Mann saadab Andrele paar fotot sinisest põlvest ja verevalumist tagumiku peal.
Andre: "see näeb välja nagu sa oleks lauaga sõitnud autole ette
või siis veerenud mööda kaljust mäekülge alla"
Põgusaid hetki tänasest lumelauapäevast
Šveitslane Patrick õpetab kümmekonnale noorele lumelauaga manööverdamist. Kõik (peale Manni) istuvad lume peal, seniks kuni Patrick kellegi teisega tegeleb, aga Mann paneb aina, siuhti!, allapoole, põmaki!, käpukile, vonta-vonta-vonta-vonta!, tagasi mäest üles ja siis uuesti, siuhti!, allapoole.
Tulemus? Selle ajaga, kui teised on kolm korda mäest alla sõitnud, on Mann sõitnud umbes viisteist.
***
Üks austraallane vaatab, kuidas Mann umbes kümnendat korda jutti, vonta-vonta-vonta!, mäest üles hüpleb (lumelaud ühe jala küljes), ja märgib: "Sa oled vist kuratlikult heas füüsilises vormis. Või väga elevil."
Mann: "Mõlemat."
***
Mann sõidab esimest korda suurest nõlvast alla, lifti peal tuttavaks saanud itaallane järel, ja kui itaallane baasis Mannile järele jõuab, hüüab mees üle peade: "Kas sa oled kindel, et sa pole kunagi varem lumelauaga sõitnud?"
***
Mann kukub, laua nina sõidusuunas, külili laua peale ja on kolme sekundi pärast eessõitval suusatajal sääremarjades kinni. Mann all, suusataja peal, suures hunnikus. Mõlemad naeravad ja vabandavad.
Kaks minutit hiljem pisut allpool: Mann teeb sahka ja suusataja on Mannis kinni. Mõlemad naeravad ja vabandavad.
***
Päeva viimane õppesõit ülilaugel nõlval. Mannil on tiba igav hakanud ja ei viitsi enam väga jälgida, mida ja kuidas teeb. PÕMAKI! Laua tagumine äär lumesiilus kinni ja Mann, kukal piki maad, selili.
Mann: "Aaaaaaaaaaauuuuuuuuu......"
Suvaline lumelaudur kõrval: "Kas sa oled kindel, et kõik on korras?"
Mann: "Ei. Aga ma saan umbes minuti pärast teada."
***
Mann astub õhtul suusabaasi: "Palun mulle nüüd kiiver kaheks päevaks. Aitäh."
***
Mann kerib elutoas teksad üle põlve ja vaatab sinikaid. Küsib, nii muuseas, kõrvalistuvalt noormehelt: "Sa ka lumelaudad?" Poiss keerab end Manni suunas, märkab Manni põlvi ja vihistab valjult: "Jumal küll!"
Mann: "Põlved ei pea nii sinised välja nägema, jah?"
Poiss: "Ei, ei pea. Mitte ühe päevaga, igatahes."
***
Põhimõtteliselt, väga tore päev oli. Ja hetkel on väga kõva peavalu, arvatavasti viimase õppesõidu kuklakolakast. (Homme on igatahes kiiver peas.) Aeg magama minna, esimene mäebuss läheb kell 7.45. Tahaks selle peale jõuda.
Tulemus? Selle ajaga, kui teised on kolm korda mäest alla sõitnud, on Mann sõitnud umbes viisteist.
***
Üks austraallane vaatab, kuidas Mann umbes kümnendat korda jutti, vonta-vonta-vonta!, mäest üles hüpleb (lumelaud ühe jala küljes), ja märgib: "Sa oled vist kuratlikult heas füüsilises vormis. Või väga elevil."
Mann: "Mõlemat."
***
Mann sõidab esimest korda suurest nõlvast alla, lifti peal tuttavaks saanud itaallane järel, ja kui itaallane baasis Mannile järele jõuab, hüüab mees üle peade: "Kas sa oled kindel, et sa pole kunagi varem lumelauaga sõitnud?"
***
Mann kukub, laua nina sõidusuunas, külili laua peale ja on kolme sekundi pärast eessõitval suusatajal sääremarjades kinni. Mann all, suusataja peal, suures hunnikus. Mõlemad naeravad ja vabandavad.
Kaks minutit hiljem pisut allpool: Mann teeb sahka ja suusataja on Mannis kinni. Mõlemad naeravad ja vabandavad.
***
Päeva viimane õppesõit ülilaugel nõlval. Mannil on tiba igav hakanud ja ei viitsi enam väga jälgida, mida ja kuidas teeb. PÕMAKI! Laua tagumine äär lumesiilus kinni ja Mann, kukal piki maad, selili.
Mann: "Aaaaaaaaaaauuuuuuuuu......"
Suvaline lumelaudur kõrval: "Kas sa oled kindel, et kõik on korras?"
Mann: "Ei. Aga ma saan umbes minuti pärast teada."
***
Mann astub õhtul suusabaasi: "Palun mulle nüüd kiiver kaheks päevaks. Aitäh."
***
Mann kerib elutoas teksad üle põlve ja vaatab sinikaid. Küsib, nii muuseas, kõrvalistuvalt noormehelt: "Sa ka lumelaudad?" Poiss keerab end Manni suunas, märkab Manni põlvi ja vihistab valjult: "Jumal küll!"
Mann: "Põlved ei pea nii sinised välja nägema, jah?"
Poiss: "Ei, ei pea. Mitte ühe päevaga, igatahes."
***
Põhimõtteliselt, väga tore päev oli. Ja hetkel on väga kõva peavalu, arvatavasti viimase õppesõidu kuklakolakast. (Homme on igatahes kiiver peas.) Aeg magama minna, esimene mäebuss läheb kell 7.45. Tahaks selle peale jõuda.
Kolm päeva lumelaudamist õppimas
Alates homme hommikust olen kolm täispikka päeva Coronet Peak'il - Queenstownile lähimal suusamäel. Eesmärk? Õppida laua peal boleje-menije seisma.
Olenevalt sellest, kui surmväsinud ma õhtuti olen ja kuidas mu siniseks taotud taguots tooli peal istuda laseb, võib oodata raporteid (ja ehk isegi fotosid) laudavast Mannist. Aga ma igaks juhuks ei luba midagi, kes teab, äkki olengi siniseks taotud. Suusabaasi mehed garanteerisid, et murtud käte ja jalgade puhul annavad nad isegi raha tagasi :P, muig.
Olenevalt sellest, kui surmväsinud ma õhtuti olen ja kuidas mu siniseks taotud taguots tooli peal istuda laseb, võib oodata raporteid (ja ehk isegi fotosid) laudavast Mannist. Aga ma igaks juhuks ei luba midagi, kes teab, äkki olengi siniseks taotud. Suusabaasi mehed garanteerisid, et murtud käte ja jalgade puhul annavad nad isegi raha tagasi :P, muig.
