Ma ei jõudnud märgatagi, millal see pihta hakkas. Aa, ei, valetan - mäletan küll. See hakkas pihta siis, kui minu kahe nädala palk oli ühtäkki poolteist korda suurem kui eelmine. Siis, kui jõulud läbi said. Siis, kui lapsed koolivahaeajale lasti. Siis, kui linnas ühtegi vaba parkimiskohta enam polnud.
Wanaka on ühtäkki nädala ajaga täiesti rahvast pakatama hakanud ning minu telefon helises täna hommikul kell 6 - kell 7 tuleb lennuväljal olla.
Paulo Coelho "Like the Flowing River"
Kolmapäev, minu hingamise päev. Unelemine, kaks alasti keha teki all, hiline hommikusöök, asjatoimetused linnas, kulunud t-särgid leiupoest, pärastlõuna elutoa diivanil, Martynile Paulo Coelho raamatust "Like the Flowing River" lõike ette lugedes.
Seal oli üks peatükk, mis rääkis mägedes matkamisest ja sellest, kuidas loo jagamine on hea, sest: "Tell your story. Yes, tell your story. Be an example to others. Tell everyone that it's possible, and then others will find the courage to climb their own mountains."
Epp küsis mingi päev, et paneks äkki kirja, mis toimub. Ma vastasin Epule, et võib-olla panekski, aga ma ei julge veel väga. Ma pelgan naeru, kui ma seletan, kuidas mõistmine, misasi on jumal, muutis nii palju. See lugu on minu iseenda jaoks väga suur, ja alles värske, aga ta ei ole veel nii tugevaks kasvanud, et teda jagada.
Nüüd see lõik Paulo Coelho raamatus justkui rääkis minuga: noh, ongi suur asi olnud ja oligi natuke vaprust vaja, et pihta hakata. Et äkki paneks nüüd kogu selle loo kirja? Et paneks nüüd kellelegi teisele toetava õla alla, kui tema samamoodi vaprust koguma hakkab? Et äkki võtaks ette ja hakkaks pihta? "The distance to the top of the mountain is always greater than you think. There is bound to come a moment when what seemed close is still very far away. But since you are prepared to go still further, this should not be a problem."
Kui ma meenutan, kelle õlad mind toetasid, siis mul tuleb meelde Triin, kui ta läks Nepaali, ja Üllar, kui ta rääkis mulle õhtul loetud ridadest, ja Liz oma raamatuga - inimesed, kellele ma tol hetkel ka natuke "Möh?" näoga otsa vaatasin, aga kelle julgus niimoodi elada andis mullegi julgust proovida ja nüüd... nüüd ongi palju asju natuke teistmoodi.
"Two roads diverged in a wood, and I -
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference."
Robert Frost
Seal oli üks peatükk, mis rääkis mägedes matkamisest ja sellest, kuidas loo jagamine on hea, sest: "Tell your story. Yes, tell your story. Be an example to others. Tell everyone that it's possible, and then others will find the courage to climb their own mountains."
Epp küsis mingi päev, et paneks äkki kirja, mis toimub. Ma vastasin Epule, et võib-olla panekski, aga ma ei julge veel väga. Ma pelgan naeru, kui ma seletan, kuidas mõistmine, misasi on jumal, muutis nii palju. See lugu on minu iseenda jaoks väga suur, ja alles värske, aga ta ei ole veel nii tugevaks kasvanud, et teda jagada.
Nüüd see lõik Paulo Coelho raamatus justkui rääkis minuga: noh, ongi suur asi olnud ja oligi natuke vaprust vaja, et pihta hakata. Et äkki paneks nüüd kogu selle loo kirja? Et paneks nüüd kellelegi teisele toetava õla alla, kui tema samamoodi vaprust koguma hakkab? Et äkki võtaks ette ja hakkaks pihta? "The distance to the top of the mountain is always greater than you think. There is bound to come a moment when what seemed close is still very far away. But since you are prepared to go still further, this should not be a problem."
Kui ma meenutan, kelle õlad mind toetasid, siis mul tuleb meelde Triin, kui ta läks Nepaali, ja Üllar, kui ta rääkis mulle õhtul loetud ridadest, ja Liz oma raamatuga - inimesed, kellele ma tol hetkel ka natuke "Möh?" näoga otsa vaatasin, aga kelle julgus niimoodi elada andis mullegi julgust proovida ja nüüd... nüüd ongi palju asju natuke teistmoodi.
"Two roads diverged in a wood, and I -
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference."
Robert Frost
Sugupuu geni.com'is ja pere olulisusest
Mõtlesin eile õhtul rattaga mäkke vändates, et huvitav, kas mu perele tundub vahel, et nad pole mulle olulised, kuna ma nii pikalt ära olen ja üsna harvalt sidet pean? Ja et kui tundubki, siis kas ma peaks end seetõttu süüdi tundma?
Ma ise arvan, et pere on mulle väga oluline ning et arvatavasti ei tunne nad end unustatuna ühtigi. Ma natuke nagu tahaks isegi öelda, et kui ma saaks lihtsa vaevaga ja muretult kodus külas käia, siis ma käiks, aga... ei ütle.
Martyn küsis just mingi päev, et kas ma kodu igatsen, ja ma vastasin, et ei igatse. Mille peale Martyn uuris edasi, et aga miks ei igatse, ma olen ju märtsikuust saati eemal olnud. Minu ei tea, kas ma oskan siin kirjapildis niimoodi seletada, nagu ma Martynile seletasin - ja tema, tundub, sai aru küll - aga koduteema on minu jaoks selline kõrvaline teema praegu.
Minu jaoks on hästi oluline see, kuidas ma õpin praegu omapead olema ning keskenduma rohkem sellele, millisena MINA oma elu elada tahan, ja vähem sellele, mida ma ARVAN, et mult eeldatakse; kuidas pideva teeloleku tõttu mul ei ole ümber inimesi, kes mind kaua tundnud on, ja seetõttu ei osata minust ka midagi arvata. Ma niiöelda loon iseennast uuesti, nullist, ja niimoodi palju kordi järjest, kuni järjest sõelun välja viisid, kus mu sisemus ütleb, et "Jah, Mann, niimoodi on hea olla". Mulle nii väga meeldib see vabadus iseennast kuulata, iseendaga olla, et päris ausasti - ei igatse kodu. Mitte veel.
Ma arvan, et mu pere ka teab, kui tähtis see mulle on, siin olla; või siis vähemasti aimab. Ma ei ole sel korral suurem blogikirjutaja kah ning kui kirjutangi, siis ei hooli sellest, kui tekst tuleb segasevõitu, sest sel korral kirjutan ma peaasjalikult iseendale. Langevarjurite släng (altikas, svuup), uitmõtted, uitkirjeldused päevast ilma seletuseta, kus ma üldse olen ja mis ma teen - sel korral ei ole nii, et ma kirjutan kellelegi, kes loeb teiselpool ekraani, või siis vähemasti ta ei ole peamine põhjus, miks kirjutan. Sel korral ma teen iseendale.
Oih, jutulõng kadus nüüd käest ära jälle. Mida ma tahtsingi öelda... ahjaa: ma arvan, et pere teab, et ma olen kaugel ära, ja aimab, et mulle on väga tähtis siin olla, ja ei pahanda, et ma olen kaua ära ega igatse. Natuke ehk tunneb torget, ema peaasjalikult, aga üldjoontes siiski mõistab ja kiidab heaks.
***
Aga teisest küljest: mul vennas alustas mõni kuu tagasi www.geni.com'is sugupuu ülesehitamist ja tänaseks on seal paarsada inimest, sujuvalt 19. sajandini välja, ühes fotode ja vanade ajalehe väljalõigete ja kõigega. Kui ma liigun seal ringi ja vaatan, kui palju inimesi minuga kuidagi ühenduses on, siis mul vajub vahel lõug sujuvalt lahti.
