See oli kõigest paar nädalat tagasi, kui ma Pauliga sama vestlust pidasin - nüüd, kui vanaisa enam ei ole, tuli see mul uuesti meelde.
Indrek Pertelson vist ütles kunagi, et kõige suurem mõjutaja on eeskuju. Vaadates (ja vaikselt imetledes), missuguse püsivusega ema viimastel aastatel vanemate eest hoolt on kandnud, ei oskagi vist suurt midagi muud öelda, kui et... ta on eeskujuks olnud.
Ema pole aastaid kusagil reisimas olnud, ja kui ongi, siis minek on alati suuremat sorti korraldamine olnud, et kes hoolitseb koerte eest ja kes teeb vanaisale-vanaemale süüa. Ei ole ikka päris nii olnud, et saab lihtsalt vaba päeva võtta, "sest tuli tuju", sest igal õhtul on olnud tarvis tagasi kodus olla. Viimasel ajal nii õhtul kui ka hommikul. Ja see on olnud suur töö.
Ma olen kõigil neljal äraminekul iseendaga kokku leppinud, et vanaisaga tuleb korralikult hüvasti jätta, sest ta ei pruugi enam alles olla, kui ma tagasi jõuan. Nüüd, kevadehakul, eriti, sest vanaisa oli ikka väga vana juba ja mina vähemasti aastaks-pooleteiseks eemal. Vanaisagi ütles, kui me temaga seal köögilaua taga juttu ajasime, et noh, "äi tia jahh, ons seda aiga enam nii palju jäänd," aga lisas ka, et noorel inimesel ikkagi oma noor elu elada ja ongi õige reisida ja vaadata, miuke see maailm siis ikkagi on. Et mingu ja vaadaku jah.
Ma leppisin kokku, perega ja iseendaga, et kui vanaisa enam ei ole, siis matusteks tagasi koju ma arvatavasti ei tule. Sõit on pikk, raha kulub palju ja kuna praegu on aeg siin olla, siis kui ma tulekski, siis see oleks vaid mõneks päevaks - seejärel oleks jälle tarvis tagasi tulla. Mul on kahju, et mind ei ole seal, kui pere vanaisaga hüvasti jätab, peaasjalikult selleks, et lihtsalt vaikselt ema kõrval seista - aga mul on vähemasti hea meel, et ma olen vanaisa elu ajal seal olnud.
Vanaisa oli äge sell. Kui ma Sompas pahandust tegin ja vanaisa esimesena peale sattus, siis ta püüdis ikka asjad enne ära parandada, kui vanaema nägi, sest vanaema hakkas alati riidlema, aga vanaisa ainult torises, ohkas ja siis läks muudele asjatoimetustele. Kasvuhooneklaas sai päris mitmel korral niimoodi ära vahetatud, et vanaema ei teadnudki, et ma ta (jälle) katki olin löönud. Kui hästi-hästi paluda, siis ta võis magamistoa salakapist kommi kah tuua, aga ainult ühe ja ainult, kui hästi-hästi paluda.
Kõige eredamalt on mul meeles see päev, kui ma olin omale just-just noaga haava otsaette löönud ja kartuses, et naispere röökima pistab, kui teada saadakse, kuidas täpselt ma selle noa omale otsaette sain (ma avasin postipakki, nööri, noatera enda poole, nüsides, ja kui nöör lõpuks katkes, siis nuga tuli, vopa!, mulle lauba peale, silmadest väga palju puudu ei jäänud), oli vanaisa ainus, kellele ma haava õige saamisloo ära rääkisin - kõik teised kuulsid seda varianti, et mul oli esimene vistrik, mille ma katki olin kraapinud. Isegi autahvlipildil, mis kolm-neli aastat kooli seina peal rippus, oli mul suur punane laik keset otsaesist.
Naljakas oli aga see, et ma valisin vanaisaga rääkimiseks aja, kui ma parajasti suure veetünni otsas turnisin. Kätega ääre peal kõõludes ja katsetades, kui kaugele vee kohale niimoodi saab laskuda, et päris vette ei kuku, seletasin vanaisale noa ja haava saamislugu. Vanaisa pani käed puusa peale, ohkas sügavalt ja teatas: "Ohh, sa oleks ikka pidand poisina sündima." Ja läks muudele asjatoimetustele. Siuke vanaisa oli.
Nähes ja teades, kuidas ema vanaisa eest hoolt kandis (ja enne seda ka vanaema eest), olen ma ka näinud, et kellelgi on jõudu niimoodi teise kõrval seista ja teha, mida õigeks peab. Ja ma arvan, et kui tuleb päev, kui ma tunnen, et nüüd on minu kord seista ja hoolt kanda, jaksan ma seda paremini teha, sest ma olen näinud, kuidas ema seda teinud on.
Head teed, vanaisa. Sul on hästi pikk elu olnud. Sa oled koos vanaemaga hea pere üles kasvatanud.
Aitäh, ema. Mind ei ole seal, kui vanaisa vanaema kõrvale mulda läheb, aga mõtteis olen ma ikkagi teie kõigi kõrval.