Talvehooaja demohüpped
Adrenaliinipealinnale kohaselt saatis Queenstown talvehooaja avamise puhul langevarjureid taevast alla.
Mehed tulid, helikopterist väljununa, svuubates rannale - ja mõnel juhul otse näoli vette - ning panid rahva rahulolevalt käsi plaksutama. Mina jälgisin aktsiooni, kõht kihelemas. "Lennata..."
Mehed tulid, helikopterist väljununa, svuubates rannale - ja mõnel juhul otse näoli vette - ning panid rahva rahulolevalt käsi plaksutama. Mina jälgisin aktsiooni, kõht kihelemas. "Lennata..."
Kõik valutab
Kael valutab. Selg valutab. Õlad valutavad. Käed valutavad. Sõrmed valutavad. Kõht valutab. Enam-vähem kogu ülemine kehapool valutab, kusjuures paremalt poolt eriti.
Miks? Jääseinal ronimisest.
Kaevus, kus tegin viimased kaks püstseina, oli siniselge liustikujää, päikesest rikkumata ja imekõva. Päris üleval, kaevusuu juures, läks sein kergelt negatiivi: mu põlvede juures oli väljapoole ulatuv kumerus, kassidesse rihmitatud saapad aga täpselt selle mügara all, kus ma neid ei näinud.
Kuna ma ei oska veel kassidega õiget kehaasendit hoida, siis kribisesin jalgadega pidevalt allapoole, jäädes kirkade otsas rippu. Kuna mu vasak käsi on aga oluliselt nõrgem kui parem käsi, siis keerasin vasaku kirka mitmel korral jää seest välja ning rippusin ainuüksi parema otsas, samal ajal jalgu jääseina vastu tagudes, et kasside hambaid sisse lüüa. (Ja mis kõige parem: kuna ma arvasin, et sahmisin esimesel korral liiga palju, siis lasin Grahamil end uuesti kaevu libistada ning ronisin teist korda üles, kaevusuu juures parema käe otsas rippudes.)
No ja tulemus ongi täna käes - kõik valutab. Pead on valus pöörata, naerda on valus, köhida on valus, ringutada on valus. Eriti paremalt poolt. Lihased ei ole sellise tööga harjunud veel.
PS. Jalad ei valuta, aga see-eest on nad sinikatega kaetud. Põlvede juures on sinikad ronimisest (ja mügarast), reite peal aga kirkade käsivartest, sest kui mul ei tulnud rihmade kinnitamine muidu välja, siis ma toetasin neid alumise teravikuga reite vastu ja teise käega siis kinnitasin rihmasid.
Ja täna on siis tore vaadata, kuidas reied kõik sinitäpilised on.
Miks? Jääseinal ronimisest.
Kaevus, kus tegin viimased kaks püstseina, oli siniselge liustikujää, päikesest rikkumata ja imekõva. Päris üleval, kaevusuu juures, läks sein kergelt negatiivi: mu põlvede juures oli väljapoole ulatuv kumerus, kassidesse rihmitatud saapad aga täpselt selle mügara all, kus ma neid ei näinud.
Kuna ma ei oska veel kassidega õiget kehaasendit hoida, siis kribisesin jalgadega pidevalt allapoole, jäädes kirkade otsas rippu. Kuna mu vasak käsi on aga oluliselt nõrgem kui parem käsi, siis keerasin vasaku kirka mitmel korral jää seest välja ning rippusin ainuüksi parema otsas, samal ajal jalgu jääseina vastu tagudes, et kasside hambaid sisse lüüa. (Ja mis kõige parem: kuna ma arvasin, et sahmisin esimesel korral liiga palju, siis lasin Grahamil end uuesti kaevu libistada ning ronisin teist korda üles, kaevusuu juures parema käe otsas rippudes.)
No ja tulemus ongi täna käes - kõik valutab. Pead on valus pöörata, naerda on valus, köhida on valus, ringutada on valus. Eriti paremalt poolt. Lihased ei ole sellise tööga harjunud veel.
PS. Jalad ei valuta, aga see-eest on nad sinikatega kaetud. Põlvede juures on sinikad ronimisest (ja mügarast), reite peal aga kirkade käsivartest, sest kui mul ei tulnud rihmade kinnitamine muidu välja, siis ma toetasin neid alumise teravikuga reite vastu ja teise käega siis kinnitasin rihmasid.
Ja täna on siis tore vaadata, kuidas reied kõik sinitäpilised on.
Foxile tagasi mõeldes (ja igatsedes)
Tavaliselt ma kirjutan blogisse nii, et võtan lahti Wordi, trükin-kustutan-trükin-kustutan, kuni tekst täies mahus netti saab riputatud, ja nii-öelda otse-eetris naljalt ei kirjuta - ikka enne mustand ja alles siis avalikustamiseks.
Praegu aga tegin erandi ja panen otse veebi. Miks, ise ka ei tea.
Jõudsin täna tagasi Queenstowni. Linn on täpselt nii, nagu ma juba kaugelt tulles arvasin, autosid, kära ja pidutsemist täis. Talvehooaeg on pihta hakanud, hotellid lumelaudureist pungil, käimas on hooaja avafestival stiilis paneme-pidu-nagu-Tartu-ülikooli-tudengid ning rahust ja vaikusest on asi kaugel. Mina olen teistest küll selle võrra erinev, et tulin külla sõpradele, kes mul märtsikuus tekkida olid jõudnud, mitte enam lihtsalt pidutsema, aga ega selle Queenstowni melu eest ikka ei põgene. Queenstown on Queenstown =)
Istun arvuti taga ja mõtlen tagasi Foxile, kus ma vähem kui 12 tundi tagasi päikese käes silmi kissitasin, ning tunnen, kuidas mõnus soojus kõhust kurku mööda üles voolab. Fox oli nii... lihtne. Sõbralik. Soe. Toetav. Fox oli täpselt nii mõnus - ja enamgi veel! - kui ma lootnud olin, ning ma vist ei pane väga mööda, kui ütlen, et see on kõige mannilikumalt tore paik, mida ma seni näinud olen. Ma tundsin end Foxis kodus olevat.
Nende jaoks, kes kunagi Skagwayd "külaks" nimetasid ja ütlesid, et seal võib igavusest ära surra, on Fox muidugi veel suurem kemmerg, kuna peale liustiku, langevarjuhüpete ja pubi ei ole seal tõesti absoluutselt muffigi teha, aga mulle Fox, ütlen täiesti ausalt, jubedasti meeldis. Eriti veel praegu, kui hommikused külmakraadid jää raiumise nii lihtsaks olid teinud ja linnas vaevalt liiklust oli.