Mind on üllatanud, millise ahnusega ma isa pilte sealt üles olen korjanud. Kõik fotod, mis tema profiiliga on ühendatud, olen ma omale arvutisse laadinud ning käin vahel uurimas, millise näoga ta on ja kas mul on isa pilk ja mis mul üldse isaga sarnane on. Emaga on nagu lihtne, sest ema on veel siinsamas ja tema pealt on niisamagi näha, mis sarnane on =) - näiteks kalduvus nigu tank oma soovide poole suruda - aga isaga niimoodi enam ei saa, sest isa on alles ainult minu mälus ja sedagi valdavalt ajast, kui ta veel perega koos elas.
Kuidagi on nii, et mida suuremaks ma kasvan, seda olulisemaks on saanud see, kust ma tulnud olen: see, et olen eestlane, ja see, et olen Ida-Virumaalt, ja see, et olen eestikeelsest koolist, ja see, et Jõumees oli füüsikaõpetaja, ja milline on mu pere, ja mida mu pere teinud on, ja inimesed, kellega mu rajad ühte on puutunud. Aina tihemini on nii, et kui ma teen midagi ja mõtlen, et miks ma õigupoolest nii teen, siis ma tunnen ära, et "Ahaa, ma olen seda õppinud sealt".
Ma arvan, et oluline osa sellest, kuidas me oleme Martyniga, tuleb sellest, millised mu vanemad üksteisega olid. Hirmud ja ebakindlused, ja tavad, ja harjumused. Ja mida lähedasemaks ma Martyniga kasvan, seda olulisemaks on saanud jälgida, kust ma siis õigupoolest tulen, ja miks ma teen nii, nagu ma teen.
Pere on oluline. Mitte tingimata selles mõttes oluline, et perega kogu aeg lähedal peab olema, ja et pereliikmed parimad sõbrad on, vaid selles mõttes, et hästi palju tuleb perelt kaasa nii, et arugi ei saa, kui ei mõtle.
Tore on vaadata pilte, kus ema on noor, ja isa on noor, ja tädi on noor, ja igasugu muud inimesed on noored. Isegi need pildid, kus vanaisa on noor, kuigi ta nüüd juba manalateele on läinud - tore on vaadata ja mõelda, mida nad mõtlesid ja tahtsid ja elust arvasid siis, kui nad nii noored olid. Nagu mina praegu.
Vana mu ema oli, kui tal juba Ingvar oli... igatahes noorem kui mina.
Ma ise arvan, et pere on mulle väga oluline ning et arvatavasti ei tunne nad end unustatuna ühtigi. Ma natuke nagu tahaks isegi öelda, et kui ma saaks lihtsa vaevaga ja muretult kodus külas käia, siis ma käiks, aga... ei ütle.
Martyn küsis just mingi päev, et kas ma kodu igatsen, ja ma vastasin, et ei igatse. Mille peale Martyn uuris edasi, et aga miks ei igatse, ma olen ju märtsikuust saati eemal olnud. Minu ei tea, kas ma oskan siin kirjapildis niimoodi seletada, nagu ma Martynile seletasin - ja tema, tundub, sai aru küll - aga koduteema on minu jaoks selline kõrvaline teema praegu.
Minu jaoks on hästi oluline see, kuidas ma õpin praegu omapead olema ning keskenduma rohkem sellele, millisena MINA oma elu elada tahan, ja vähem sellele, mida ma ARVAN, et mult eeldatakse; kuidas pideva teeloleku tõttu mul ei ole ümber inimesi, kes mind kaua tundnud on, ja seetõttu ei osata minust ka midagi arvata. Ma niiöelda loon iseennast uuesti, nullist, ja niimoodi palju kordi järjest, kuni järjest sõelun välja viisid, kus mu sisemus ütleb, et "Jah, Mann, niimoodi on hea olla". Mulle nii väga meeldib see vabadus iseennast kuulata, iseendaga olla, et päris ausasti - ei igatse kodu. Mitte veel.
Ma arvan, et mu pere ka teab, kui tähtis see mulle on, siin olla; või siis vähemasti aimab. Ma ei ole sel korral suurem blogikirjutaja kah ning kui kirjutangi, siis ei hooli sellest, kui tekst tuleb segasevõitu, sest sel korral kirjutan ma peaasjalikult iseendale. Langevarjurite släng (altikas, svuup), uitmõtted, uitkirjeldused päevast ilma seletuseta, kus ma üldse olen ja mis ma teen - sel korral ei ole nii, et ma kirjutan kellelegi, kes loeb teiselpool ekraani, või siis vähemasti ta ei ole peamine põhjus, miks kirjutan. Sel korral ma teen iseendale.
Oih, jutulõng kadus nüüd käest ära jälle. Mida ma tahtsingi öelda... ahjaa: ma arvan, et pere teab, et ma olen kaugel ära, ja aimab, et mulle on väga tähtis siin olla, ja ei pahanda, et ma olen kaua ära ega igatse. Natuke ehk tunneb torget, ema peaasjalikult, aga üldjoontes siiski mõistab ja kiidab heaks.
***
Aga teisest küljest: mul vennas alustas mõni kuu tagasi www.geni.com'is sugupuu ülesehitamist ja tänaseks on seal paarsada inimest, sujuvalt 19. sajandini välja, ühes fotode ja vanade ajalehe väljalõigete ja kõigega. Kui ma liigun seal ringi ja vaatan, kui palju inimesi minuga kuidagi ühenduses on, siis mul vajub vahel lõug sujuvalt lahti.
Mind on üllatanud, millise ahnusega ma isa pilte sealt üles olen korjanud. Kõik fotod, mis tema profiiliga on ühendatud, olen ma omale arvutisse laadinud ning käin vahel uurimas, millise näoga ta on ja kas mul on isa pilk ja mis mul üldse isaga sarnane on. Emaga on nagu lihtne, sest ema on veel siinsamas ja tema pealt on niisamagi näha, mis sarnane on =) - näiteks kalduvus nigu tank oma soovide poole suruda - aga isaga niimoodi enam ei saa, sest isa on alles ainult minu mälus ja sedagi valdavalt ajast, kui ta veel perega koos elas.
Kuidagi on nii, et mida suuremaks ma kasvan, seda olulisemaks on saanud see, kust ma tulnud olen: see, et olen eestlane, ja see, et olen Ida-Virumaalt, ja see, et olen eestikeelsest koolist, ja see, et Jõumees oli füüsikaõpetaja, ja milline on mu pere, ja mida mu pere teinud on, ja inimesed, kellega mu rajad ühte on puutunud. Aina tihemini on nii, et kui ma teen midagi ja mõtlen, et miks ma õigupoolest nii teen, siis ma tunnen ära, et "Ahaa, ma olen seda õppinud sealt".
Ma arvan, et oluline osa sellest, kuidas me oleme Martyniga, tuleb sellest, millised mu vanemad üksteisega olid. Hirmud ja ebakindlused, ja tavad, ja harjumused. Ja mida lähedasemaks ma Martyniga kasvan, seda olulisemaks on saanud jälgida, kust ma siis õigupoolest tulen, ja miks ma teen nii, nagu ma teen.
Pere on oluline. Mitte tingimata selles mõttes oluline, et perega kogu aeg lähedal peab olema, ja et pereliikmed parimad sõbrad on, vaid selles mõttes, et hästi palju tuleb perelt kaasa nii, et arugi ei saa, kui ei mõtle.
Tore on vaadata pilte, kus ema on noor, ja isa on noor, ja tädi on noor, ja igasugu muud inimesed on noored. Isegi need pildid, kus vanaisa on noor, kuigi ta nüüd juba manalateele on läinud - tore on vaadata ja mõelda, mida nad mõtlesid ja tahtsid ja elust arvasid siis, kui nad nii noored olid. Nagu mina praegu.
Vana mu ema oli, kui tal juba Ingvar oli... igatahes noorem kui mina.
