...Kohtla-Järve annab kultuurilises mõttes ikka oluliselt tugevama elamuse kui mõni läänelik riik kokku. Uus-Meremaa näiteks =)
Käisime linnasaunas, piletitädi lippas kah vahepeal leiliruumi ja istus siis, voodilina ümber ja loppivajunud rinnad katte all selgelt näha, edasi piletilauas. Ja oligi normaalne.
Nüüd istusin arvuti taha ja köögist toodi kauss kalaleemega ja taldrikutäis kalapäid. Ma siis läksin kööki küsima, et mismõttes =D. Tuli välja, et kala kukla peal pidigi see kõikse parem liha olema. No okei, ma siis söön neid kalapäid ja rüüpan puljongit pääle...
Külas
Lahedam on olla, kui asju tehtud saab.
Lõikasin vanadelt teksadelt kulunud allääred ära. Nüüd oleks vaja veel istmevahe õmblemismasinaga üle käia, et nad päris KRRRRRDI! ei käiks ;).
Vanad tennised parandasin tugeva nööriga ära. Eks näis, kas peavad.
Pagas on ära sorteeritud. Riided jäävad 90% teistele kanda, matkavarustus tuleb 90% minuga kaasa =). Kott on 20+ kilo.
Arstil sai käidud, kuigi tervisekindlustuse sisselülitamine viibis. Noh, eks maksin siis ise, mis seal's ikka.
Kirjastuse rahvas sai ära nähtud. Intervjuu sai antud. Pühapäeval tuleb raamatukokku rääkima minna ja fotod kaasa võtta.
Järgmine aasta tuleb... huvitav.
Juunist kuni septembrini saab minu väljundiks lumelaud: hommikul mäkke, kui helistatakse vahepeal tööle minna, siis tööle, ja kui ei helistata... siis edasi mäel olla. Graham (Foxi liustikult) on õlavigastuse tõttu ikka veel audis, nii et talvel me mägedesse ronima arvatavasti ei lähe, aga kevadel-suvel võib juba täitsa asja saada - Graham on lubanud, et õpetab mu mägedes kassidega liikuma ning saapad võtan ma sel korral Uus-Meremaale kaasa kah.
Järgmine suvi tuleb kiire. Olenevalt sellest, kuidas meie hoone ümberehitused, lisatöötajad jmt laheneb, võib järgmine suvi minu jaoks isegi kiirem tulla, kui eelmine oli, sest kui ma suudan kõik videod (ja uue lennukiga tuleb videosid rohkem) ise ära teha, kannan ma suurenenud koormuse enda peal ära. Huvitav, kas suudan?
Suvel-sügisel saan ma arvatavasti ka edasise elu suhtes targemaks. Mida Uus-Meremaa immigratsiooniamet meist arvab? Kas jääme püsima? Ja kui ma mõtlen neile kahele koera jalutusrihmale, mis Andre meile kinkis, ja Marru öeldud "kui võtate koera, tuleb ka elamisluba" sisetundele, siis... no ei tea. Äkki tuleb koer kah?
Talv tuleb huvitav. Kevad kah. Suvi kah. Sügis kah. Pukki, terve elu on tegelikult huvitav!
Mul on Eestis sisuliselt kolm asja veel ära teha: pass kätte saada. Mõned sõbrad näha. Ja langevarjuga hüpata! Järgmisel nädalal liigun Tallinnasse, jahus tuleb uus hüppekoolitus läbi teha ja siis nädalavahetuseks Kuusikule. Tehtagu ilma!
A muidu, muidu on kõik vanaviisi. Ida-Viru on vanaviisi, Tartu on vanaviisi, pere on vanaviisi. Mina olen... teistmoodi.
Küllatulemise tunne on. Mul on Wanakas omad rutiinid, omad tegemised, isegi lõhnad on omamoodi, aga siin ma nagu ei oska midagi peale hakata: ma vaatan küll enda ümber ja mäletan, et mina ka elasin siin, aga nüüd siin on asjad kellegi teise käe järgi ära pandud. Lõhnad on teised ja tunne on ka teine, noh.