Foxis on hea rattaga kimada, sest kõik on käeulatuses. Foxis on hea jooksmas käia, sest enam-vähem tasane maa on, puude varjus pealegi. Foxis on hea matkamas käia, sest mäed ümberringi ja meri ka lähedal. Foxis on hea kõrglumel käia, sest kui helikopteris ruumi on, saavad FGG töötajad võileivatasu eest nevele. Foxis on tore töötada, sest kolmandik rahvast on 80-ndate lapsed, kuid ei puudu ka 50' ja 60' väljalaskega vanemgiidid. Ja Foxis on lihtsalt ullupööra toredad inimesed.
Ainus häda on see, et rulluisutada ei saa, kuna kiwid ei näe mõtet sileda kattega teesid ehitada. Täna tegin kiviklibu peal rattaga pidurdamise stiilinäite...
Andre: olen toredalt põlenud, jalad on põlvist väsinud ja mõnus on olla
Mann: mina olen nina pealt põlenud, põlvelt nahk maas ja mõnus on olla
käisin täna rattaga käbla
Andre: :P
Mann: jep. ma pold üldse üllatunud, muideks
rattal olid need... noh... jalahoidjad pedaali peal
täna peatusin ilusa laia kaarega laundromati ees, pidurit vilistades, ja nii kui ma seda jalga "maha" üritasin panna, käisin kogu rattaga külili
jalga on jube keeruline maha panna, kui ta ikka veel pedaali sisse on torgatud
pedaal, kuramus, tahab kaasa tulla. ja ratas, vastavalt, pedaalile.
Praegu aga tegin erandi ja panen otse veebi. Miks, ise ka ei tea.
Jõudsin täna tagasi Queenstowni. Linn on täpselt nii, nagu ma juba kaugelt tulles arvasin, autosid, kära ja pidutsemist täis. Talvehooaeg on pihta hakanud, hotellid lumelaudureist pungil, käimas on hooaja avafestival stiilis paneme-pidu-nagu-Tartu-ülikooli-tudengid ning rahust ja vaikusest on asi kaugel. Mina olen teistest küll selle võrra erinev, et tulin külla sõpradele, kes mul märtsikuus tekkida olid jõudnud, mitte enam lihtsalt pidutsema, aga ega selle Queenstowni melu eest ikka ei põgene. Queenstown on Queenstown =)
Istun arvuti taga ja mõtlen tagasi Foxile, kus ma vähem kui 12 tundi tagasi päikese käes silmi kissitasin, ning tunnen, kuidas mõnus soojus kõhust kurku mööda üles voolab. Fox oli nii... lihtne. Sõbralik. Soe. Toetav. Fox oli täpselt nii mõnus - ja enamgi veel! - kui ma lootnud olin, ning ma vist ei pane väga mööda, kui ütlen, et see on kõige mannilikumalt tore paik, mida ma seni näinud olen. Ma tundsin end Foxis kodus olevat.
Nende jaoks, kes kunagi Skagwayd "külaks" nimetasid ja ütlesid, et seal võib igavusest ära surra, on Fox muidugi veel suurem kemmerg, kuna peale liustiku, langevarjuhüpete ja pubi ei ole seal tõesti absoluutselt muffigi teha, aga mulle Fox, ütlen täiesti ausalt, jubedasti meeldis. Eriti veel praegu, kui hommikused külmakraadid jää raiumise nii lihtsaks olid teinud ja linnas vaevalt liiklust oli.
Foxis on hea rattaga kimada, sest kõik on käeulatuses. Foxis on hea jooksmas käia, sest enam-vähem tasane maa on, puude varjus pealegi. Foxis on hea matkamas käia, sest mäed ümberringi ja meri ka lähedal. Foxis on hea kõrglumel käia, sest kui helikopteris ruumi on, saavad FGG töötajad võileivatasu eest nevele. Foxis on tore töötada, sest kolmandik rahvast on 80-ndate lapsed, kuid ei puudu ka 50' ja 60' väljalaskega vanemgiidid. Ja Foxis on lihtsalt ullupööra toredad inimesed.
Ainus häda on see, et rulluisutada ei saa, kuna kiwid ei näe mõtet sileda kattega teesid ehitada. Täna tegin kiviklibu peal rattaga pidurdamise stiilinäite...
Andre: olen toredalt põlenud, jalad on põlvist väsinud ja mõnus on olla
Mann: mina olen nina pealt põlenud, põlvelt nahk maas ja mõnus on olla
käisin täna rattaga käbla
Andre: :P
Mann: jep. ma pold üldse üllatunud, muideks
rattal olid need... noh... jalahoidjad pedaali peal
täna peatusin ilusa laia kaarega laundromati ees, pidurit vilistades, ja nii kui ma seda jalga "maha" üritasin panna, käisin kogu rattaga külili
jalga on jube keeruline maha panna, kui ta ikka veel pedaali sisse on torgatud
pedaal, kuramus, tahab kaasa tulla. ja ratas, vastavalt, pedaalile.
Kirjutada ei jaksa, a pilte võib laadida
Mida teha vabal päeval? Tuleb minna lähedalasuvale Franz Josefi liustikule jääseintel ronima ning võtta Mann kaasa. Mannile väga meeldib.
Mida teha kahe opossumiga, kes said hommikul raja lähedal asuvatest lõksudest välja korjatud? Tuleb koti külge siduda ja niimoodi linna kõndida.
Ja mida teha fotoga, mis kompositsioonilises mõttes on täielik tüng, aga endale kangesti meeldib? Blogisse laadida.
PS. Muide, Passang Sherpa, kes viimasel fotol suitsu tõmbab, teeb Everesti ümbruses matkasid, mis on oluliselt odavamad kui paljudel "kommertsikatel", aga sisaldavad nii toitu kui ka kõike muud rajal vajalikku. Nii et kes tahab suve lõpus või sügise alguses Himaalajasse matkama minna, aga ise ei julge ning ühtegi giidi ei tunne, siis võtke ühendust. Vean otsad Passangiga kokku.
Mida teha kahe opossumiga, kes said hommikul raja lähedal asuvatest lõksudest välja korjatud? Tuleb koti külge siduda ja niimoodi linna kõndida.
Ja mida teha fotoga, mis kompositsioonilises mõttes on täielik tüng, aga endale kangesti meeldib? Blogisse laadida.
PS. Muide, Passang Sherpa, kes viimasel fotol suitsu tõmbab, teeb Everesti ümbruses matkasid, mis on oluliselt odavamad kui paljudel "kommertsikatel", aga sisaldavad nii toitu kui ka kõike muud rajal vajalikku. Nii et kes tahab suve lõpus või sügise alguses Himaalajasse matkama minna, aga ise ei julge ning ühtegi giidi ei tunne, siis võtke ühendust. Vean otsad Passangiga kokku.