Eugeni maandumised
Täna oli küll tiba tuuline päev, et Eugeni legendaarseid paar-meetrit-jääb-majanurgani-puudu svuupe näha, aga mingi päev (kui on tuul õigest suunast ja õige tugevusega) ma filmin ja näitan teile kah. Seniks aga näide "igavast" svuubist:
Jõululaud
Aaa, muide, ma unustasin ju mainida, kuidas me siin jõululauda pidasime. Lühidalt kokku võttes on jõululaua traditsioonilised söögid grill-liha, maasikad vahukoorega ja, noh, igasugu värsket salatit ühes puuviljadega. Ning lauda istutakse mitte 24-nda õhtul, vaid 25-nda pärastlõunal. Kingituste eest luuletusi lugema ei pea ja üldse jääb suur hunnik tsirkust tegemata.
Martyn ja mina kui mitte-väga-traditsioonilised tegelased otsustasime, et kingituste akumulatsiooni jätame pühadeks tegemata; kui keegi midagi kinkida tahab, siis kinkigu, aga kui mingit head mõtet pole, siis lihtsalt kinkimise pärast ärgu küll pead vaevaku. Ja väga toredasti läksid jõulud: hommikul vedelesime voodis, pärastlõunal ujusime Clutha jõge mööda alla, õhtul grillisime õue peal liha ning õhtul vedelesime jälle voodis. Kingitusi polnud, kui välja arvata kaks maiustusepakki, mis Martyn mulle ulatas, ning oligi väga mõnus 20-kraadine lebo.
Ütleks, et väga eluterved jõulud olid. Üldse mul on väga eluterve elu praegu: pead eriti millegagi ei vaeva ja naeru jagub igasse päeva hulgi. Armunute värk kah vist.
Martyn ja mina kui mitte-väga-traditsioonilised tegelased otsustasime, et kingituste akumulatsiooni jätame pühadeks tegemata; kui keegi midagi kinkida tahab, siis kinkigu, aga kui mingit head mõtet pole, siis lihtsalt kinkimise pärast ärgu küll pead vaevaku. Ja väga toredasti läksid jõulud: hommikul vedelesime voodis, pärastlõunal ujusime Clutha jõge mööda alla, õhtul grillisime õue peal liha ning õhtul vedelesime jälle voodis. Kingitusi polnud, kui välja arvata kaks maiustusepakki, mis Martyn mulle ulatas, ning oligi väga mõnus 20-kraadine lebo.
Ütleks, et väga eluterved jõulud olid. Üldse mul on väga eluterve elu praegu: pead eriti millegagi ei vaeva ja naeru jagub igasse päeva hulgi. Armunute värk kah vist.
Fotod eilselt jõeretkelt
Uola! Rob kandis veekindla kaameraga tehtud fotod mulle arvutisse ja nüüd ma jagan neid siin usinasti ehk Mida Me Jõulude Puhul Tegime.
Kahju, et piltidelt ei paista välja, kui #€%&! külm seal vees oli. Ei paista välja need kohad, kus jões valget vahtu oli ja me jälgisime, et keegi kividesse käed ees ei ujuks, vaid ikka jalad ees. Kuidas Clutha käänaku taga autokummid päris kaldasse vedas ja mina tugevast voolust välja ujudes sootuks vooluta jäin.
Seegi ei paista, kuidas ma koju jõudes esimese asjana kuuma duši alla kadusin, siis kolme teki alla ja siis Martyni kaissu - ikka, et jälle soe hakkaks.
Ei, sellised jõulud mulle meeldivad. Poisid naersid, kui ma mainisin, et Villu kirjutas GoDiscoveri artikli järele, et Maria aastavahetuse jõeretkedel tuleb selleks aastaks paus, kuna Maria on Uus-Meremaal - tuli ta jee =).
***
Martyn oli ainus, kel seltskonnast ülikonda polnud ja väga kaua ta selles vees vastu igatahes ei pidanud - kuigi vette kihutas küll esimesena.
Kokku oli meid 11 - seitse meie maja elanikku (mina, Martyn, Rob, Rachel, Koen, Maria, Mario) ning neli Robi sõpra.
Maria ja Mario olid alguses kahekesi laua peal, aga siis kolis Maria Andy juurde autokummi otsa ning Mario läks Rachelile süsta taha küüti.
Rob kui retke peategelane - mees, keda ma olen kokku kahel päeval niisama kodus vedelemas näinud, igal muul juhul on ta kuhugi süstaga sõitma või matkama kadunud. Ja kui vähegi võimalust, mitmeks päevaks. Mees, kes ei püsi nelja seina vahel; ega peagi.
Mina =).
Kahju, et piltidelt ei paista välja, kui #€%&! külm seal vees oli. Ei paista välja need kohad, kus jões valget vahtu oli ja me jälgisime, et keegi kividesse käed ees ei ujuks, vaid ikka jalad ees. Kuidas Clutha käänaku taga autokummid päris kaldasse vedas ja mina tugevast voolust välja ujudes sootuks vooluta jäin.
Seegi ei paista, kuidas ma koju jõudes esimese asjana kuuma duši alla kadusin, siis kolme teki alla ja siis Martyni kaissu - ikka, et jälle soe hakkaks.
Ei, sellised jõulud mulle meeldivad. Poisid naersid, kui ma mainisin, et Villu kirjutas GoDiscoveri artikli järele, et Maria aastavahetuse jõeretkedel tuleb selleks aastaks paus, kuna Maria on Uus-Meremaal - tuli ta jee =).
***
Martyn oli ainus, kel seltskonnast ülikonda polnud ja väga kaua ta selles vees vastu igatahes ei pidanud - kuigi vette kihutas küll esimesena.
Kokku oli meid 11 - seitse meie maja elanikku (mina, Martyn, Rob, Rachel, Koen, Maria, Mario) ning neli Robi sõpra.
Maria ja Mario olid alguses kahekesi laua peal, aga siis kolis Maria Andy juurde autokummi otsa ning Mario läks Rachelile süsta taha küüti.
Rob kui retke peategelane - mees, keda ma olen kokku kahel päeval niisama kodus vedelemas näinud, igal muul juhul on ta kuhugi süstaga sõitma või matkama kadunud. Ja kui vähegi võimalust, mitmeks päevaks. Mees, kes ei püsi nelja seina vahel; ega peagi.
Mina =).
Kilomeetrid allajõge
No mida jõulude ajal ikka muud peale hakata, kui kutsuda sõbrad-tuttavad kokku, kraamida maja pealt kõikvõimalikud ujuvvahendid ning minna jõele allavoolu ujuma. Meil on selline mõnus maja kah, kõik on kergelt kiiksuga ja ägedatest asjadest naljalt ära ei öelda.
Clutha jõel oli vesi napid 17-18 kraadi. No ikka külm vesi, noh! Aga me ujusime ikkagi.
Osadel olid autokummid, Mario võttis surfilaua, Rob'il oli täispuhutav delfiin ning minul piimapudeleid täistopitud kott. Martyn pidi umbes 1 kilomeeter allavoolu kaldale ronima, sest 1) piiratud ujuvuse tõttu ei kippunud ta kaldalähedaste keeriste seest välja ronima ning 2) tal puudus ainsana meie seltskonnast ülikond.
Kiunun homme Rob'ilt fotosid kah, siis näitan, kuidas me üheteistkümnekesi allavoolu mulistasime. Väga äge oli, vahepeal natuke kärestikuline kah, ja kohutavalt külm. No ikka nii, et kui lõpuks Albertown'is välja ronisime, siis jalgu eriti hästi ei tundnud enam.
Clutha jõel oli vesi napid 17-18 kraadi. No ikka külm vesi, noh! Aga me ujusime ikkagi.
Osadel olid autokummid, Mario võttis surfilaua, Rob'il oli täispuhutav delfiin ning minul piimapudeleid täistopitud kott. Martyn pidi umbes 1 kilomeeter allavoolu kaldale ronima, sest 1) piiratud ujuvuse tõttu ei kippunud ta kaldalähedaste keeriste seest välja ronima ning 2) tal puudus ainsana meie seltskonnast ülikond.