Ma tegelt tahtsin kirjutada veel: näiteks sellest, kuidas ma olen viimased aasta aega elanud paikades, kus ei ole kellegi teise rutiini ees, vaid ma tulen sisse ja teen kõik algusest peale enda järgi.
Aga ma ei kirjuta. Ma lähen kohe ema ja naabrinaisega sauna. Naabrimees on meile isegi värske viha valmis lõiganud!
Lõikasin vanadelt teksadelt kulunud allääred ära. Nüüd oleks vaja veel istmevahe õmblemismasinaga üle käia, et nad päris KRRRRRDI! ei käiks ;).
Vanad tennised parandasin tugeva nööriga ära. Eks näis, kas peavad.
Pagas on ära sorteeritud. Riided jäävad 90% teistele kanda, matkavarustus tuleb 90% minuga kaasa =). Kott on 20+ kilo.
Arstil sai käidud, kuigi tervisekindlustuse sisselülitamine viibis. Noh, eks maksin siis ise, mis seal's ikka.
Kirjastuse rahvas sai ära nähtud. Intervjuu sai antud. Pühapäeval tuleb raamatukokku rääkima minna ja fotod kaasa võtta.
Järgmine aasta tuleb... huvitav.
Juunist kuni septembrini saab minu väljundiks lumelaud: hommikul mäkke, kui helistatakse vahepeal tööle minna, siis tööle, ja kui ei helistata... siis edasi mäel olla. Graham (Foxi liustikult) on õlavigastuse tõttu ikka veel audis, nii et talvel me mägedesse ronima arvatavasti ei lähe, aga kevadel-suvel võib juba täitsa asja saada - Graham on lubanud, et õpetab mu mägedes kassidega liikuma ning saapad võtan ma sel korral Uus-Meremaale kaasa kah.
Järgmine suvi tuleb kiire. Olenevalt sellest, kuidas meie hoone ümberehitused, lisatöötajad jmt laheneb, võib järgmine suvi minu jaoks isegi kiirem tulla, kui eelmine oli, sest kui ma suudan kõik videod (ja uue lennukiga tuleb videosid rohkem) ise ära teha, kannan ma suurenenud koormuse enda peal ära. Huvitav, kas suudan?
Suvel-sügisel saan ma arvatavasti ka edasise elu suhtes targemaks. Mida Uus-Meremaa immigratsiooniamet meist arvab? Kas jääme püsima? Ja kui ma mõtlen neile kahele koera jalutusrihmale, mis Andre meile kinkis, ja Marru öeldud "kui võtate koera, tuleb ka elamisluba" sisetundele, siis... no ei tea. Äkki tuleb koer kah?
Talv tuleb huvitav. Kevad kah. Suvi kah. Sügis kah. Pukki, terve elu on tegelikult huvitav!
Mul on Eestis sisuliselt kolm asja veel ära teha: pass kätte saada. Mõned sõbrad näha. Ja langevarjuga hüpata! Järgmisel nädalal liigun Tallinnasse, jahus tuleb uus hüppekoolitus läbi teha ja siis nädalavahetuseks Kuusikule. Tehtagu ilma!
A muidu, muidu on kõik vanaviisi. Ida-Viru on vanaviisi, Tartu on vanaviisi, pere on vanaviisi. Mina olen... teistmoodi.
Küllatulemise tunne on. Mul on Wanakas omad rutiinid, omad tegemised, isegi lõhnad on omamoodi, aga siin ma nagu ei oska midagi peale hakata: ma vaatan küll enda ümber ja mäletan, et mina ka elasin siin, aga nüüd siin on asjad kellegi teise käe järgi ära pandud. Lõhnad on teised ja tunne on ka teine, noh.
Ma tegelt tahtsin kirjutada veel: näiteks sellest, kuidas ma olen viimased aasta aega elanud paikades, kus ei ole kellegi teise rutiini ees, vaid ma tulen sisse ja teen kõik algusest peale enda järgi.
Aga ma ei kirjuta. Ma lähen kohe ema ja naabrinaisega sauna. Naabrimees on meile isegi värske viha valmis lõiganud!
No pe*sse küll!
Kuri on olla. Ei teagi, kelle peale - sest tegelt ei ole otseselt kellegi peale kuri olla - aga ikkagi on kuri.