Pildilaadung
Kui Kat arvas, et ma võiks blogisse rohkem fotosid üles panna, siis ta pidas vist silmas, et ma stabiilselt sirtsutaks, no nii paar-kolm tükki iga postituse juurde. Mõistlikult. Onja?
Nojah. Mul on hetkel fotode mõttes ületootmine. Vähemasti 80% sellest, mis arvutisse tõmmatud saab, ei lähe ei blogisse ega kuhugi mujale, vaid kogunevad jõudsasti arvuti kõvakettale. Mina tean, et nad seal on, aga keegi teine neid eriti ei näe.
No ja ma siis mõtlesingi, et okei, kui juba rohkem pilte panna, siis alustan täna sellega, et laon enam-vähem kõik, mis mul Foxi kohta jagada oleks, välja. Capish?
Esiteks siis natuke Foxi jõudmisest. Kui Christchurchi linnast Arthur's Passi kaudu tulla, tuleb ületada lõunasaart poolitav Lõuna-Alpi mäeahelik, mis autotee madalamatel nõlvadel kenasti pilvede sisse paigutab.
Bussijuht, kes tol päeval roolis oli, kui mina Foxi suunas sõitsin, sõimles nii umbes igal kolmandal-neljandal kurvil, et pe*sse küll, kuidas selles udus teed peaks nägema, arumaisaa. Mina kõkutasin tagapool vaikselt naerda, et öhöhöö, naljakas-naljakas - mis on ka üsna mõistlik, kuna ma ei pidanud ju see olema, kes rooli pöörab.
Igatahes kui otsaga lõpuks Foxi jõuda, on pilt umbes selline, et pisike küla kõrgete mägede vahel, ümberringi lehmakarjamaad, "kesklinnas" üks pubi, üks toidupood, üks tankla ja kui liustikumatkad ning langevarjuhüpped välja arvata, siis ega Foxis tegelikult midagi suurt teha ei olegi. Püsivat elanikkonda 300 inimest ja asi ants.
***
Võtsin üleeile ette jalutuskäigu Mathesoni järve juurde, mis on jäänuk kunagisest liustikujärvest, ning kuna ma juba selles suunas kõndisin, siis mõtlesin, et prooviks langevarjuklubi hooneteni kah jõuda. Höhö, ütleks nüüd tagantjäreletarkusena.
Langevarjuklubi, kuramus, asub linnasüdamest nii umbes 7-8 kilomeetrit väljaspool, millest mina vist nii 6 km ka maha kõndida viitsisin, aga kuna nad, kavalpead, lõpetasid hüppamise kenasti ära selleks ajaks, kui ma lähedale hakkasin jõudma, siis pöörasin otsa ringi ja läksin tagasi järve suunas, mis oli nüüd juba selja taha jäänud.
Lehmakarjad vaatasid nagu ilmaimet: mõlemal pool teed nii umbkaudu 30-40 looma, kõik vahivad, mina kõnnin, ja kui ma siis lõpuks arvasin, et okei, võtaks ja salvestaks selle vahtimise kaamerasilmale, panid nad kui üks mees jooksu, aint sabad välkusid. Mõlemal pool teed, kusjuures. Aga see selleks.
Järv ise... Noh, jah. UNESCO kaitse all ja puha, peegeldab kenasti Uus-Meremaa kõrgeimat mäge, Mount Cooki, aga ega ta nüüd mingi surmilus ka ei ole. Järv nagu järv ikka.
Mis mulle aga sealkandis juba täitsa kenasti meeldis, oli see, kuidas Foxi liustiku neve ehk akumulatsiooniala kätte paistis. (Muideks, vasakpoolne mägi on Abel Tasman, mis on Uus-Meremaa kõrguselt teine, ja paremal pool Mt Cook, mis siis eelnimetatult esimene). Bueno! Ja kuidas rohi varjus härmatisega oli kaetud.
***
Täna käisin teisel pool liustikku Chalet' vaateplatvormi juures, tagasiteel pildistasin hoolsasti liustikujõge ning päikeseloojangut kah. Graham varustas mind oma rattaga, mis oli temast hiiglamasti tore, ja ega midagi rohkemat tegelt öelda ei olegi.
Aaa, on küll, tegelt.
Foxi liustikuga on sama nali nagu mitmete liustikega Alaskal - nad tulevad kenasti vihmametsa vahele välja.
Foxis sajab aastas umbes 5 meetrit vihma, mis on umbes samas suurusjärgus kui vihmad Skagways (kus mul õnnestus 4 kuu jooksul täpselt 22 kuiva päeva ära näha). Puude otsas elavad mingid väiksemad taimed, giidid näitasid mulle muuhulgas ka mõnesid orhideesid ja igasugu õhujuurtega taimehakatisi. Igatahes kui puude vahel kõndida, siis igalt poolt ripub miski ja pole ühtegi pinda, kus mõni taim parajasti elada ei üritaks.
Vihmamets.
See, et ma siin NÄDALApikkusele kuivaperioodile sattunud olen, on muidugi täitsa ennekuulmatu. Foxi inimesed ütlevad, et siin on keeruline kolm-neli päevagi kuivade jalgadega ringi käia, aga mina olen alates eelmise nädala teisipäevast siniselge taeva all jalutanud. Täna hakkasid esimesed pilved kogunema ja neljapäevaks tuleb vist tavaline sajuilm, aga praegu olen mina igatahes täieliku jackpot'i saanud päikese mõttes.
Selge ja kuiv ilm on tähendanud muidugi muuhulgas ka seda, et hommikul on kraadiklaas -5 peal, aga see on juba väiksem mure - päikese käes on niikuinii kena.
***
Ahsoo, see ka, et ma tahaks nüüd kõigile neile, kel võib liustiku suuruse hoomamisega probleeme tekkida, ühe näitliku fotorännaku teha. Valmis?
Esiteks siis pilt liustikumoreenist, mis on see hall kiviklibu seal jää ees. Näete? Nonii, vot seal liustikumoreeni peal jalutavad nimelt kolm inimest, kellest ma tegin siis omakorda foto, et suuruste erinevus edasi anda. Laadisin selle muideks suurelt üles kah, nii et kel silm kipitab, vajutage aga fotole peale ja siis ta peaks piisavalt suurena ekraanile ilmuma, et need kolm inimest paistma hakkaks.
Ja teiseks siis kaks gruppi keset liustikku, ühes 9 ja teises 7 inimest. Näete? Sama lugu: eespool foto liustikust ja tagapool (suurelt üles laetud) foto inimestest.
Suurusemõõde tuleb natuke paremini esile, onja? ;)
***
Ja lõpetuseks siis natuke pullitegemist kah.
