Minge pekki kui kehvaks mu eesti keel on jäänud!
Posu eestlasi käisid paar nädalat tagasi ōhtusöögil; täna käisid poisid korraks üleval mäe peal pilti tegemas ja pärast ajasime värava juures juttu. Ossa siga kui raske on sōnu leida...
Uus aasta, uued tuuled
Okei, sõbrad, ma pean paar asja üles tunnistama.
Esiteks see, et ma olen nüüd juba tükimat aega inglise keeles bloginud ning pole aadressi ei sõpradele ega tuttavatele jaganud. Hea oli kirjutada, ilma et keegi vaataks ;), ja blogiga on hea esiteks "oma stiil" üles leida, enne kui keegi ütlema tuleb, et mis tunne on ja kuidas välja näeb.
Mina ja kirjutamine oleme vägikaigast vedanud üksteisega. Eks kusagil kuklatundega ma teadsin küll, et aju inglise keelele ümber on lülitumas, aga ega ma ei tahtnud selle tundega kaasa minna. Eesti keel on oluline, kirjutamine eesti keeles on oluline.
Aga point on see, et mu eestikeelsed laused hakkasid end inglisekeelseks ümber seadma. Sõnad olid eestikeelsed, jah, aga järjekord enam mitte. Istusin ja vandusin raamatu kallal, vaatasin lauseid ja mõtlesin, et kurat, ei kõla hästi, noh! Ja siis mingi hetk taipasin, et... kurat, aga ongi inglisekeelne stiil ju. Ma ei mäleta, mis lause see oli, aga ma mäletan toda äratundmise hetke, kui... ütlesin sama lause iseendale inglise keeles ja sain aru, et inglise keeles ta kõlab hästi. Ja miks ta kõlas hästi?
Sest ma olin selle lause inglise keeles "välja mõelnud". Ma kirjutasin eestikeelseid lauseid, aga sisuliselt ma mõtlesin juba inglise keeles ja "tõlkisin" neid sõnu peas ühest keelest teise.
Ühest küljest oli äge tunne. Et oh, inglise keel tuleb lõpuks! Aga teisest küljest oli... mõru.
Mida ma kirjastajale ütlen? Aga toimetajale?
Tükk aega jagelesin, aga mingi hetk lõin käega, et kui Justini inglisekeelne raamat kunagi edukalt eesti keelde ümber tõlgiti, ja nii paljud raamatud veel, siis suudetakse ka see ümber tõlkida. Ei kirjastaja ega toimetajaga ei ole ühendust võtnud, aga eks ma kogun sellekski hoogu...
Teiseks siis: töötan raamatu kallal. Ja tuleb, vaikselt tuleb. Mida vähem ma "punnin" ja mida rohkem ma iseendal lihtsalt "lobiseda" lasen, seda mõnusamalt tuleb, ja iseendalgi on mõnusam lugeda.
Kolmandaks: tänasest saati olen taas tööinimeste sekka astunud. Poiss on paar korda nädalas naabrinaise juures hoiul ning mina siinsamas Lytteltoni laheäärsetes mägedes tööl. Living Springs on kohanimi.
Neljandaks: kommentaarid lükkan blogis taas lahti. Christchurchi kolimisega - ja pigem enne seda Wanakas "kinni olles" (kuna tööloa tõttu ei saanud ma kuhugi mujale minna) - sai kõvasti hinge kaevatud, et mida ma tahan ja mis on oluline ja kes on olulised ja kes ma üldse selline olen. Ja ega neid vastuseid kõiki pole veel, ja kõik alati muutub ju, nii et kui vastused tulevadki, siis mingi aja pärast nad aeguvad ära, aga praegu on tunne, et ma jaksan jälle natuke rohkem teisi inimesi kuulata. Mitte selles mõttes "kuulata", et ma nende soovitusi kohe kuulda võtan, vaid selles mõttes, et ma ei väsi kohe ära, kui keegi ütleb: "Tee nii," või: "Tee naa."
Vanemaks olemise asi vist: alguses on nii palju neid, kes õpetavad, kuidas on vaja ja mida on vaja; siis mingi aja pärast tekib trots; siis mingi hetk hakkab iseenda otsimine pihta ja siis, mingi hetk, tuleb arusaamine, et tegelikult on "minu viis" ka okei.
Aga tühja nüüd sellest. Pikaks jutustamiseks läks kätte ära =).
Lühidalt siis: eks ma mõnikord kirjutan siia edasi, aga peamiselt olen mina nüüd mujal. Millal Eestisse külla tulen, ei tea, ning millal teid kõiki näen, ei tea, aga kui te olete Uus-Meremaal, siis kirjutage mulle ja tulge külla =).