Kiunun homme Rob'ilt fotosid kah, siis näitan, kuidas me üheteistkümnekesi allavoolu mulistasime. Väga äge oli, vahepeal natuke kärestikuline kah, ja kohutavalt külm. No ikka nii, et kui lõpuks Albertown'is välja ronisime, siis jalgu eriti hästi ei tundnud enam.
Kass on sees!
Meil elab kusagil lähedal üks kass, kes õue jäetud prügikaste öösiti puruks kiskumas käib (mille tõttu me enda omi ka garaažis hoiame). Mina pole teda kordagi näinud, keegi teine ka mitte.
Magan mina eile öösel traditsioonilist Manni und, kui ärkan selle peale, et keegi mu otsas kõnnib. "Ah, mis?" Siis hakkab äkki mingi nurrumootor otse kõrva sisse nurruma ja pimeduses kumab vastu kuuvalgust kassi siluett. "Martyn, miks meil on kass voodis?"
Tüüp ronib täiesti nahaalselt mulle otse näkku, kasse umbusaldava inimesena ronin mina omakorda voodi ääre poole, sest kui kassid mind varem jalgadest asja eest, teist taga, on kriimustanud, siis miks see tüüp mind näost ei võiks tahta kriimustada, eksole. Ka Martyn, tundub, on ärganud, sest kõrvalpadjalt kostab: "Kuidas ta siia sai? Akna kaudu või?"
Unesegasena kaotan voodi äärel tasakaalu ja haaran öökapist, et mitte päris ümber kukkuda, kõuts ehmub ära ja on sekundiga avatud akna kaudu kadunud.
"Okei, see oli nüüd küll väga veider."
Mul iseeenesest ei ole midagi otseselt kodus elavate kasside vastu, aga kui kass käib jumal-teab-kus (ja ma ei tea, kuskohas see jumal-teab-kus on), elab jumal-teab-kellega (ja ma ei tea, kes see on) ning ronib mulle öösel voodisse, siis ma vist pigem ei tahaks seda kassi oma voodis. "Ma loodan, et tal mingeid reisijaid karva sees kaasas polnud. Ja et nad siia teki peale välja pole roninud."
Sürreaalne elamus. Kell viis hommikul!
Magan mina eile öösel traditsioonilist Manni und, kui ärkan selle peale, et keegi mu otsas kõnnib. "Ah, mis?" Siis hakkab äkki mingi nurrumootor otse kõrva sisse nurruma ja pimeduses kumab vastu kuuvalgust kassi siluett. "Martyn, miks meil on kass voodis?"
Tüüp ronib täiesti nahaalselt mulle otse näkku, kasse umbusaldava inimesena ronin mina omakorda voodi ääre poole, sest kui kassid mind varem jalgadest asja eest, teist taga, on kriimustanud, siis miks see tüüp mind näost ei võiks tahta kriimustada, eksole. Ka Martyn, tundub, on ärganud, sest kõrvalpadjalt kostab: "Kuidas ta siia sai? Akna kaudu või?"
Unesegasena kaotan voodi äärel tasakaalu ja haaran öökapist, et mitte päris ümber kukkuda, kõuts ehmub ära ja on sekundiga avatud akna kaudu kadunud.
"Okei, see oli nüüd küll väga veider."
Mul iseeenesest ei ole midagi otseselt kodus elavate kasside vastu, aga kui kass käib jumal-teab-kus (ja ma ei tea, kuskohas see jumal-teab-kus on), elab jumal-teab-kellega (ja ma ei tea, kes see on) ning ronib mulle öösel voodisse, siis ma vist pigem ei tahaks seda kassi oma voodis. "Ma loodan, et tal mingeid reisijaid karva sees kaasas polnud. Ja et nad siia teki peale välja pole roninud."
Sürreaalne elamus. Kell viis hommikul!
Mees, kes leiab altimeetreid
See, mis järgneb, on ilma igasuguse naljata - täiesti tõestisündinud lugu.
Kui Ollie keskpäevasel tõusul lennukist välja hüppas, oli tema Neptune kõrgusemõõtja tiba lõdvalt ümber randme seotud ja, fair enough, nii kui mees droogi välja viskas, lendas tühjusse ka tema altikas - 3,5 kilomeetri kõrgusel.
Maandudes oli Ollie'l muudkui shit ja shit, et kuidas niimoodi ikka minna võis, altimeeter nüüd kadunud ja puha. Mehed veel naljatasid, et kui Eugen seda otsima läheb ja üles leiab, siis ta võib Neptune'i endale jätta.
Ja teate, mis siis juhtus?
Kõnnime kolmekesi, Ollie, Eugen ja mina, maandumisalalt tagasi angaari poole, kui Ollie äkki kummardub ja 2 meetri kaugusel angaarist täpselt sellesama altimeetri üles korjab. Nii kui Eugen juhtunut nägi, pistis kohe röökima ja ropendama.
Punkt üks: Ollie väljahüpe ei olnud punkt-lennuvälja-kohal.
Punkt kaks: tuul oli maapinnal 14 sõlme.
Punkt kolm: erinevatel kõrgustel oli tuul erinevas suunas, õhk oli selline, mille kohta tandemmesud "bumpy" ütlevad.
Punkt neli: altimeeter lendas 3,5 kilomeetrit, enne kui maad puutus.
Ei ole ikka päris nii, et viskad lennukist altimeetri välja ja maandub otse õue peale. Mis tõenäosus oli, üks ma-ei-tea-mitmest miljonist?
Kui Ollie keskpäevasel tõusul lennukist välja hüppas, oli tema Neptune kõrgusemõõtja tiba lõdvalt ümber randme seotud ja, fair enough, nii kui mees droogi välja viskas, lendas tühjusse ka tema altikas - 3,5 kilomeetri kõrgusel.
Maandudes oli Ollie'l muudkui shit ja shit, et kuidas niimoodi ikka minna võis, altimeeter nüüd kadunud ja puha. Mehed veel naljatasid, et kui Eugen seda otsima läheb ja üles leiab, siis ta võib Neptune'i endale jätta.
Ja teate, mis siis juhtus?
Kõnnime kolmekesi, Ollie, Eugen ja mina, maandumisalalt tagasi angaari poole, kui Ollie äkki kummardub ja 2 meetri kaugusel angaarist täpselt sellesama altimeetri üles korjab. Nii kui Eugen juhtunut nägi, pistis kohe röökima ja ropendama.
Punkt üks: Ollie väljahüpe ei olnud punkt-lennuvälja-kohal.
Punkt kaks: tuul oli maapinnal 14 sõlme.
Punkt kolm: erinevatel kõrgustel oli tuul erinevas suunas, õhk oli selline, mille kohta tandemmesud "bumpy" ütlevad.
Punkt neli: altimeeter lendas 3,5 kilomeetrit, enne kui maad puutus.
Ei ole ikka päris nii, et viskad lennukist altimeetri välja ja maandub otse õue peale. Mis tõenäosus oli, üks ma-ei-tea-mitmest miljonist?
Klubihüppamiselt kommertshüppamisele
Mis ma olen nüüd, ligi poolteist kuud Wanakas elanud, jah? Kuu aega iseseisvalt videotega tegelenud. Kuu aega langevarjurite vahel olnud.
See on niiiiiiiii erinev - hüpata pisikeses ELaK'i klubis või hüpata suures Wanaka tandemfirmas. Suhtlemine, tempo, mõtteviis; ikka täiesti teistmoodi maailm.