Nonii, fotosid sai nüüd piisavalt tänaseks, onju?
Nojah. Mul on hetkel fotode mõttes ületootmine. Vähemasti 80% sellest, mis arvutisse tõmmatud saab, ei lähe ei blogisse ega kuhugi mujale, vaid kogunevad jõudsasti arvuti kõvakettale. Mina tean, et nad seal on, aga keegi teine neid eriti ei näe.
No ja ma siis mõtlesingi, et okei, kui juba rohkem pilte panna, siis alustan täna sellega, et laon enam-vähem kõik, mis mul Foxi kohta jagada oleks, välja. Capish?
Esiteks siis natuke Foxi jõudmisest. Kui Christchurchi linnast Arthur's Passi kaudu tulla, tuleb ületada lõunasaart poolitav Lõuna-Alpi mäeahelik, mis autotee madalamatel nõlvadel kenasti pilvede sisse paigutab.
Bussijuht, kes tol päeval roolis oli, kui mina Foxi suunas sõitsin, sõimles nii umbes igal kolmandal-neljandal kurvil, et pe*sse küll, kuidas selles udus teed peaks nägema, arumaisaa. Mina kõkutasin tagapool vaikselt naerda, et öhöhöö, naljakas-naljakas - mis on ka üsna mõistlik, kuna ma ei pidanud ju see olema, kes rooli pöörab.
Igatahes kui otsaga lõpuks Foxi jõuda, on pilt umbes selline, et pisike küla kõrgete mägede vahel, ümberringi lehmakarjamaad, "kesklinnas" üks pubi, üks toidupood, üks tankla ja kui liustikumatkad ning langevarjuhüpped välja arvata, siis ega Foxis tegelikult midagi suurt teha ei olegi. Püsivat elanikkonda 300 inimest ja asi ants.
***
Võtsin üleeile ette jalutuskäigu Mathesoni järve juurde, mis on jäänuk kunagisest liustikujärvest, ning kuna ma juba selles suunas kõndisin, siis mõtlesin, et prooviks langevarjuklubi hooneteni kah jõuda. Höhö, ütleks nüüd tagantjäreletarkusena.
Langevarjuklubi, kuramus, asub linnasüdamest nii umbes 7-8 kilomeetrit väljaspool, millest mina vist nii 6 km ka maha kõndida viitsisin, aga kuna nad, kavalpead, lõpetasid hüppamise kenasti ära selleks ajaks, kui ma lähedale hakkasin jõudma, siis pöörasin otsa ringi ja läksin tagasi järve suunas, mis oli nüüd juba selja taha jäänud.
Lehmakarjad vaatasid nagu ilmaimet: mõlemal pool teed nii umbkaudu 30-40 looma, kõik vahivad, mina kõnnin, ja kui ma siis lõpuks arvasin, et okei, võtaks ja salvestaks selle vahtimise kaamerasilmale, panid nad kui üks mees jooksu, aint sabad välkusid. Mõlemal pool teed, kusjuures. Aga see selleks.
Järv ise... Noh, jah. UNESCO kaitse all ja puha, peegeldab kenasti Uus-Meremaa kõrgeimat mäge, Mount Cooki, aga ega ta nüüd mingi surmilus ka ei ole. Järv nagu järv ikka.
Mis mulle aga sealkandis juba täitsa kenasti meeldis, oli see, kuidas Foxi liustiku neve ehk akumulatsiooniala kätte paistis. (Muideks, vasakpoolne mägi on Abel Tasman, mis on Uus-Meremaa kõrguselt teine, ja paremal pool Mt Cook, mis siis eelnimetatult esimene). Bueno! Ja kuidas rohi varjus härmatisega oli kaetud.
***
Täna käisin teisel pool liustikku Chalet' vaateplatvormi juures, tagasiteel pildistasin hoolsasti liustikujõge ning päikeseloojangut kah. Graham varustas mind oma rattaga, mis oli temast hiiglamasti tore, ja ega midagi rohkemat tegelt öelda ei olegi.
Aaa, on küll, tegelt.
Foxi liustikuga on sama nali nagu mitmete liustikega Alaskal - nad tulevad kenasti vihmametsa vahele välja.
Foxis sajab aastas umbes 5 meetrit vihma, mis on umbes samas suurusjärgus kui vihmad Skagways (kus mul õnnestus 4 kuu jooksul täpselt 22 kuiva päeva ära näha). Puude otsas elavad mingid väiksemad taimed, giidid näitasid mulle muuhulgas ka mõnesid orhideesid ja igasugu õhujuurtega taimehakatisi. Igatahes kui puude vahel kõndida, siis igalt poolt ripub miski ja pole ühtegi pinda, kus mõni taim parajasti elada ei üritaks.
Vihmamets.
See, et ma siin NÄDALApikkusele kuivaperioodile sattunud olen, on muidugi täitsa ennekuulmatu. Foxi inimesed ütlevad, et siin on keeruline kolm-neli päevagi kuivade jalgadega ringi käia, aga mina olen alates eelmise nädala teisipäevast siniselge taeva all jalutanud. Täna hakkasid esimesed pilved kogunema ja neljapäevaks tuleb vist tavaline sajuilm, aga praegu olen mina igatahes täieliku jackpot'i saanud päikese mõttes.
Selge ja kuiv ilm on tähendanud muidugi muuhulgas ka seda, et hommikul on kraadiklaas -5 peal, aga see on juba väiksem mure - päikese käes on niikuinii kena.
***
Ahsoo, see ka, et ma tahaks nüüd kõigile neile, kel võib liustiku suuruse hoomamisega probleeme tekkida, ühe näitliku fotorännaku teha. Valmis?
Esiteks siis pilt liustikumoreenist, mis on see hall kiviklibu seal jää ees. Näete? Nonii, vot seal liustikumoreeni peal jalutavad nimelt kolm inimest, kellest ma tegin siis omakorda foto, et suuruste erinevus edasi anda. Laadisin selle muideks suurelt üles kah, nii et kel silm kipitab, vajutage aga fotole peale ja siis ta peaks piisavalt suurena ekraanile ilmuma, et need kolm inimest paistma hakkaks.
Ja teiseks siis kaks gruppi keset liustikku, ühes 9 ja teises 7 inimest. Näete? Sama lugu: eespool foto liustikust ja tagapool (suurelt üles laetud) foto inimestest.
Suurusemõõde tuleb natuke paremini esile, onja? ;)
***
Ja lõpetuseks siis natuke pullitegemist kah.
Nonii, fotosid sai nüüd piisavalt tänaseks, onju?