Aasta tagasi ma saatsin Teravmägedele ühe hästi ilusa foto: Daki trükkis ta ära ja raami pani ka ümber. No nagu näitusepilt oli lausa!
Aga paar kuud pärast ärasaatmist (mina olin siis juba Uus-Meremaal) ütles ema, et postipakk tuli tagasi märkega "vastu võtmata", et Teravmägedel polnud teda postkontorist välja võetud. Ja ema märkis veel, et "miski koliseb sees", aga kuna ise ei tahtnud sellega tegeleda, siis ütles, et mina ise tagasi tulles tegeleksin.
No tegelesin nüüd: võtsin pakist lahti ja vaatasin. Minge muffi, mihuke see pakk välja nägi!
Pilt on jummala katki, metallraam välja väänatud. Ja Eesti Postist öeldi, et nemad võtavad pretensioone vastu ainult 6 kuud pärast juhtumit - nii et nüüd pole temaga enam midagi peale hakata, kui ainult välja visata või tükkideks lõigata.
Ja teine asi ka - nimevahetus.
Helistasin täna ministeeriumisse, et kaugel nimevahetuse avaldus on. Ministeerium vastu: nemad pole dokumente kätte saanud.
Siis helistasin kohalikku perekonnaseisuametisse: nemad on dokumendid postiga ministeeriumisse saatnud ja nemad ei tea midagi, et postist peaks järele kontrollima. Siis rääkisin jälle ministeeriumiga.
Ühesõnaga, Ida-Virust on dokumendid pea kaks nädalat tagasi ära läinud, Tallinnasse pole nad siiamaani jõudnud ja kus asuvad, keegi ei tea.
Kui nüüd mõelda siia otsa veel selle peale, et auto sain ma Chevy keskusest kätte katkisena ja kogu see Eestis käimine on nigu kände mööda ronimine - ükski asi ei lähe libedalt - siis ongi siuke tunne, et ei tea, äkki peaks langevarjuhüpped kah igaks juhuks tegemata jätma, ptüi.
Kuri on olla. Tagasi tahan, kus kõik on enda käe järgi ja rahulik. Urr!
Kuri on olla. Ei teagi, kelle peale - sest tegelt ei ole otseselt kellegi peale kuri olla - aga ikkagi on kuri.
Aasta tagasi ma saatsin Teravmägedele ühe hästi ilusa foto: Daki trükkis ta ära ja raami pani ka ümber. No nagu näitusepilt oli lausa!
Aga paar kuud pärast ärasaatmist (mina olin siis juba Uus-Meremaal) ütles ema, et postipakk tuli tagasi märkega "vastu võtmata", et Teravmägedel polnud teda postkontorist välja võetud. Ja ema märkis veel, et "miski koliseb sees", aga kuna ise ei tahtnud sellega tegeleda, siis ütles, et mina ise tagasi tulles tegeleksin.
No tegelesin nüüd: võtsin pakist lahti ja vaatasin. Minge muffi, mihuke see pakk välja nägi!
Pilt on jummala katki, metallraam välja väänatud. Ja Eesti Postist öeldi, et nemad võtavad pretensioone vastu ainult 6 kuud pärast juhtumit - nii et nüüd pole temaga enam midagi peale hakata, kui ainult välja visata või tükkideks lõigata.
Ja teine asi ka - nimevahetus.
Helistasin täna ministeeriumisse, et kaugel nimevahetuse avaldus on. Ministeerium vastu: nemad pole dokumente kätte saanud.
Siis helistasin kohalikku perekonnaseisuametisse: nemad on dokumendid postiga ministeeriumisse saatnud ja nemad ei tea midagi, et postist peaks järele kontrollima. Siis rääkisin jälle ministeeriumiga.
Ühesõnaga, Ida-Virust on dokumendid pea kaks nädalat tagasi ära läinud, Tallinnasse pole nad siiamaani jõudnud ja kus asuvad, keegi ei tea.
Kui nüüd mõelda siia otsa veel selle peale, et auto sain ma Chevy keskusest kätte katkisena ja kogu see Eestis käimine on nigu kände mööda ronimine - ükski asi ei lähe libedalt - siis ongi siuke tunne, et ei tea, äkki peaks langevarjuhüpped kah igaks juhuks tegemata jätma, ptüi.