Mõni nädal tagasi pidasime meeskonnaga koosolekut, et kuidas hüppamine suveperioodiks kiiremaks saada. Hüpata tahtvate klientide hulk tõuseb suvel laetaladeni ning omanike huvi on, et kõik, kes hüpata tahavad, seda ka Wanakas teha saaksid, eeldusel, et ilm lubab ning päevavalgust jätkub. Tõusude vahelised pausid, kui poisid uued hüppajad kaenlasse võtavad ning kaameravarustust vahetavad, olid keskmiselt 15 minutit pikad ning omanikud tahtsid numbri 7-8 minuti kanti saada. Ja siis peetigi koosolekut, et mida selleks teha.
Ma istusin seal koosolekul, kuulasin ja vaatasin, kuidas inimesed rääkisid, ja mõtlesin omaette, et ELaK'is poleks koosolek eales sellises stiilis toimunud.
Pisikeses sportklubis on igal hüppajal justkui klubi "aktsia" - klubi ei ole kellegi teise oma, vaid iga liikme oma ühiselt. Varustus on "meie oma", ühine, turvalisus on ühine, lennuk on ühine, lennuväli on ühine. Kui rohi on kõrgeks kasvanud ja niitmist vajab, siis ei anta probleemist kellelegi hooldajale teada, vaid tuleb ise murutraktori peale istuda ning niitma asuda. Ja kuna kõik on ühine, siis minu arust liikmed võtavad hoogsalt sõna, sest kui midagi muudetakse, siis muudetakse ju iga liikme ühist asja kah.
Tandemfirmas, seevastu, on omanikud, kellele see firma on "oma", ja siis on hulk inimesi, kes teevad sellele firmale palga eest tööd. Tandeminstruktoritel on küll oma hierarhia ühes "chief safety officer"iga, kelle asi on tagada turvalisus ja mitte hakata lollusi tegema, aga erinevalt klubist, kus mõttekäik käib minu arust nii, et "Kuidas mina hüpata tahan?", vaatavad meie poisid (minu arust) asjale läbi küsimuse "Kuidas mina olen nõus hüppama?"
Kui me arutasime koosolekul erinevaid hüppamise kiirendamise viise - mille üks tulemusi on see, et meil on nüüd tööle võetud omaette inimene, kes paneb päevadläbi tandemrakmeid inimestele selga - siis ei tõusnud küsimust, et kas instruktorid tahavad kiiremini hüpata, vaid ainult see, et kas nad tunnevad end mugavalt, kui hüpatakse nii või teisiti. Paar-kolm inimest kandsid ette ideed ning teised kas kiitsid ideesid heaks või lükkasid tagasi. ELaKis, seevastu, kujutan ette, oleks asi hoopis rohkem arutelu moodi välja näinud, ja ideesid oleks hoopis pikemalt kühveldatud-lihvitud.
Ma näen ja mõistan, kust need erinevused tulevad, sporthüppamine ja kommertettevõte on väga erinevad organisatsioonid - aga hiiglama huvitav on jälgida, KUI erinevad.
***
Märge iseendale järgmiseks kirjutamist tahtvaks asjaks: elukutselised langevarjurid ja poiste egod/uhkused/tahtmised/skygod'id. Hetk eilsest päevast:
Kaameramees Eugen plõksib lennukis tandeminstruktori Granti kallal, et küll tal ikka on suur mees lennutada, mitte aga pisike naine. Grant hoiatab Eugeni: kui Eugen kaua plõksib, siis Grant lasebki tandemil kiiresti alla minna, ja proovigu siis Eugen kaameraga järele jõuda. Mille peale Eugen kui sigahea kaameralendaja arvab, et lennaku pealegi, küll Eugen hakkama saab.
No ja mis te arvate - Eugen läks peaaegu terve tee head-down'i. Ja ma ei ole seni veel ühegi video pealt näinud, et tandempaar NII pisikeseks täpiks oleks muutunud, kui nende kahe puhul =D. (Eugenile tuleb siiski au anda - ta jõudis järele ja suutis isegi mõned lähivõtted teha.)
Grant irvitas tükk aega, kui videot ekraani pealt vaatas. Eugen pakkis torisedes varju ning viristas läbi hammaste: "Asshole!" Ja irvitas kah natuke.
Niimoodi me siin vaikselt elamegi =)
See on niiiiiiiii erinev - hüpata pisikeses ELaK'i klubis või hüpata suures Wanaka tandemfirmas. Suhtlemine, tempo, mõtteviis; ikka täiesti teistmoodi maailm.
Mõni nädal tagasi pidasime meeskonnaga koosolekut, et kuidas hüppamine suveperioodiks kiiremaks saada. Hüpata tahtvate klientide hulk tõuseb suvel laetaladeni ning omanike huvi on, et kõik, kes hüpata tahavad, seda ka Wanakas teha saaksid, eeldusel, et ilm lubab ning päevavalgust jätkub. Tõusude vahelised pausid, kui poisid uued hüppajad kaenlasse võtavad ning kaameravarustust vahetavad, olid keskmiselt 15 minutit pikad ning omanikud tahtsid numbri 7-8 minuti kanti saada. Ja siis peetigi koosolekut, et mida selleks teha.
Ma istusin seal koosolekul, kuulasin ja vaatasin, kuidas inimesed rääkisid, ja mõtlesin omaette, et ELaK'is poleks koosolek eales sellises stiilis toimunud.
Pisikeses sportklubis on igal hüppajal justkui klubi "aktsia" - klubi ei ole kellegi teise oma, vaid iga liikme oma ühiselt. Varustus on "meie oma", ühine, turvalisus on ühine, lennuk on ühine, lennuväli on ühine. Kui rohi on kõrgeks kasvanud ja niitmist vajab, siis ei anta probleemist kellelegi hooldajale teada, vaid tuleb ise murutraktori peale istuda ning niitma asuda. Ja kuna kõik on ühine, siis minu arust liikmed võtavad hoogsalt sõna, sest kui midagi muudetakse, siis muudetakse ju iga liikme ühist asja kah.
Tandemfirmas, seevastu, on omanikud, kellele see firma on "oma", ja siis on hulk inimesi, kes teevad sellele firmale palga eest tööd. Tandeminstruktoritel on küll oma hierarhia ühes "chief safety officer"iga, kelle asi on tagada turvalisus ja mitte hakata lollusi tegema, aga erinevalt klubist, kus mõttekäik käib minu arust nii, et "Kuidas mina hüpata tahan?", vaatavad meie poisid (minu arust) asjale läbi küsimuse "Kuidas mina olen nõus hüppama?"
Kui me arutasime koosolekul erinevaid hüppamise kiirendamise viise - mille üks tulemusi on see, et meil on nüüd tööle võetud omaette inimene, kes paneb päevadläbi tandemrakmeid inimestele selga - siis ei tõusnud küsimust, et kas instruktorid tahavad kiiremini hüpata, vaid ainult see, et kas nad tunnevad end mugavalt, kui hüpatakse nii või teisiti. Paar-kolm inimest kandsid ette ideed ning teised kas kiitsid ideesid heaks või lükkasid tagasi. ELaKis, seevastu, kujutan ette, oleks asi hoopis rohkem arutelu moodi välja näinud, ja ideesid oleks hoopis pikemalt kühveldatud-lihvitud.
Ma näen ja mõistan, kust need erinevused tulevad, sporthüppamine ja kommertettevõte on väga erinevad organisatsioonid - aga hiiglama huvitav on jälgida, KUI erinevad.
***
Märge iseendale järgmiseks kirjutamist tahtvaks asjaks: elukutselised langevarjurid ja poiste egod/uhkused/tahtmised/skygod'id. Hetk eilsest päevast:
Kaameramees Eugen plõksib lennukis tandeminstruktori Granti kallal, et küll tal ikka on suur mees lennutada, mitte aga pisike naine. Grant hoiatab Eugeni: kui Eugen kaua plõksib, siis Grant lasebki tandemil kiiresti alla minna, ja proovigu siis Eugen kaameraga järele jõuda. Mille peale Eugen kui sigahea kaameralendaja arvab, et lennaku pealegi, küll Eugen hakkama saab.