Viimaseid päevi Foxis
Olenevalt sellest, kuidas elu edasi läheb, võib tee mind tagasi Kaikoura kanti viia - läbirääkimised ühe giidikompaniiga alles käivad. Elame, näeme. Foxist lasen ma igatahes kas homme või neljapäeval jalga ning täitsa võimalik, et liigun esimese asjana kelgukoerte kennelisse Wanaka lähedal, kus Grahami sõber Jerm (=Jeremy) mind rõõmuga majutada on lubanud. Koeri on tal küll kõigest 20 kandis, nii et suurem asi see kennel ei ole, aga näha, kuidas nemad koertega tegelevad, oleks siiski jube huvitav.
Vaatasin just Kopu fotosid ülikooli lõpetamiselt ja kui pilk tema kenasti maniküüritud kätel pidama jäi, mõtlesin omaette: millal minu küüned viimati sellised välja nägid? Pöörasin silmad allapoole, minu enda küüntele: lühikeseks nüsitud, ketendava naha ja kirkahoopidest valgeks tõmbunud laikudega. Ideaalsed matkaküüned, kuna mustust kuhugi ei kogune ja riietesse kinni ei jää, aga kaubanduslikust välimusest jääb siiski kergelt öeldes puudu. Ja millal mina viimati kenade küüntega ringi käisin, meelde ei tulnudki. Keskkooli lõpetamisel ehk, viis aastat tagasi?
Ja siis teine mõte, kui radiaatori lähedal kuivama jäetud ronimisvarustusest mööda kõndisin: mulle meeldib, kuidas kõigi giidide kodud köisi, kasse, kirkasid, kiivreid ja muud ronimiseks vajalikku kila-kola täis on, taamal arvatavasti hunnik raamatuid või CD plaate. Selline mõnus tohuvapohu, natuke tolmune ja värvikas.
Lugesin just jaanuarikuu "New Scientist" ajakirjast intervjuud James Lovelock'iga, kelle sõnul me oleme CO2 piiramise suhtes juba lohutamatult hiljaks jäänud, ja kui ma siis mõtlesin, milliseid ebamugavusi nappiv toidusedel erinevatele inimestele tooma hakkab, sain ühtäkki aru, et selles seltskonnas, kus ma praegu olen, suuremat vingumist arvatavasti ei tekiks - mehed on ebamugavustega harjunud.
Vaatasin just Kopu fotosid ülikooli lõpetamiselt ja kui pilk tema kenasti maniküüritud kätel pidama jäi, mõtlesin omaette: millal minu küüned viimati sellised välja nägid? Pöörasin silmad allapoole, minu enda küüntele: lühikeseks nüsitud, ketendava naha ja kirkahoopidest valgeks tõmbunud laikudega. Ideaalsed matkaküüned, kuna mustust kuhugi ei kogune ja riietesse kinni ei jää, aga kaubanduslikust välimusest jääb siiski kergelt öeldes puudu. Ja millal mina viimati kenade küüntega ringi käisin, meelde ei tulnudki. Keskkooli lõpetamisel ehk, viis aastat tagasi?
Ja siis teine mõte, kui radiaatori lähedal kuivama jäetud ronimisvarustusest mööda kõndisin: mulle meeldib, kuidas kõigi giidide kodud köisi, kasse, kirkasid, kiivreid ja muud ronimiseks vajalikku kila-kola täis on, taamal arvatavasti hunnik raamatuid või CD plaate. Selline mõnus tohuvapohu, natuke tolmune ja värvikas.
Lugesin just jaanuarikuu "New Scientist" ajakirjast intervjuud James Lovelock'iga, kelle sõnul me oleme CO2 piiramise suhtes juba lohutamatult hiljaks jäänud, ja kui ma siis mõtlesin, milliseid ebamugavusi nappiv toidusedel erinevatele inimestele tooma hakkab, sain ühtäkki aru, et selles seltskonnas, kus ma praegu olen, suuremat vingumist arvatavasti ei tekiks - mehed on ebamugavustega harjunud.
Rääkimata lood
Üks üksinda rändamise eripärasid, ma olen märganud, on see, et tekib hulgaliselt lugusid, mis teistega jagamata jäävad. Olen veetnud Uus-Meremaal nüüdseks 3,5 kuud, kogenud nii mõndagi tähelepanuväärset, kuid nii mõnigi juhtum on jäänud ainult minu teada. Vahel ma ei ole leidnud vajadust jagada, vahel aga tähendanuks jagamine lihtsalt nii palju seletamist, et ma ei ole raatsinud ühestki otsast pihta hakata.
Ja, mis kõige parem: ma isegi ei tunne erilist soovi jagada. Kuidagi mõnusalt kaval on neid lugusid iseendale pidada, sest erinevalt minu ülikommunikatiivsest olemisest pere ja sõprade seltsis, kus peaaegu kogu minu elu on nagu üks avatud raamat, tunnen ma siin, et äge on vahel mitte rääkida. Veike uhkuse värk kah, et voh, mida mina tean.
Ja, mis kõige parem: ma isegi ei tunne erilist soovi jagada. Kuidagi mõnusalt kaval on neid lugusid iseendale pidada, sest erinevalt minu ülikommunikatiivsest olemisest pere ja sõprade seltsis, kus peaaegu kogu minu elu on nagu üks avatud raamat, tunnen ma siin, et äge on vahel mitte rääkida. Veike uhkuse värk kah, et voh, mida mina tean.
Haiglad ja arstid lõunasaarel
Lõunasaare linnadest on Christchurch ainukene, mis suure linna mõõdu välja annab. Ülejäänud on kas Kohtla-Järve suurused, nii umbes 20-30 tuhat elanikku, või siis päris könnid, umbes nagu Fox - püsivat elanikkonda 300, pluss suvel sadakond lisatöötajat. Vahemaad on suured, teedevõrgustik hõre, mäed kõrged ja järsud.
Kõige eelnimetatu tõttu toimivad linnakeste kiirabibrigaadid vabatahtlikkuse alusel, ajades mehed-naised siis, kui kellelgi abi tarvis, kodudest ja töökohtadelt haiglahoone juurde ning lastes neil muul ajal tavalist "tsiviilelu" elada, olgu nad siis poemüüjad, giidid, põllumehed või taevas teab, mis ametimehed veel. Grahamilgi ripub St Johni neoonvärvides kiirabikostüüm ukse taga naela peal ja kui on parajasti tema valvekord, saab mehest liustikugiidi asemel mõneks tunniks brigaadi liige, kui vaja.
Signaal, millega brigaadi kokku aetakse, on pikk ja vali õhuhäire sireen. Keegi mõnd Teise maailmasõja teemalist filmi on vaadanud? Vot, kui nemad seal üle tänavate kaikuva "viiiiiiiiiiiiiiiiuuuu-viiiiiiiiiiiiiu-viiiiiiuuuuu" saatel keldritesse pagevad, on helipilt umbes samasugune, kui Foxis kümmekond minutit tagasi. Mis siin nüüd täna täpselt juhtunud on, ma ei tea, aga ju siis on kellelgi mingit esmaabi tarvis või on jälle aeg mõnd mägedes vigastada saanud matkajat evakueerida - neid tüüpe jagub siin turistipiirkonnale kohaselt nagu muda, kahjuks.