Kuri on olla. Tagasi tahan, kus kõik on enda käe järgi ja rahulik. Urr!
Viimane nädal on olnud täis...
...külmetamist ja palavust ühekorraga.
...lollitamist.
...kaevurijutte.
...poosetamist.
...kohalikke "tähtiskohti".
...kalmistuid.
...ühe imestamisi ja teise muigamist.
...kaamerat, mis kogu aeg klõpsub.
...tuhamägesid.
...kleite ja palavust.
...sauna.
...grilli ja sääski.
...matkatarvete sorteerimist ja osa keset tuba püstipanemist.
...vaateid.
Nüüd on paar arstilkäiku, jutuõhtu raamatukogus, sugulasi-sõpru ja siis - annaks taevas, et ilma oleks - langevarjuhüppeid. Varbad kihelevad ja sõrmed sügelevad. Libedad varjud! Punased tunked! Instruktor, kes ukse pealt alla vahib!
Naeratus.
...lollitamist.
...kaevurijutte.
...poosetamist.
...kohalikke "tähtiskohti".
...kalmistuid.
...ühe imestamisi ja teise muigamist.
...kaamerat, mis kogu aeg klõpsub.
...tuhamägesid.
...kleite ja palavust.
...sauna.
...grilli ja sääski.
...matkatarvete sorteerimist ja osa keset tuba püstipanemist.
...vaateid.
Nüüd on paar arstilkäiku, jutuõhtu raamatukogus, sugulasi-sõpru ja siis - annaks taevas, et ilma oleks - langevarjuhüppeid. Varbad kihelevad ja sõrmed sügelevad. Libedad varjud! Punased tunked! Instruktor, kes ukse pealt alla vahib!
Naeratus.
J2lle juhuslikus kontrollis
Alates 2007. a USA's k2igust v6etakse mind vaat et igas lennujaamas (ehk ca 2/3 lendudest, kus ma peal olen) "juhuslikku kontrolli", kus tuleb kott lahti pakkida, suust proovi anda, k2telt proovi anda, end l2bi kompida lasta ja muud taolist. T2na j2lle =D
Eelmine kord (Queenstownis maandudes) oli terve koridorit2is inimesi liikumas, turvapersonal vibutas ikkagi mulle k2ega ja palus k6rvale astuda. T2na l2ksin Sydney lennujaamas yksinda rahvusvaheliselt lennult rahvusvahelisele lennule - ja ka t2na v6eti eraldi ette.
"Ha, lubage, ma arvan - te tahate mind juhuslikku kontrolli, jah?" naersin ma turvat2dile, kes mind eraldi putkasse komandeeris, "Einoh, v6tke aga v6tke. Ma olen juba harjunud."
Kas mul on siuke n2gu peas v6i, et peab kontrollima? V6i ma olen nii ilus, et minuga eraldi aega peab veetma? V6i on minu "loterii6nn" asendatud "juhusliku kontrolli" 6nnega?
J2rgmine kord l2hen turvakontrollidest jaanip2eva paiku l2bi - siis, kui tagasi Uus-Meremaale lendan. Eks ma siis annan teada, kas tagasilennul j2lle v6etakse =D
Eelmine kord (Queenstownis maandudes) oli terve koridorit2is inimesi liikumas, turvapersonal vibutas ikkagi mulle k2ega ja palus k6rvale astuda. T2na l2ksin Sydney lennujaamas yksinda rahvusvaheliselt lennult rahvusvahelisele lennule - ja ka t2na v6eti eraldi ette.
"Ha, lubage, ma arvan - te tahate mind juhuslikku kontrolli, jah?" naersin ma turvat2dile, kes mind eraldi putkasse komandeeris, "Einoh, v6tke aga v6tke. Ma olen juba harjunud."
Kas mul on siuke n2gu peas v6i, et peab kontrollima? V6i ma olen nii ilus, et minuga eraldi aega peab veetma? V6i on minu "loterii6nn" asendatud "juhusliku kontrolli" 6nnega?