No ja mis te arvate - Eugen läks peaaegu terve tee head-down'i. Ja ma ei ole seni veel ühegi video pealt näinud, et tandempaar NII pisikeseks täpiks oleks muutunud, kui nende kahe puhul =D. (Eugenile tuleb siiski au anda - ta jõudis järele ja suutis isegi mõned lähivõtted teha.)
Grant irvitas tükk aega, kui videot ekraani pealt vaatas. Eugen pakkis torisedes varju ning viristas läbi hammaste: "Asshole!" Ja irvitas kah natuke.
Niimoodi me siin vaikselt elamegi =)
Deep Canyon!
Assa nuga, miuke päev täna oli! Ma olen voodis, läbi kui läbi, nina kinni, põlv sinine ja lähen vist kohe-kohe magama kah, sest ma olen NIIIIIII väsinud, aga... no ikkagi teeks iga kell uuesti, mis me kanjonis tegime. Vau.
Et on üks lai org Wanakast umbes pooletunnise autosõidu kaugusel, jah? Ja järsult mäenõlvalt tulevad ridamisi lume sulamisest tekkinud ojakesed alla, jah? No siuksed pisikesed ojakesed, jah?
Vot ühe ojakese juures on tee pealt näha, et rohelised puud ümberringi. Siuke pisike metsatukk, noh, ei miskit erilist, ja kui Deep Canyoni giid maasturiga sinnapoole keerab, siis esimene mõte on kohe, et oot-oot-oot, ma arvasin, et me teeme ikka mingit LAHEDAT asja täna. Kui äge see oja seal puude vahel ikka olla saab?
Isegi siis, kui mööda lambakarjamaad mäkke kõnnime, ei ole tunnet, et kohe tuleb midagi lahedat. No on jah nii sadakond vertikaalset meetrit muust orust kõrgemal, no ja mis siis. Ja isegi siis, kui ühes varustusega veesängi ronime, ei ole tunnet.
Ja siis...
Siis äkki läheb pilt selgeks: 8-meetrine kosk, köiega alla. Lõpus instruktsioon end köiest lahti lasta ning täiega vette sadada. Siis veel üks kosk, 6-meetrine, ja sellest laseme alla ilma köieta. Siis veetorustiku moodi tunnel, tagumiku peal edasi. Siis 7-meetrine kosk, köiega alla. Siis kõrgele vee kohale tõmmatud liuglemise köied. Vahele 3-meetrine vettehüpe, 5-meetrine.
Ja niimoodi täiesti lõputult.
400 meetri läbimine võtab keskmiselt kolm tundi aega. Saate aru, jah? KOLM TUNDI. Põhimõtteliselt üks staadioniring kolme tunniga ära läbida. Ja võtab läbi nii et vähe pole.
Mind teeb hetkel üks asi jube uudishimulikuks: Niger Stream kanjonimatk, mille me ühes giididega ära tegime, on selle firma KÕIGE VÄIKSEM matk üldse. Big Nige on sama kanjoni tehnilisem matk ja Leaping Burn veel keerulisem, seda korraldatakse ühes teises kanjonis, 15-minutilise autosõidu kaugusel Niger Stream'ist.
Ma arvan, et enne, kui suvi läbi saab, lähen ma Leaping Burnile. Ma ikka VÄGA tahan teada, kui ägedad need tehnilisemad kanjonid on, kui juba tänane oli laadungites lõbu! www.deepcanyon.co.nz
Referentsi mõttes: mina olen kõigil piltidel see rohelise kiivriga tegelane.
Et on üks lai org Wanakast umbes pooletunnise autosõidu kaugusel, jah? Ja järsult mäenõlvalt tulevad ridamisi lume sulamisest tekkinud ojakesed alla, jah? No siuksed pisikesed ojakesed, jah?
Vot ühe ojakese juures on tee pealt näha, et rohelised puud ümberringi. Siuke pisike metsatukk, noh, ei miskit erilist, ja kui Deep Canyoni giid maasturiga sinnapoole keerab, siis esimene mõte on kohe, et oot-oot-oot, ma arvasin, et me teeme ikka mingit LAHEDAT asja täna. Kui äge see oja seal puude vahel ikka olla saab?
Isegi siis, kui mööda lambakarjamaad mäkke kõnnime, ei ole tunnet, et kohe tuleb midagi lahedat. No on jah nii sadakond vertikaalset meetrit muust orust kõrgemal, no ja mis siis. Ja isegi siis, kui ühes varustusega veesängi ronime, ei ole tunnet.
Ja siis...
Siis äkki läheb pilt selgeks: 8-meetrine kosk, köiega alla. Lõpus instruktsioon end köiest lahti lasta ning täiega vette sadada. Siis veel üks kosk, 6-meetrine, ja sellest laseme alla ilma köieta. Siis veetorustiku moodi tunnel, tagumiku peal edasi. Siis 7-meetrine kosk, köiega alla. Siis kõrgele vee kohale tõmmatud liuglemise köied. Vahele 3-meetrine vettehüpe, 5-meetrine.
Ja niimoodi täiesti lõputult.
400 meetri läbimine võtab keskmiselt kolm tundi aega. Saate aru, jah? KOLM TUNDI. Põhimõtteliselt üks staadioniring kolme tunniga ära läbida. Ja võtab läbi nii et vähe pole.
Mind teeb hetkel üks asi jube uudishimulikuks: Niger Stream kanjonimatk, mille me ühes giididega ära tegime, on selle firma KÕIGE VÄIKSEM matk üldse. Big Nige on sama kanjoni tehnilisem matk ja Leaping Burn veel keerulisem, seda korraldatakse ühes teises kanjonis, 15-minutilise autosõidu kaugusel Niger Stream'ist.
Ma arvan, et enne, kui suvi läbi saab, lähen ma Leaping Burnile. Ma ikka VÄGA tahan teada, kui ägedad need tehnilisemad kanjonid on, kui juba tänane oli laadungites lõbu! www.deepcanyon.co.nz
Referentsi mõttes: mina olen kõigil piltidel see rohelise kiivriga tegelane.
Canyoning!
Homme on mul vaba päev. Ja teate, mis ma vaba päevaga teen? Kanjonitesse läheme ronima! Big Nige seiklusele, www.deepcanyon.co.nz/trips.htm
Ainus värk on nüüd see, et sissemagamise asemel on äratuskell 7 paiku ja tagasi olen alles pool kuus õhtul. Ning temperatuur ähvardab homme 15 kraadi ringis olla, kui mina terve päeva külmas vees veedan :P
Ainus värk on nüüd see, et sissemagamise asemel on äratuskell 7 paiku ja tagasi olen alles pool kuus õhtul. Ning temperatuur ähvardab homme 15 kraadi ringis olla, kui mina terve päeva külmas vees veedan :P
Rutiin
Huuuuuhhhhh! Hakkan vaikselt rutiini sisse sulama.
Ma olen oma pideva ringituuldumisega ikka täitsa ära unustanud, kui palju AEGA läheb 1) remontimisele, isegi kui tegu on ainult värvimisega, mitte aga põhjalike põrandate vahetamise ja muu sarnasega, 2) mehele, iseäranis siis, kui temaga nii palju koos on teha, 3) magamisele, kui päevad on pikad ja suhtlemist palju. Aga juba tuleb, juba tuleb - ma hakkan ära harjuma.
Näiteks täna. Äratuskell helises kell 7, lootsin üheksasele-kümnesele stardile, et rahulikult rattaga lennuväljale vurada, aga selle asemel sain hoopis telefonikõne vaevalt viis minutit pärast äratuskella: start kell kaheksa. Kuna süüa ma selle tempoga poleks jõudnud, siis lükkasin rattasõidu homsesse ja läksin hoopis autoküüti - Grantiga, ühega meie tandemmesudest. Hüppepäev oli nagu üks korralik Eesti suvi: päike, vihm, rahe, pilved, päike, vihm...
