Kehaliste vajaduste välitingimustes rahuldamine [loe: põõsa taga sirtsutamine] on vist teema, mida ei saa tõsise näoga arutada. Vähemasti tirts nalja peab sekka sattuma, no nui neljaks, aga peab! Ja sama ka kirjutamise kohta: ei kujuta mina ette, kuidas saaksin jagada oma "antropoloogiliste vaatluste" järeldusi ilma, et ma samal ajal arvuti taga ei muheleks.
Postsovjeetlikule inimesele ei ole võsa vahel pissimises muidugi miskit imelikku. Tehtud, nähtud! Kõik need kooliekskursioonid, kui lapsed kooliõpetaja valju kisa saatel ("Poisid vasakule, tüdrukud paremale!") metsa vahele lastakse, või välikäimlateta rannaribad, kus päevitajad terved jalgrajad sisse on tallanud, või - noh, näiteid on hulganisti. Ei ole päris mugav ajaviide, jah, aga samas midagi ületamatult rasket kah ei ole: kui vaja pissile, siis vaja pissile. Punkt.
Täna aga hakkasin mõtlema, et see võib vahel ikka paras teater olla, pissipausi rituaalsus. Eriti veel linnakasvandikele.
Kui ma kolm aastat tagasi Dyeasse tööle läksin, siis tõsiasi, et mäel puudub välikäimla - lähimad olid kas alumisel või ülemisel parkimisplatsil, kuhu igaüks pääses hiljemalt iga 3 tunni järel - ei morjendanud ei minu ega kaaslaste meeli. Esiteks võis need kolm tundi ilma sirtsutamata olla küll, ja teiseks kui oligi vaja minna, siis, mets ümberringi, mis sul viga minna!
Ometi esines sealgi erinevaid sirtsutamistraditsioone.
Patty, meie linnalik hipi, taris alati metsa vahele kaasa pabertaskurätikuid, mida ta püha järjekindlusega sambla vahele toppis - ja mille laole me kusagil augustikuu keskpaigas ka peale sattusime, paludes nädalakoosolekul viisakalt ja nimesid nimetamata, et need, kes pabereid metsa vahele tassivad, neid sealt ka pärast välja tooksid.
Cara, vabameelne hing, ei teinud numbrit kuhugi kaugele silkamisest, vaid kükitas teest ehk nelja-viie meetri kaugusel, ajades asja ära ning tulles siis asjalikult ilmel tagasi.
Alguses ma olin kergelt "Öh?" sellise vaatepildi peale, aga samas, viisaka kokkuleppena pööravad ju kõik niikuinii silmad eemale, kui situatsioon aset leiab, ja mis sa sest siis ikka üritada kuhugi kaugele-kaugele ära jalutada, kui asi jummala loomulik. Nii et ma harjusin sellega ära.
(Mina kuulusin sellesse üldlevinud "roni üle mätaste 15 meetri kaugusele, kus metsaalune tiba võsasemaks läheb" klassi. Hall mass, mis teha.)
Teravmägedel tuli mul endised kombed muidugi ümber õppida. Sest, esiteks: kuradi külm oli, kui ilm käredaks tõmbas. Ja teiseks: kuhu sa ikka kükitad, kui maastikul ei ole ühtegi põõsast, puudest rääkimata?
Alguses ma muidugi üritasin valge inimese tavast, et kui juba "vabas looduses" pissitamiseks läheb, siis tuleb leida koht, kus keegi sind ei näe, kinni hoida. Näiteks mootorsaaniretkel tähendas selline "pissi, kus keegi sind ei näe" moto lühima tuisuvaaluni kahlamist.
Aga väikesed probleemid: poolemeetrise tuhlume puhul tõmbab selline minemakõndimine piisavalt palju tähelepanu, et ära nullida kogu see "lähen teiste silma alt ära" protseduuri mõttekus üldse. Rääkimatagi sellest, et kui oled lõpuks tuisuvaaluni jõudnud ning avastad, et ta, kuramus, ei paku üldse varju, siis on täpselt tunne, et... "No ja nüüd mida?"
Kuna meil oli omavahel vaikiv kokkulepe, et asjatajale pööratakse selg, siis see ei olnud kunagi probleem, kas tuisuvaal oli kõrge või ei olnud kõrge, aga mõtlemisainet pakkus selline seiklemine kõvasti - et kellele seda üldse vaja on, pissitajat peita.
(Mul tuli siis alati meelde katke Gary Paulseni raamatust "Winterdance", kus ta kirjeldas, kuidas ta jõudis keset Iditarodi rakendivõistlust korralikult ärapargitud koerarakendi juurde, mis oli rakend nagu rakend ikka, 16 elajat keset tühja lumevälja, ainult et... koerajuhti polnud kuskil näha. Tühjus.