J2rgmine kord l2hen turvakontrollidest jaanip2eva paiku l2bi - siis, kui tagasi Uus-Meremaale lendan. Eks ma siis annan teada, kas tagasilennul j2lle v6etakse =D
I'm so over this name changing s*it...
Kuna Uus-Meremaa ei trüki abielutunnistustele, et naine võtab abielludes mehe nime, siis nimevahetuse menetlemine võtab Eestis 2-3 kuud aega.
Minge pe*sse ütleks selle peale. Ausõna on kõrini.
Minge pe*sse ütleks selle peale. Ausõna on kõrini.
Meeskonnatöö
Enne, kui Martyn Euroopa suunas minema pani, tegi ta kingitusele oma "poole" - raami manuka puust (teepuust).
Assa raks, kui kõva see puu on! Martynil läks mitu tundi, et raam valmis saeda. Ja assa raks, kui ilus lõpuks välja tuli =)
Assa raks, kui kõva see puu on! Martynil läks mitu tundi, et raam valmis saeda. Ja assa raks, kui ilus lõpuks välja tuli =)
Ješšššš!
Cardronal on lumi maas. Lumi! Lumilumilumilumilumi!
Kui ma Eestist tagasi Uus-Meremaale jõuan, hakkab siin suusahooaeg, 25. juunil on Cardronas ametlik avamispidu. Ägeägeägeägeäge!
Martyn (kes on nüüd juba Inglismaal) tunnistas eile, et ta tahab tagasi Uus-Meremaale tulla rohkem, kui Euroopas olla. Ärge pahandage, aga ma noogutasin kaasa, et ma tahan tagasi Uus-Meremaale tulla rohkem, kui Euroopasse üldse minna =D. Lumelaud on voodi all. Varbad sügelevad juba.
Kui ma Eestist tagasi Uus-Meremaale jõuan, hakkab siin suusahooaeg, 25. juunil on Cardronas ametlik avamispidu. Ägeägeägeägeäge!
Martyn (kes on nüüd juba Inglismaal) tunnistas eile, et ta tahab tagasi Uus-Meremaale tulla rohkem, kui Euroopas olla. Ärge pahandage, aga ma noogutasin kaasa, et ma tahan tagasi Uus-Meremaale tulla rohkem, kui Euroopasse üldse minna =D. Lumelaud on voodi all. Varbad sügelevad juba.
Mõtleme, kuidas Maci üles seada
Huvitavad ajad.
Novembris alustab meie hüppetiim uue lennukiga: PACi Cresco asemel tuleb meile PACi P-750 XSTOL ning kandevõime läheb 10 inimese pealt 16-le. Mis omakorda tähendab, et meil läheb tarvis rohkem langevarjureid, rohkem pakkijaid ja võib-olla, kuigi pole veel kindel, rohkem videotoimetajaid. Kõike hakkab olema rohkem.
Angaar ehitatakse põhjalikult ümber: praegusest piklikust videoruumist saab lennukikere (Jools on juba leidnud vanad lennukiistmed, mis Air New Zealandilt ära ostetakse), kus hakatakse näitama ohutusvideosid, pakkimisala lükatakse rohkem seina poole, köögist tehakse WC, minule ehitatakse omaette videoruum praegusele pakkimisalale ning köök, haha-haha, hakkab olema videoruumi lae peal =).
Praegune videotoimetamise süsteem muutub kah põhjalikult.
Praegu näeb videotoimetamine välja sisuliselt nii, et kaameramehed teevad video nii, nagu ta lõppvariandis peaks välja nägema (ehk kõik kaadrivahetused jmt teevad nemad kaameraga, mina enam midagi välja ei lõika) ja mina mängin ainult heliga - vahetan lindistamise ajal lugusid ja, voila, ongi video valmis. Vabrikutöö, aga kiire.
Kevadest (Eesti sügisest) lähme arvatavasti üle Macile ning videotarkvarale. Praegu käib just arutamine, et mida ja kuidas ja kui palju.