Ühes ilmapausidega, kui me pilvede laialiminekut ootasime, tuli 11 tundi lennuväljal ära; videosid 38, aga see pole veel midagi võrreldes neljapäevaga, kui ma 12 tunni jooksul 51 videot ära mudisin. Tol õhtul olid silmad natuke krõllis küll =), nii et täna oli täitsa normull.
Martyn kui meist kahest see kodusem, oli sooja õhtusöögiga juba ees, kui ma õhtul koduuksest sisse laekusin. Soe toit ja kasitud mees, traditsiooni moodi läheb juba ära - ei tule nagu hästi meelde, millal ma viimati ise sooja toitu valmistasin, kui hommikused pudrud ja pannkoogid välja arvata. Tema tööpäevad on lühemad ja regulaarsemad kui minu "vahel mitu vaba päeva järjest, sest ilm on s*tt, ja siis järjest 10-tunnised töölolekud", ja kuna süüa meeldib talle kah valmistada, siis meil ongi tööjaotus välja kujunenud, et tema tegeleb köögiga ja mina olen niisama ilus.
Tuba aga... Oi, hakkab juba ilmet võtma! Mäletate seda pilti, kui ma vingusin, et nii kole roheline kast? Vot seda pilti?
Nüüd on asi igatahes nii kaugel, et sinine on seinas, pool kreemjat kah, ning lambikupli viskasin ma ka täie rahuga välja. Kolmest kokku traageldatud köögirätikust, mis pärast akrüüliga üle said pintseldatud, tuli hoopis ilusam kuppel välja.
Hakkab aega tekkima juba, hakkab. Ei ole enam seda tunnet, et üldse kohe ei jõua midagi muud teha, eriti lugeda ja kirjutada. Lootust, kannatust ja natuke veel aega, küll siis ka maa saab ilusaks loodud =)
Jõulude paiku on, muideks, perele natuke juurdekasvu kah - üks Subaru Legacy tuleb mu õue pääle. 11-tunniste päevadega ei jõua eriti rattaga edasi-tagasi uhada, natuke paljuks läheb.
***
Alex peab hüppajatele koolituskõnet ning seletab, mida 4,5 kilomeetri peale minek tähendab.
Brasiillane Mac filmib esimest lõiku videole - hüppaja nime tõusuekraanil.
Minu punker. Ma veedan seal nii palju aega, et kui vähegi võimalust, kolin päevavalguse kätte ning instruktorite keskele, kaua neid ekraane ikka vahtida.
Videopunkri tagaosas on igal kaameramehel oma "kast", kus ta kõike vajalikku hoiab. Eugeni kapi otsas on veel muuhulgas üks tualetipoti hari, et juhul, kui Eugenil tekib jälle tahtmine mingit asja harjaga puhastada, siis ta kasutaks oma isiklikku potiharja, mitte aga päris tualeti nuustikut. Sest seda on juhtunud - ilma naljata =D
Igal varjukomplektil on oma pakketahvel, et oleks alati selge, kes pakkis, mitu korda, ja kui palju pakkijad kogu selle nalja eest palka peaksid saama.
Superpakkija Jeremyl on nüüd lihtsam elu, sest suvehooajal paneb firma alati kaks pakkijat tööle, mis annab Jeremyle aega pikali visata ja niisama ka olla, mitte aga nagu marutõbine suslik ühe Sigma juurest teise juurde tormata.
Parkimisplats on maandumisalale lähim "avalik koht", nii et pered läevad tihtipeale autode keskele lapsi ja muid siile taevast alla ootama.
Ametlik ooteala, seevastu, on siiski tiba mugavam kui parkimisplats. Varju all ning pinkidega.
Meil on tava, et kui kellelgi on külalised, siis ta võib neid meeskonna ruumidesse tuua küll, aga ta peab neid ise täisajaga kantseldama, ning kui kantseldaja läheb lennukisse, peavad külalised tagasi "ühiskondlikesse" ruumidesse taanduma. Macil olid täna mingid brasiillased külas, tont seda teab, mida nad seal portugali keeles seletasid.
Kui on õige tuulesuunaga päev ja ma punkrist õigel hetkel välja saan, siis ma teen video sellest, kuidas Eugen meie angaaride kohalt huukab ja sealt katuste kohalt niimoodi maandumisalale lendab, et paar meetrit jääb majanurgani puudu. Grant raputab juba tükk aega pead, et ei tea millal Eugen selle tuulemõõturi maha võtab, mis meil katuse peale püsti on pandud.
Ma olen oma pideva ringituuldumisega ikka täitsa ära unustanud, kui palju AEGA läheb 1) remontimisele, isegi kui tegu on ainult värvimisega, mitte aga põhjalike põrandate vahetamise ja muu sarnasega, 2) mehele, iseäranis siis, kui temaga nii palju koos on teha, 3) magamisele, kui päevad on pikad ja suhtlemist palju. Aga juba tuleb, juba tuleb - ma hakkan ära harjuma.
Näiteks täna. Äratuskell helises kell 7, lootsin üheksasele-kümnesele stardile, et rahulikult rattaga lennuväljale vurada, aga selle asemel sain hoopis telefonikõne vaevalt viis minutit pärast äratuskella: start kell kaheksa. Kuna süüa ma selle tempoga poleks jõudnud, siis lükkasin rattasõidu homsesse ja läksin hoopis autoküüti - Grantiga, ühega meie tandemmesudest. Hüppepäev oli nagu üks korralik Eesti suvi: päike, vihm, rahe, pilved, päike, vihm...
Ühes ilmapausidega, kui me pilvede laialiminekut ootasime, tuli 11 tundi lennuväljal ära; videosid 38, aga see pole veel midagi võrreldes neljapäevaga, kui ma 12 tunni jooksul 51 videot ära mudisin. Tol õhtul olid silmad natuke krõllis küll =), nii et täna oli täitsa normull.
Martyn kui meist kahest see kodusem, oli sooja õhtusöögiga juba ees, kui ma õhtul koduuksest sisse laekusin. Soe toit ja kasitud mees, traditsiooni moodi läheb juba ära - ei tule nagu hästi meelde, millal ma viimati ise sooja toitu valmistasin, kui hommikused pudrud ja pannkoogid välja arvata. Tema tööpäevad on lühemad ja regulaarsemad kui minu "vahel mitu vaba päeva järjest, sest ilm on s*tt, ja siis järjest 10-tunnised töölolekud", ja kuna süüa meeldib talle kah valmistada, siis meil ongi tööjaotus välja kujunenud, et tema tegeleb köögiga ja mina olen niisama ilus.
Tuba aga... Oi, hakkab juba ilmet võtma! Mäletate seda pilti, kui ma vingusin, et nii kole roheline kast? Vot seda pilti?
Nüüd on asi igatahes nii kaugel, et sinine on seinas, pool kreemjat kah, ning lambikupli viskasin ma ka täie rahuga välja. Kolmest kokku traageldatud köögirätikust, mis pärast akrüüliga üle said pintseldatud, tuli hoopis ilusam kuppel välja.
Hakkab aega tekkima juba, hakkab. Ei ole enam seda tunnet, et üldse kohe ei jõua midagi muud teha, eriti lugeda ja kirjutada. Lootust, kannatust ja natuke veel aega, küll siis ka maa saab ilusaks loodud =)
Jõulude paiku on, muideks, perele natuke juurdekasvu kah - üks Subaru Legacy tuleb mu õue pääle. 11-tunniste päevadega ei jõua eriti rattaga edasi-tagasi uhada, natuke paljuks läheb.
***
Alex peab hüppajatele koolituskõnet ning seletab, mida 4,5 kilomeetri peale minek tähendab.
Brasiillane Mac filmib esimest lõiku videole - hüppaja nime tõusuekraanil.
Minu punker. Ma veedan seal nii palju aega, et kui vähegi võimalust, kolin päevavalguse kätte ning instruktorite keskele, kaua neid ekraane ikka vahtida.