Ja kuidas siis äkki 200 meetri kaugusel hakkas üks üksik põõsas värelema ja selle tagant ilmus välja rahulolev naisterahvas, kombinesooni kinni koukides. Ja kuidas Gary mõtles, et vaata naist: osaleb maailma kuulsamail rakendivõistlusel, kilomeetrite kaugusel lähimaist konkurentidest, keset inimtühja maastikku, aga leiab mahti, et parkida rakend, kõndida läbi paksu lume põõsani, teha seal asi ära, tagasi tulla - kuigi võiks kükitada otse kelgu kõrval ja seejärel kohe teele asuda.)
Ja teine asi muidugi külm, ja mitte ainult seetõttu, et oli puhtfüüsiliselt külm riideid seljast koukida, vaid ka seetõttu, et kui sul puudub mehelik vidin, siis kosmonaudi kombinesooni seest läbi kõigi kihtide taguotsani nikerdamine on ikka üle prahi palju nikerdamist, uskuge mind. Sisuliselt kogu ülemine osa tuleb lahti võtta ja alla tõmmata, et jõuda oma päris püksteni, nende all pika pesuni, seejärel lühikese pesuni - samal ajal kui ülemisel kehapoolel juba külm hakkab ja sõrmed külmuvad, kuna käpikutes seda kõike teha ei saa. Ebanormaalselt palju nikerdamist! Ja kui ei usu, siis küsige kellegi teise käest, kes on pidanud nendes ühes tükis kombinesoonides taguotsani jõudma. Kirgi kui palju. Kõva 3-4 minutit sebimist, ilma liialdamata.
(Mehed muidugi naersid, et ega see mehelik vidin ka väga palju abivalmim pole, sest kui õues on -20 ja tuul, siis ta, vuffel, ei taha neil kuidagi välja ulatuda. Nad näitasid muidugi sõrmedega, kui pikk-lühike kellelgi on, kui külm hakkab, aga see ei ole mul enam blogi kaudu edasiantav. Selle üle tuleb silmast-silma naerda!)
Igatahes kõik see kokku kasvatas mind selleni, et lisaks shewee kasutuselevõtule (pisike plastmassjubin, mis laseb naistel kõik kenasti püstijalu ära ajada. Põhimõtteliselt kunstnoku või nii :P, arktikas väga popp asi, ja on mu hilisematel matkakogemustel lahutamatu kaaslane olnud) läksin ma hoopis vabamaks kogu selle "teiste silma alt ära" traditsiooniga. Ei tasund mässamist ära, kui võis lihtsalt paluda, et õu, keera minutiks selg, onja?, ja eks ma siis ei mässanudki. Keegi ei mässanud.
Nüüd, Uus-Meremaal, on see mulle kõvasti nalja teinud.
Näiteks kuna me olime täna välja tagumises otsas, kus eluhooneteni on kõva pool kilomeetrit - kui mitte rohkem - siis minu jaoks oli täiesti ütlematagi loomulik see, et mis ma tast kõnnin, kui mul võimalik, hopsti!, üle aia hüpata ning kallakust tiba allapoole kõndida. Samamoodi kui teisedki.
Lea, seevastu, ei ole pea kuu aja järel ikka veel kogu selle outdoors-asjaga ära harjunud.
"Ma tahan WC-sse!"
(Maren) "Näe lippa sinna kaevu taha." [15 meetrit eemal, pool meetrit kõrge]
"Ää, see ei sobi."
(Kate) "No aga sa võid siis siinsamas auto taha minna" [10 meetrit eemal, 2 meetrit kõrge]
"Ma ei taha nii!"
(mina) "Aga miks sa lihtsalt kallakust alla ei kõnni?" [20 meetrit eemal, vist oma 20 meetrit sügavam kui meie pind]
"Nad ju näevad seal!"
(mina) "Kes näeb?"
"Pullid!"
(mina) "Ääää.... Sa teed nalja, onju?"
"Ei, ei tee!"
Jah, meil on vasikad üleaedseiks. Jah, ta jooksiski need pool kiltsa ühes ja pool teises suunas, üle salativagude hüpeldes. "Run, Forrest, run!" hüüdsin ma talle veel järele ja mõtlesin, et tere talv, on ikka viitsimist: kallaku taga ei ole ühtegi inimest, ühtegi hoonet, ainult karjamaa üksikute põõsastega, metsaga ääristatud, aga kuna vasikad on pealtvaatajaiks, siis näed, ei sobi.
Aga samas, mis ma ikka keksin: kolm aastat tagasi oleks ma võib-olla ka jooksmise ette võtnud. Praegu võin, jah, vajadusel ka vana hea "õu, keera korra selg" teemaga hakkama saada, aga enne, kui ma selle Teravmägede välikoolituse läbisin, oli kogu see WC rituaalika minu jaoks ka hästi suur ja tähtis asi. Et ikka ei nähtaks ja kuidas siis muidu.
Aga ometi... pagana naljakas on praegu teisi silkamas vaadata. Ise hoopis teistmoodi ju nüüd.
