Üle pika aja jutt

Kui ma teise Alaska suve alguses kohalikku politseijaoskonda kõndisin, et (uuesti) USA juhiload teha, küsis politseinik üllatusega: "Mis sa vanadega tegid? Eelmisel suvel ju tegid alles load!"

Ütlesin ausalt, et pidin Eestis USA juhiload ära andma, kui Eesti omi tegin. Et ankeedil oli mustvalgelt kirjas, et allkirja andes kinnitan, et mul ei ole teiste riikide juhilube, jaada-jaada-jaada.

Politseinik naeris ja ütles, et polnud vaja kellelgi midagi ära anda - et keegi kontrollida ei saa, nii et tulevikus hoidku aga load alles. Mina vaatasin suurte silmadega talle otsa ja ragistasin ajupulkasid, et kuidas siis nii, politseinikud ongi ju selleks, et seadusel silma peal hoida, kuidas ta mulle niimoodi ütleb, et hoidku USA load alles?

Või siis näiteks Eesti maksuametis tol kevadel: teadsin, et seaduse mõttes tuleb väljamaa sissetulekute pealt samuti tulumaksu maksta, ja kuna olin kenasti seadusekuulekas kodanik, siis deklareerisingi oma USA palga Eesti maksuametis ära. Hiiglama palju pabereid oli vaja täita, kusjuures: pangaväljavõtted, USA palgapaberid, ankeedid... Palju ma seda tulumaksu täpselt maksin, ei mäleta, aga vist oli 14 000 Eesti krooni. (Selle raha eest oleks ma tudengina saanud mitu-mitu kuud elada!)

Ja teate, mis? Isegi Eesti maksuametnik - mitte see, kes leti taga mu paberitega tegeles, vaid teine, kes sugulaste kaudu tuttav on - raputas selle asja peale pead ja ütles, et tonti ma seda deklareerisin kõike, oleks võinud niisama jätta ja õppelaenu selle asemel tagasi maksta või miskit.

Ja ühest küljest ma sain temast aru: siin ma olin, kesise sissetulekuga tudeng, ja ausalt maksin kõiki oma makse, samas kui need suured maksupettusega tegelejad on ikka sadade tuhandete kaupa maksmata jätnud, vahel isegi rohkem.

Ent teisalt ma mõtlesin: aga kuidas ma saan teistelt eeldada, et nad seadusi täidavad, kui ma ise ei täida?

Aga nüüd, paar aastat vanemana ja Uus-Meremaa kultuuri rohkem ja rohkem sulandudes saan ma aru, et üks asi on see, mis seaduses sõna-sõnalt kirjas on ja hoopis teine on see, mis tulemusi see seadus annab.

Ja pikalt ma sel teemal siin kirjutama ei hakka, aga lühidalt selle USA juhiloa teemal, mis - nagu ma aru saan - Eesti meedias nüüd paar päeva laineid on löönud: politseinik, kes auto öisel teel seisma jättis, püüdis arvatavasti oma tööd ausalt teha. Ent millist vilja selline seik nüüd õigupoolest kandis, on hoopis teine jutt. Mina oleks trahvi teinud, palunud viisakalt juhiluba ära vahetada ja lasknud neil koju edasi sõita, aga mina ei ole politseinik, mina ei tea, kes ja kuidas talle pärast vastu vahtimist oleks andnud sellise minnalaskmise pärast.

Ja miks see mul niimoodi hingel kipitab ja kirjutama ajab, on see, et minu praeguses Uus-Meremaa töökohas mina samuti kõiki reegleid ei täida. Teadlikult. Sest tead, mis? Osad asjad, kui reegleid lõpuni täita, raiskavad inimeste aega, raha, närve ja mingit suurt kasu neist kah ei sünni. Ja isegi mu töökaaslane ütles ükspäe' selle peale, et tead, tee nii, nagu endal parem tundub, aga ole lihtsalt valmis enda otsuste eest pärast seisma ka, kui vaja läheb.

Sel nädalal ma seisin, näiteks - ütlesin ausalt bossile, et tead, ma saan aru, et see ei ole siin meie protseduur, aga tead, mida? Sind polnud tööl, toda inimest polnud tööl ja lõppude lõpuks see, mis oli oluline, oli see, et asi oleks õiglaselt lahendatud ja klient rahul, ja kui keegi tahabki mulle seepärast mingit ettekirjutust teha, tehku - aga ma teeks järgmine kord ikka samamoodi.

Ja boss ütles selle peale, kusjuures, samuti: "Ja oligi õige."

Ja see on, laias laastus, minu arust Eesti ja Uus-Meremaa vahe. Aga võib-olla ei olegi mitte nii väga Eesti ja Uus-Meremaa, vaid 28-aastase Manni ja 23-aastase Manni vahe.

Nüüd ma mõtlen esiteks enda peaga, mis on oluline, mitte aga ei tee nii, nagu riik või reeglid käsivad.

Ja Justinile ja Epule siinkohal pai.

Welcome to Estonia =)

Kodu

Ma tean, et ma olen Eestist kaua eemal olnud siis, kui ma näen laulupeo videot ja... pisarad vajuvad silma.

