Mariana ja Haimega Cardronas

Clutha, allavoolu

Veel üks põhjusi, miks Wanakas on nii äge elada.

Sõitsime kahe autoga 15 km allavoolu, jätsime ühe maanteesilla äärde ja tulime Bruce'iga tagasi koju. Panime soojad riided selga, puhusime parved õhku täis, ujuvvestid näppu ja kõndisime alla jõe juurde – 100 meetrit koduuksest. Ja järgmised poolteist tundi parvetasime allavoolu.





Üsna mitmes kohas olid päris lõbusad kärestikud ning andke siinkohal andeks, et kärestikus pilte ei klõpsinud teha – mul oli muudki teha, näiteks iseennast õiges kohas hoida, et kividele otsa ei sõidaks. Nii et fotosid sai klõpsitud ikka rahulikel juppidel ja alati minu parvest Martyni parve suunas.

Ja veel: tore, kui koduuksest sisse astudes ootab mind selline lõunasnäkk. Martyn teadis, et olin tühja kõhuga koju jõudmas.

Mis toimub - eriti midagi ei toimugi

Et siis mis toimunud on, jah.

Noh, internetti – nagu ise vist arvata võite – mul kodus ikka ei ole. Lähem uurimine mobiilse levi võimalustesse näitas kenasti kätte, et internet oleks aeglane (sest ma elan, nagu Andre ütles, vanajumala selja taga ehk mt Ironi varjus, kuhu side hästi levida ei taha) ning sealjuures kallis, nii et internett jäi sinna, kuhu jäi. Lisaks olen ma ka linnast 10 min autosõidu kaugusel, mistõttu ma ei viitsi väga internetikohvikus passimas käia.

Küll aga olen ma hoogsalt muude asjadega tegelenud.

Eile käisime ühes eestlanna Mariana ja tema mehhiklasest noormehe Haimega lumelaudamas ja suusatamas. Nad, kurivaimud, ei kavatsenud küll alguses oma Wanaka külastamisse mäelkäiku mahutada, aga lõpuks olid siiski mõistlikud ja tulid minuga Cardronasse kaasa. Ja mõlemad jäid sigarahule =)











Eelmisel nädalal käisin taanlanna Ninaga ronimisseinal. Mõnus on oma papudes ronida!


Ja üldiselt ongi siin elu vaikselt nii, et kevad tuleb ja pajuurvad on väljas ja kass on jälle veranda peal käima hakanud (opossum õnneks ei ole) ja kui ülikoolipaberid postiga kohale jõuavad, saab jälle samm lähemale elamisloale. Nii et siuke elu. Vaikselt tiksume.

Cayenne pipar opossumile

Mida teha, kui opossum õhtuti katusetalade otsas konutab ja lärmi lööb?

Tuleb talle cayenne'i pipraga tagumikku virutada - arvab Martyn. Ja ega's midagi, opossum pole enam tagasi tulnud. Terve veranda on pipraterasid täis.

Aga noh, ühtlasi on nüüd ka kass solvunud ja hoiab verandast eemale.

Tegeleme immigratsiooniküsimustega

Puhkepäev. Või siis, noh, "puhkepäev" - tööst vaba päev küll, aga puhkamisega ma täna eriti ei tegele.

Olen Queenstownis, käisin just immigratsiooniametis asju selgeks rääkimas. Pea on pulki täis. Ühest küljest tahaks öelda, et uuuuuhhhhh, peab see siis nii pikk ja keeruline protsess olema! Aga teisest küljest ma saan ju aru, miks elamisluba ei ole selline lihtne asi, et oleks, hopsasaa!, ja valmis - kui elamislubasid niisama antaks, siis oleks kõigil varsti elamisload käes ju.

Aga et elamisloast.

Hetkel on põhiküsimus see, et kes on põhitaotleja, mina või Martyn - kuna üks peab olema nö eesel, kelle nime alt taotlus sisse läheb, ja teine on niisama koormana kaasas.

Ühest küljest on mõtet, et mina oleks põhitaotleja, kuna:
* minu töö on nn "skilled employment" ehk spetsialisti ametikoht (Martyn sama)
* mina olen juba pikaajalise tööloa peal (samas kui Martynil on alles "working holiday" ehk noore ränduri ajutine tööluba)
* minu töö kuulub "identified future growth area" alla ehk on tulevikus laienev majandusharu, videote toimetamine (Martynil see puudub)
* mul on kõrgharidus olemas (Martynil sama)
* mina olen alla 29-aastane ja saan vanuse eest rohkem lisapunkte (Martyn, seevastu, saab septembris 30)

Aga teisest küljest... täielik peavalu on minu dokumentidega.

1. Keeleküsimus: mina tegin just IELTSi testi oma inglise keele oskuse tõestamiseks, maksis ca 2000 krooni, samas Martyn seda ei peaks tegema, kuna on Inglismaalt.

2. Hariduse küsimus: et minu Tartu Ülikooli diplomit ka Uus-Meremaa immigratsiooniameti poolt kõrgharidusena tunnustataks, peab see minema Uus-Meremaa "Qualification Authority" kvaliteedikontrolli ja maksab ca 6000 krooni. Martyn seda tegema ei peaks, kuna on Inglismaalt.

3. Politseitõendi küsimus: avalduse sisseandmise hetkel peab olema (kodakondsusriigi) politseitõend mitte rohkem kui 3 kuud tagasi välja antud. Aga kuna eestikeelsena tuleb ta notari poolt tõlkida ja kinnitada lasta, siis see on jälle mingi ajastamise küsimus ja läheb maksma ca 500 krooni. Martynil seda probleemi pole, kuna Inglismaal antakse neid, üllatus-üllatus, inglisekeelsena.

No ja lisaks tuleb tervisekontrollis jälle ära käia (ca 2500 krooni), Epu käest inglisekeelne toetuskiri küsida, Skydive Lake Wanaka käest toetuskiri küsida, Martyni dokumendid külge panna ja...

Ahh, tegelt ma tean küll, mida tuleb teha - mina pean põhitaotlejana sisse minema ja tuleb see paberihunnik lihtsalt kokku ajada. Koos taotluse esitamise tasuga läheb see nali umbes 20 000 krooni maksma ja kui taotlus rahuldatakse, siis veel umbes 15 000 krooni elamisloa ja Martyni eest. Tuleb lihtsalt rahulikult sisse hingata, välja hingata, dokumente ajada, raha teenida ja... elada =).

Näe, hakkaski juba kergem, et ära sai jagatud.

Ei, elu on mul siin ilus muidu. Oleks lihtsalt natuke lihtsam, kui ma oleks Ühendkuningriigist, mitte aga Eestist =)

***

Muide, kui keegi tahab näha, milline Wanakas ilm on, siis minge http://www.lakewanaka.co.nz/ ja klikkige "Web Cam" lehe ulaääres.

Video Brewsterilt