Videopunkri tagaosas on igal kaameramehel oma "kast", kus ta kõike vajalikku hoiab. Eugeni kapi otsas on veel muuhulgas üks tualetipoti hari, et juhul, kui Eugenil tekib jälle tahtmine mingit asja harjaga puhastada, siis ta kasutaks oma isiklikku potiharja, mitte aga päris tualeti nuustikut. Sest seda on juhtunud - ilma naljata =D
Igal varjukomplektil on oma pakketahvel, et oleks alati selge, kes pakkis, mitu korda, ja kui palju pakkijad kogu selle nalja eest palka peaksid saama.
Superpakkija Jeremyl on nüüd lihtsam elu, sest suvehooajal paneb firma alati kaks pakkijat tööle, mis annab Jeremyle aega pikali visata ja niisama ka olla, mitte aga nagu marutõbine suslik ühe Sigma juurest teise juurde tormata.
Parkimisplats on maandumisalale lähim "avalik koht", nii et pered läevad tihtipeale autode keskele lapsi ja muid siile taevast alla ootama.
Ametlik ooteala, seevastu, on siiski tiba mugavam kui parkimisplats. Varju all ning pinkidega.
Meil on tava, et kui kellelgi on külalised, siis ta võib neid meeskonna ruumidesse tuua küll, aga ta peab neid ise täisajaga kantseldama, ning kui kantseldaja läheb lennukisse, peavad külalised tagasi "ühiskondlikesse" ruumidesse taanduma. Macil olid täna mingid brasiillased külas, tont seda teab, mida nad seal portugali keeles seletasid.
Kui on õige tuulesuunaga päev ja ma punkrist õigel hetkel välja saan, siis ma teen video sellest, kuidas Eugen meie angaaride kohalt huukab ja sealt katuste kohalt niimoodi maandumisalale lendab, et paar meetrit jääb majanurgani puudu. Grant raputab juba tükk aega pead, et ei tea millal Eugen selle tuulemõõturi maha võtab, mis meil katuse peale püsti on pandud.
Rohelisest lahti saadud!
Eile oli minu puhkepäev, kolmapäev, ja terve päeva sadas vihma. Hommikul vaatasin meie lennuvälja ilmasüsteemi: ligi 4 sentimeetrit on ühekorraga maha tulnud!
Et välja keegi minna ei tahtnud ja remont tahab niikuinii lõpetamist, siis võtsime end kätte ja pusisime natuke seinte-lae kallal. Tulemus: aluskihid on kõik peal, lagi ülevärvitud ja nüüd on vaja ainult poodi minna, õiged värvid koju tuua ja asi lõpuni värvida. Lihtsad tööd ainult jäänud.
A kirjutada ma ikka veel ei jaksanud, kuigi kui ma liivapaberiga seina kallal nühkisin, siis selle peale mõtlesin küll, et tahaks mingi hetk ära seletada, kui erinev see on, hüpata klubis või hüpata firmas. Kuidas klubis on kõik "meie", turvalisusele vaadatakse ikka läbi "meie" ja "minu", aga firmas on omanik, kellel on omad huvid, ja kui asi turvalisuse üle arutamiseks läheb, siis põhimõtteliselt on küsimus lihtsalt selles, kas mehed on nõus hüppama nii, nagu omanik tahab.
Et välja keegi minna ei tahtnud ja remont tahab niikuinii lõpetamist, siis võtsime end kätte ja pusisime natuke seinte-lae kallal. Tulemus: aluskihid on kõik peal, lagi ülevärvitud ja nüüd on vaja ainult poodi minna, õiged värvid koju tuua ja asi lõpuni värvida. Lihtsad tööd ainult jäänud.
A kirjutada ma ikka veel ei jaksanud, kuigi kui ma liivapaberiga seina kallal nühkisin, siis selle peale mõtlesin küll, et tahaks mingi hetk ära seletada, kui erinev see on, hüpata klubis või hüpata firmas. Kuidas klubis on kõik "meie", turvalisusele vaadatakse ikka läbi "meie" ja "minu", aga firmas on omanik, kellel on omad huvid, ja kui asi turvalisuse üle arutamiseks läheb, siis põhimõtteliselt on küsimus lihtsalt selles, kas mehed on nõus hüppama nii, nagu omanik tahab.
Kõigest ja kokkuvõtlikult ja pilti kah
Õhtul kell kümme, alles-alles jõudsime koju. Iga päev on sama lugu: kui ma lõpuks maha istun ja jalad välja sirutan, on kell juba nii palju, et ei jaksa enam kirjutada.
Täna näiteks kõndisime õhtul Mt Ironi rada, valgus oli pealetuleva tormiga ilus ning ülevalt oli tore linnale ja järvele peale vaadata.
Eile õhtul pintseldasin hilisõhtuni aluskihti seinale peale panna, Henrik (haldaja) lubas majaomaniku kulul inetutest rohelistest seintest lahti saada. Me seda pole talle veel maininud - ega kavatsegi! - et rohelise asemel tuleb seintele soe hall, ühte äärde erk-erk sinine, teise nurka erk-erk rohekaskollane ja raamidele-ustele tumehall.
Sinisele seinale läheb täies ilus ja pikkuses sini-must-valge Eesti lipp, mille mulle ema postipakiga sünnipäevaks saatis. Oh sa juudas, kui suur ta on! Ma arvasin, et "suur lipp" on selline käte laiuselt sirutamise suur, aga see on ju hiiglaslik, terve seina katab ära. Kui me sinise värvi seinale ära oleme pannud, näitan pilti kah. Väga äge on!
Senikaua aga degusteerime kõigi sõpradega 1,4 kilo Eesti šokolaadi, mis sama postipakiga jõudis. Siiamaani on mehed arvamusel, et valge šokolaad küpsiste ja maasikatega teeb kõigile ülejäänuile pika puuga ära. Ja see, et Kalev ei ole nii kreemine ja magus kui Belgia omad, meeldib neile kah.
Martyn on äge. See, mis meil kahekesi on, on äge. Ja praegu, kus mõlemal pea pilvedes, kuna kõik on nii uus ja värki, minust vist tõesti suuremat blogipidajat ei ole, sest meil on lihtsalt niiiiiiii palju veel omavahel jagada!
Täna näiteks kõndisime õhtul Mt Ironi rada, valgus oli pealetuleva tormiga ilus ning ülevalt oli tore linnale ja järvele peale vaadata.
Eile õhtul pintseldasin hilisõhtuni aluskihti seinale peale panna, Henrik (haldaja) lubas majaomaniku kulul inetutest rohelistest seintest lahti saada. Me seda pole talle veel maininud - ega kavatsegi! - et rohelise asemel tuleb seintele soe hall, ühte äärde erk-erk sinine, teise nurka erk-erk rohekaskollane ja raamidele-ustele tumehall.
Sinisele seinale läheb täies ilus ja pikkuses sini-must-valge Eesti lipp, mille mulle ema postipakiga sünnipäevaks saatis. Oh sa juudas, kui suur ta on! Ma arvasin, et "suur lipp" on selline käte laiuselt sirutamise suur, aga see on ju hiiglaslik, terve seina katab ära. Kui me sinise värvi seinale ära oleme pannud, näitan pilti kah. Väga äge on!
Senikaua aga degusteerime kõigi sõpradega 1,4 kilo Eesti šokolaadi, mis sama postipakiga jõudis. Siiamaani on mehed arvamusel, et valge šokolaad küpsiste ja maasikatega teeb kõigile ülejäänuile pika puuga ära. Ja see, et Kalev ei ole nii kreemine ja magus kui Belgia omad, meeldib neile kah.
Martyn on äge. See, mis meil kahekesi on, on äge. Ja praegu, kus mõlemal pea pilvedes, kuna kõik on nii uus ja värki, minust vist tõesti suuremat blogipidajat ei ole, sest meil on lihtsalt niiiiiiii palju veel omavahel jagada!
Telli:
Postitused (Atom)