvarana peal. Homme teen paar pilti kah ja näitan, mis värk mul nüüd tööl on.
Ja elamisloa uus taotlus on Christchurchis läbivaatamisel, saime üleeile immigratsiooniametist telefonikõne, nii et varsti peaks kuulma, kuidas läheb ja mis nad meiega teha otsustavad. Et kas jääme Uus-Meremaale või ei jää. Või hakkame edasi töölubasid kahe aasta kaupa pikendama.
Nii, aga nüüd ma lähen kööki hapukurgivõileiba valmistama, nii et hoidke lipp kõrgel ja varsti kuuleb jälle. Tsau!
Kiire postitus
Jep, koik on korras ja enesetunne laheb jarjest paremaks. Iiveldamine-oksendamine on PEAAEGU ara loppenud, me oleme uude majja kolinud ja sel nadalal uritan interneti kah sisse saada, et kirjutada ja postitada.
Tellimine:
Postitused (Atom)