Millal järgmine laulupidu on? 2014? Ei tea, kas õnnestub ehk külla tulla?

Mh.

Eesti keelest

Minge pekki kui kehvaks mu eesti keel on jäänud!

Posu eestlasi käisid paar nädalat tagasi ōhtusöögil; täna käisid poisid korraks üleval mäe peal pilti tegemas ja pärast ajasime värava juures juttu. Ossa siga kui raske on sōnu leida...

Uus aasta, uued tuuled

Okei, sõbrad, ma pean paar asja üles tunnistama.

Esiteks see, et ma olen nüüd juba tükimat aega inglise keeles bloginud ning pole aadressi ei sõpradele ega tuttavatele jaganud. Hea oli kirjutada, ilma et keegi vaataks ;), ja blogiga on hea esiteks "oma stiil" üles leida, enne kui keegi ütlema tuleb, et mis tunne on ja kuidas välja näeb.

Mina ja kirjutamine oleme vägikaigast vedanud üksteisega. Eks kusagil kuklatundega ma teadsin küll, et aju inglise keelele ümber on lülitumas, aga ega ma ei tahtnud selle tundega kaasa minna. Eesti keel on oluline, kirjutamine eesti keeles on oluline.

Aga point on see, et mu eestikeelsed laused hakkasid end inglisekeelseks ümber seadma. Sõnad olid eestikeelsed, jah, aga järjekord enam mitte. Istusin ja vandusin raamatu kallal, vaatasin lauseid ja mõtlesin, et kurat, ei kõla hästi, noh! Ja siis mingi hetk taipasin, et... kurat, aga ongi inglisekeelne stiil ju. Ma ei mäleta, mis lause see oli, aga ma mäletan toda äratundmise hetke, kui... ütlesin sama lause iseendale inglise keeles ja sain aru, et inglise keeles ta kõlab hästi. Ja miks ta kõlas hästi?

Sest ma olin selle lause inglise keeles "välja mõelnud". Ma kirjutasin eestikeelseid lauseid, aga sisuliselt ma mõtlesin juba inglise keeles ja "tõlkisin" neid sõnu peas ühest keelest teise.

Ühest küljest oli äge tunne. Et oh, inglise keel tuleb lõpuks! Aga teisest küljest oli... mõru.

Mida ma kirjastajale ütlen? Aga toimetajale?

Tükk aega jagelesin, aga mingi hetk lõin käega, et kui Justini inglisekeelne raamat kunagi edukalt eesti keelde ümber tõlgiti, ja nii paljud raamatud veel, siis suudetakse ka see ümber tõlkida. Ei kirjastaja ega toimetajaga ei ole ühendust võtnud, aga eks ma kogun sellekski hoogu...

Teiseks siis: töötan raamatu kallal. Ja tuleb, vaikselt tuleb. Mida vähem ma "punnin" ja mida rohkem ma iseendal lihtsalt "lobiseda" lasen, seda mõnusamalt tuleb, ja iseendalgi on mõnusam lugeda.

Kolmandaks: tänasest saati olen taas tööinimeste sekka astunud. Poiss on paar korda nädalas naabrinaise juures hoiul ning mina siinsamas Lytteltoni laheäärsetes mägedes tööl. Living Springs on kohanimi.

Neljandaks: kommentaarid lükkan blogis taas lahti. Christchurchi kolimisega - ja pigem enne seda Wanakas "kinni olles" (kuna tööloa tõttu ei saanud ma kuhugi mujale minna) - sai kõvasti hinge kaevatud, et mida ma tahan ja mis on oluline ja kes on olulised ja kes ma üldse selline olen. Ja ega neid vastuseid kõiki pole veel, ja kõik alati muutub ju, nii et kui vastused tulevadki, siis mingi aja pärast nad aeguvad ära, aga praegu on tunne, et ma jaksan jälle natuke rohkem teisi inimesi kuulata. Mitte selles mõttes "kuulata", et ma nende soovitusi kohe kuulda võtan, vaid selles mõttes, et ma ei väsi kohe ära, kui keegi ütleb: "Tee nii," või: "Tee naa."

Vanemaks olemise asi vist: alguses on nii palju neid, kes õpetavad, kuidas on vaja ja mida on vaja; siis mingi aja pärast tekib trots; siis mingi hetk hakkab iseenda otsimine pihta ja siis, mingi hetk, tuleb arusaamine, et tegelikult on "minu viis" ka okei.

Aga tühja nüüd sellest. Pikaks jutustamiseks läks kätte ära =).

Lühidalt siis: eks ma mõnikord kirjutan siia edasi, aga peamiselt olen mina nüüd mujal. Millal Eestisse külla tulen, ei tea, ning millal teid kõiki näen, ei tea, aga kui te olete Uus-Meremaal, siis kirjutage mulle ja tulge külla =).

Ja kui päris köögilaua taha külla ei tule, siis virtuaalselt võib ka tulla. newzealanditisthen.blogspot.co.nz

Olulised hetked

Naabrid

Dave'i foto töölaua kohal