Minu jaoks on sireen tiba harjumatu asi. Esimest korda kuulsin ma teda kaks ööd tagasi, kui õhtul Andrew ja Jaredi juures filmi vaatasime ning linnasüdames asuv haiglahoone äkki huilgama pistis; teist korda ärkasin ma ta peale just nüüdsama, kell pool üheksa hommikul. Heli on rahutusttekitav, vali, ning saadab vähemasti minul külmajudinad selga mööda alla.
Eestis ma tean teoreetiliselt, et õnnetused juhtuvad ning enam-vähem igal hetkel on kusagil keegi, keda kas autovrakist välja lõigatakse või südamerikkega hospidali kihutatakse, aga Eestis mulle ei tuletata otseselt meelde, et näed, nüüd juhtus õnnetus, kui järgmise päeva uudisküljed, sopalehega eesotsas, välja arvata. Siin aga on täpselt teada, millal kiirabi tööle peab ruttama ning keegi hädas on ja see on justkui pidev meeldetuletus sellest, et inimesed ei ole rauast.
Möödunud suvel (Eesti talvel) jäid Foxis kaks austraallasest venda saja tonni liustikujää varingu alla. Tüübid läksid, ainult taevas teab, kuhu nad oma ajud unustanud olid, liustikukeele ette, kus mitmetonnised jääkamakad otse pea kohal ripuvad, ignoreerides kokku viit-kuut ohusilti, mis ütlesid küll selges inglise keeles, küll piltide näol, et mehed, ärge selles suunas jalutage, ning kui üks Foxi liustiku giididest just varingute ohtlikkusest rääkimise oli lõpetanud, tuiskas rühma poole keegi meesterahvas, kes juba kaugelt hüüdis: "Kas sa oled giid?"
Kümned inimesed olid varingut pealt näinud, tunnistades aupaklikkusega mürinat, mis jää murdumist saadab, kuid keegi polnud näinud, et kaks pisikest inimkuju just tol hetkel liustikukeele ette seisma olid jäänud - kui too närviline meesterahvas välja arvata. Ja üsna loomulikul kombel olid giidid esimesed, kelle poole ta abi järele jooksis.
Edasine on juba ajalugu ning suured mustad pealkirjad Uus-Meremaa päevalehtede uudiskülgedel. Kumbki vend suri silmapilkselt, omades äääääärmiselt väikest ellujäämise võimalust (sest varing oli suur), ning ühe kaevasid Foxi giidid sealsamas välja ja teise laiba uhtus jõgi nädal aega hiljem allavoolu välja. Sireen kostis tol päeval arvatavasti samamoodi, kui täna hommikul, ning kuigi ma ei tea, miks kiirabi tänasel rahulikul pühapäevasel hommikutunnil vaja võis minna, olen ma ometi teadlik, et kellelgi läks just nüüd ja praegu teise inimolendi abi tarvis.
Kõige eelnimetatu tõttu toimivad linnakeste kiirabibrigaadid vabatahtlikkuse alusel, ajades mehed-naised siis, kui kellelgi abi tarvis, kodudest ja töökohtadelt haiglahoone juurde ning lastes neil muul ajal tavalist "tsiviilelu" elada, olgu nad siis poemüüjad, giidid, põllumehed või taevas teab, mis ametimehed veel. Grahamilgi ripub St Johni neoonvärvides kiirabikostüüm ukse taga naela peal ja kui on parajasti tema valvekord, saab mehest liustikugiidi asemel mõneks tunniks brigaadi liige, kui vaja.
Signaal, millega brigaadi kokku aetakse, on pikk ja vali õhuhäire sireen. Keegi mõnd Teise maailmasõja teemalist filmi on vaadanud? Vot, kui nemad seal üle tänavate kaikuva "viiiiiiiiiiiiiiiiuuuu-viiiiiiiiiiiiiu-viiiiiiuuuuu" saatel keldritesse pagevad, on helipilt umbes samasugune, kui Foxis kümmekond minutit tagasi. Mis siin nüüd täna täpselt juhtunud on, ma ei tea, aga ju siis on kellelgi mingit esmaabi tarvis või on jälle aeg mõnd mägedes vigastada saanud matkajat evakueerida - neid tüüpe jagub siin turistipiirkonnale kohaselt nagu muda, kahjuks.
Minu jaoks on sireen tiba harjumatu asi. Esimest korda kuulsin ma teda kaks ööd tagasi, kui õhtul Andrew ja Jaredi juures filmi vaatasime ning linnasüdames asuv haiglahoone äkki huilgama pistis; teist korda ärkasin ma ta peale just nüüdsama, kell pool üheksa hommikul. Heli on rahutusttekitav, vali, ning saadab vähemasti minul külmajudinad selga mööda alla.
Eestis ma tean teoreetiliselt, et õnnetused juhtuvad ning enam-vähem igal hetkel on kusagil keegi, keda kas autovrakist välja lõigatakse või südamerikkega hospidali kihutatakse, aga Eestis mulle ei tuletata otseselt meelde, et näed, nüüd juhtus õnnetus, kui järgmise päeva uudisküljed, sopalehega eesotsas, välja arvata. Siin aga on täpselt teada, millal kiirabi tööle peab ruttama ning keegi hädas on ja see on justkui pidev meeldetuletus sellest, et inimesed ei ole rauast.
Möödunud suvel (Eesti talvel) jäid Foxis kaks austraallasest venda saja tonni liustikujää varingu alla. Tüübid läksid, ainult taevas teab, kuhu nad oma ajud unustanud olid, liustikukeele ette, kus mitmetonnised jääkamakad otse pea kohal ripuvad, ignoreerides kokku viit-kuut ohusilti, mis ütlesid küll selges inglise keeles, küll piltide näol, et mehed, ärge selles suunas jalutage, ning kui üks Foxi liustiku giididest just varingute ohtlikkusest rääkimise oli lõpetanud, tuiskas rühma poole keegi meesterahvas, kes juba kaugelt hüüdis: "Kas sa oled giid?"
Kümned inimesed olid varingut pealt näinud, tunnistades aupaklikkusega mürinat, mis jää murdumist saadab, kuid keegi polnud näinud, et kaks pisikest inimkuju just tol hetkel liustikukeele ette seisma olid jäänud - kui too närviline meesterahvas välja arvata. Ja üsna loomulikul kombel olid giidid esimesed, kelle poole ta abi järele jooksis.