Lühipoint on see, et kui inimene on langevarjuga ära hüpanud, peaks ta poole tunni jooksul saama
1) hea kvaliteediga video (ehk High Definition USB/Blu-Ray peal või Standard Definition DVD peal)
2) madala kvaliteediga video internetti riputamiseks
3) hea kvaliteediga fotofailid
4) madala kvaliteediga fotofailid internetti riputamiseks
Ja Maciga saaks seda teha küll. Ainus häda on nüüd see, et... seni, kuni tarkvara impordib videot või ekspordib, on kõik muud funktsioonid lukus: impordi/ekspordi ajal ei saa toimetada. Ja mitut versiooni samast tarkvarast ei saa korraga jooksutada.
Ja nüüd ongi vaja otsustada:
1) kas me paneme laua peale püsti kolm Maci, mida ma siis järgemööda kasutan? Samal ajal, kui üks impordib, olen ma teise peal toimetamas ja kolmandal eksportimas, või
2) paneme laua peale ühe Maci, millel on mitu erinevat tarkvara, mida ma siis järgemööda kasutan.
Seni pole me veel välja mõelnud, kuidas oleks võimalik jooksutada mitut akent samast tarkvarast. Andy on küll pakkunud, et nelja tuumaga (quad-core) Maci peaks saama niimoodi üles sättida küll, et iga tarkvara aken jookseb sisuliselt erineva tuuma pealt, aga... kuidas?
Huvitavad ajad, huvitavad.
Novembris alustab meie hüppetiim uue lennukiga: PACi Cresco asemel tuleb meile PACi P-750 XSTOL ning kandevõime läheb 10 inimese pealt 16-le. Mis omakorda tähendab, et meil läheb tarvis rohkem langevarjureid, rohkem pakkijaid ja võib-olla, kuigi pole veel kindel, rohkem videotoimetajaid. Kõike hakkab olema rohkem.
Angaar ehitatakse põhjalikult ümber: praegusest piklikust videoruumist saab lennukikere (Jools on juba leidnud vanad lennukiistmed, mis Air New Zealandilt ära ostetakse), kus hakatakse näitama ohutusvideosid, pakkimisala lükatakse rohkem seina poole, köögist tehakse WC, minule ehitatakse omaette videoruum praegusele pakkimisalale ning köök, haha-haha, hakkab olema videoruumi lae peal =).
Praegune videotoimetamise süsteem muutub kah põhjalikult.
Praegu näeb videotoimetamine välja sisuliselt nii, et kaameramehed teevad video nii, nagu ta lõppvariandis peaks välja nägema (ehk kõik kaadrivahetused jmt teevad nemad kaameraga, mina enam midagi välja ei lõika) ja mina mängin ainult heliga - vahetan lindistamise ajal lugusid ja, voila, ongi video valmis. Vabrikutöö, aga kiire.
Kevadest (Eesti sügisest) lähme arvatavasti üle Macile ning videotarkvarale. Praegu käib just arutamine, et mida ja kuidas ja kui palju.
Lühipoint on see, et kui inimene on langevarjuga ära hüpanud, peaks ta poole tunni jooksul saama
1) hea kvaliteediga video (ehk High Definition USB/Blu-Ray peal või Standard Definition DVD peal)
2) madala kvaliteediga video internetti riputamiseks
3) hea kvaliteediga fotofailid
4) madala kvaliteediga fotofailid internetti riputamiseks
Ja Maciga saaks seda teha küll. Ainus häda on nüüd see, et... seni, kuni tarkvara impordib videot või ekspordib, on kõik muud funktsioonid lukus: impordi/ekspordi ajal ei saa toimetada. Ja mitut versiooni samast tarkvarast ei saa korraga jooksutada.
Ja nüüd ongi vaja otsustada:
1) kas me paneme laua peale püsti kolm Maci, mida ma siis järgemööda kasutan? Samal ajal, kui üks impordib, olen ma teise peal toimetamas ja kolmandal eksportimas, või
2) paneme laua peale ühe Maci, millel on mitu erinevat tarkvara, mida ma siis järgemööda kasutan.
Seni pole me veel välja mõelnud, kuidas oleks võimalik jooksutada mitut akent samast tarkvarast. Andy on küll pakkunud, et nelja tuumaga (quad-core) Maci peaks saama niimoodi üles sättida küll, et iga tarkvara aken jookseb sisuliselt erineva tuuma pealt, aga... kuidas?
Huvitavad ajad, huvitavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)