Ma arvasin millegipärast, et last tuleb õpetada tassist jooma ja pudelist jooma, aga tuleb välja, et tühjagi ei pidanud - ise õppis. Vaatas nõudlikult otsa, kui me teed jõime, andsime siis talle ka kruusist proovida (taimeteed, mitte tavalist teed) ja nädal-kaks ning oligi valmis. Nüüd joob vabalt ja ei ole miskit.
Eile sõitsime autoga jõe äärde ujuma ning ulatasin lapsele veepudeli, millel voolik küljes. Ta on seda varem ka proovinud, aga pole vett kätte saanud - niisama, närimise pulk on see olnud - aga eile... klonks, klonks, klonks. Lihtsalt võttis ja jõi. Ja mina istusin tagaistmel umbes sellise näoga, et... eh?
Mis tuletab meelde kolmanda asja: weaning. Kuidas see eesti keeles on, ei tea.
Arvasin ka selle kohta, et tuleb õpetada ja lapsele äkki ei meeldi ja kuidas-millal seda täpselt teha, aga tuleb välja, et... ta ise teeb. Joob nii palju tassist ja pudelist vett, et rinnapiim ei ole enam huvitav. Elektripistikud ja raamatud ja ajalehed ja kõikvõimalik prügi - SEE on huvitav - ent rinnapiim... "Ah, okei, no kui sa pakud, eks ma siis proovin".
Nii kähku muutub kõik. Aega on äkki rohkem ja jõudu on rohkem ja kaalu on vähem ja laps roomab ringi ja kuidagi, noh, ilusam on lihtsalt kõik. Suvi ka ju.
Täna hommikul sai elamisloa eeltaotlus ära saadetud. Kesktalveks, võib-olla, oleme juba Christchurchis.