Edasine on juba ajalugu ning suured mustad pealkirjad Uus-Meremaa päevalehtede uudiskülgedel. Kumbki vend suri silmapilkselt, omades äääääärmiselt väikest ellujäämise võimalust (sest varing oli suur), ning ühe kaevasid Foxi giidid sealsamas välja ja teise laiba uhtus jõgi nädal aega hiljem allavoolu välja. Sireen kostis tol päeval arvatavasti samamoodi, kui täna hommikul, ning kuigi ma ei tea, miks kiirabi tänasel rahulikul pühapäevasel hommikutunnil vaja võis minna, olen ma ometi teadlik, et kellelgi läks just nüüd ja praegu teise inimolendi abi tarvis.
Ikka veel Foxil
Laupäev. Magasin sajani - või siis õigemini magasin sajani siis, kui õnnestus pärast tavalist ärkamisaega (6.00) jälle unne suikuda. Päike paistab. Soe on.
Rääkisime eile Mariuse ja Malcolmiga pikalt-laialt, kuidas ja mis tingimustel ma Foxi liustikule giidiks saan tulla. Kõige suurem kitsaskoht on sealjuures mu (kuradima) viisa, mis ei lase eestlastel enam kui 3 kuud ühe firma juures püsida, ehk siis lihtsamalt väljendudes: et ma saaksin Foxi liustikule jääda, peaksid Marius ja Malcolm leidma viisi, kuidas mulle pikk tööluba migratsiooniameti kaudu saada.
Hetkeseis on see, et suurem osa liustikumatku on läbi tehtud, katseaeg läbi, giidide seas mitu head sõpra tekkinud ja otsus, mis minuga peale hakatakse, saabub alles augustikuus. Enne juulikuu lõppu, kui pole veel teada, mitu liustikukogemusega kiwit suveperioodiks tööle tahab tulla, ei saa nad mulle ka kõige parema tahtmise juures ei "jah" ega "ei" öelda.
Ega's midagi, pöidlad pihku. Kui ma sel aastal ka läbi peaksin põruma, siis tuleb lihtsalt pärast ülikooli lõppu ja loodetavasti suuremat liustikukogemust tagasi tulla ning konkurss kinni panna. Hetkel aga olen veel natuke aega Foxis, Grahamil on täna sünnipäev ning Jarediga tahaks natuke matkamas käia, ja kui tekivad uued ideed, mis edasi peale hakata, annan teada.
Praegu aga lähen oma päikesepruunide põskedega kuhugi muru peale, võtan ette Jim Wickwire'i "Addicted to danger" ning kavatsen seni, kuni giidid päevalt tagasi tulevad, raamatu seltsis veeta. Seejärel läheme kogu bandega pubisse Grahami sünnipäeva tähistama ning homme saab jälle sajani magada.
Elu on praegu uskumatult ilus.
Rääkisime eile Mariuse ja Malcolmiga pikalt-laialt, kuidas ja mis tingimustel ma Foxi liustikule giidiks saan tulla. Kõige suurem kitsaskoht on sealjuures mu (kuradima) viisa, mis ei lase eestlastel enam kui 3 kuud ühe firma juures püsida, ehk siis lihtsamalt väljendudes: et ma saaksin Foxi liustikule jääda, peaksid Marius ja Malcolm leidma viisi, kuidas mulle pikk tööluba migratsiooniameti kaudu saada.
Hetkeseis on see, et suurem osa liustikumatku on läbi tehtud, katseaeg läbi, giidide seas mitu head sõpra tekkinud ja otsus, mis minuga peale hakatakse, saabub alles augustikuus. Enne juulikuu lõppu, kui pole veel teada, mitu liustikukogemusega kiwit suveperioodiks tööle tahab tulla, ei saa nad mulle ka kõige parema tahtmise juures ei "jah" ega "ei" öelda.
Ega's midagi, pöidlad pihku. Kui ma sel aastal ka läbi peaksin põruma, siis tuleb lihtsalt pärast ülikooli lõppu ja loodetavasti suuremat liustikukogemust tagasi tulla ning konkurss kinni panna. Hetkel aga olen veel natuke aega Foxis, Grahamil on täna sünnipäev ning Jarediga tahaks natuke matkamas käia, ja kui tekivad uued ideed, mis edasi peale hakata, annan teada.
Praegu aga lähen oma päikesepruunide põskedega kuhugi muru peale, võtan ette Jim Wickwire'i "Addicted to danger" ning kavatsen seni, kuni giidid päevalt tagasi tulevad, raamatu seltsis veeta. Seejärel läheme kogu bandega pubisse Grahami sünnipäeva tähistama ning homme saab jälle sajani magada.
Elu on praegu uskumatult ilus.
Fotosid kahelt helikopterimatkalt, mis eile tehtud said
Päikese kätte jõudnuna koukisin fliisi jope alt välja, kindad ja müts ja kaelasukk läksid kotti ning sääristel-pükstel tuli hunnik õhutusavasid lahti teha. Kuna päikesekreemi kaasa ei võtnud, siis nina põles. Aga suu, otseloomulikult, naerul =).
Jared täidab giid-fotograafi ülesandeid.
Jah, see foto on õigetpidi. Jah, me läksime liustikukoopast selili läbi.
Jah, ja see foto on kah õigetpidi.
Hommikul, kui kraadiklaas alles -5 näitas.
Tamra joonistab jääle skeemi sellest, et liustiku akumulatsiooniala on sama suur kui Christchurchi linn.
Austraallane Gemma hüüdis matka viimast koobast läbides, et see on ta elu kõige ägedam päev olnud.
Pärastlõunal tagasi baasi jõudes.
Jared äsja-äsja päikese kätte jõudnuna, kui ta sai aru, et päikeseprillid on koju jäänud. "Ärge pange tähele, aga ma hakkan nüüd kõvasti kissitama," seletas noormees seltskonnale, kes täies mahus (välja arvatud Jared ise) prillitatud sai.
Jah, see foto on õigetpidi. Jah, me läksime liustikukoopast selili läbi.
Jah, ja see foto on kah õigetpidi.
Hommikul, kui kraadiklaas alles -5 näitas.
Tamra joonistab jääle skeemi sellest, et liustiku akumulatsiooniala on sama suur kui Christchurchi linn.
Austraallane Gemma hüüdis matka viimast koobast läbides, et see on ta elu kõige ägedam päev olnud.
Pärastlõunal tagasi baasi jõudes.
Jared äsja-äsja päikese kätte jõudnuna, kui ta sai aru, et päikeseprillid on koju jäänud. "Ärge pange tähele, aga ma hakkan nüüd kõvasti kissitama," seletas noormees seltskonnale, kes täies mahus (välja arvatud Jared ise) prillitatud sai.
Tellimine:
Postitused (Atom)