Ja kui päris köögilaua taha külla ei tule, siis virtuaalselt võib ka tulla. newzealanditisthen.blogspot.co.nz
Esiteks see, et ma olen nüüd juba tükimat aega inglise keeles bloginud ning pole aadressi ei sõpradele ega tuttavatele jaganud. Hea oli kirjutada, ilma et keegi vaataks ;), ja blogiga on hea esiteks "oma stiil" üles leida, enne kui keegi ütlema tuleb, et mis tunne on ja kuidas välja näeb.
Mina ja kirjutamine oleme vägikaigast vedanud üksteisega. Eks kusagil kuklatundega ma teadsin küll, et aju inglise keelele ümber on lülitumas, aga ega ma ei tahtnud selle tundega kaasa minna. Eesti keel on oluline, kirjutamine eesti keeles on oluline.
Aga point on see, et mu eestikeelsed laused hakkasid end inglisekeelseks ümber seadma. Sõnad olid eestikeelsed, jah, aga järjekord enam mitte. Istusin ja vandusin raamatu kallal, vaatasin lauseid ja mõtlesin, et kurat, ei kõla hästi, noh! Ja siis mingi hetk taipasin, et... kurat, aga ongi inglisekeelne stiil ju. Ma ei mäleta, mis lause see oli, aga ma mäletan toda äratundmise hetke, kui... ütlesin sama lause iseendale inglise keeles ja sain aru, et inglise keeles ta kõlab hästi. Ja miks ta kõlas hästi?
Sest ma olin selle lause inglise keeles "välja mõelnud". Ma kirjutasin eestikeelseid lauseid, aga sisuliselt ma mõtlesin juba inglise keeles ja "tõlkisin" neid sõnu peas ühest keelest teise.
Ühest küljest oli äge tunne. Et oh, inglise keel tuleb lõpuks! Aga teisest küljest oli... mõru.
Mida ma kirjastajale ütlen? Aga toimetajale?
Tükk aega jagelesin, aga mingi hetk lõin käega, et kui Justini inglisekeelne raamat kunagi edukalt eesti keelde ümber tõlgiti, ja nii paljud raamatud veel, siis suudetakse ka see ümber tõlkida. Ei kirjastaja ega toimetajaga ei ole ühendust võtnud, aga eks ma kogun sellekski hoogu...
Teiseks siis: töötan raamatu kallal. Ja tuleb, vaikselt tuleb. Mida vähem ma "punnin" ja mida rohkem ma iseendal lihtsalt "lobiseda" lasen, seda mõnusamalt tuleb, ja iseendalgi on mõnusam lugeda.
Kolmandaks: tänasest saati olen taas tööinimeste sekka astunud. Poiss on paar korda nädalas naabrinaise juures hoiul ning mina siinsamas Lytteltoni laheäärsetes mägedes tööl. Living Springs on kohanimi.
Neljandaks: kommentaarid lükkan blogis taas lahti. Christchurchi kolimisega - ja pigem enne seda Wanakas "kinni olles" (kuna tööloa tõttu ei saanud ma kuhugi mujale minna) - sai kõvasti hinge kaevatud, et mida ma tahan ja mis on oluline ja kes on olulised ja kes ma üldse selline olen. Ja ega neid vastuseid kõiki pole veel, ja kõik alati muutub ju, nii et kui vastused tulevadki, siis mingi aja pärast nad aeguvad ära, aga praegu on tunne, et ma jaksan jälle natuke rohkem teisi inimesi kuulata. Mitte selles mõttes "kuulata", et ma nende soovitusi kohe kuulda võtan, vaid selles mõttes, et ma ei väsi kohe ära, kui keegi ütleb: "Tee nii," või: "Tee naa."
Vanemaks olemise asi vist: alguses on nii palju neid, kes õpetavad, kuidas on vaja ja mida on vaja; siis mingi aja pärast tekib trots; siis mingi hetk hakkab iseenda otsimine pihta ja siis, mingi hetk, tuleb arusaamine, et tegelikult on "minu viis" ka okei.
Aga tühja nüüd sellest. Pikaks jutustamiseks läks kätte ära =).
Lühidalt siis: eks ma mõnikord kirjutan siia edasi, aga peamiselt olen mina nüüd mujal. Millal Eestisse külla tulen, ei tea, ning millal teid kõiki näen, ei tea, aga kui te olete Uus-Meremaal, siis kirjutage mulle ja tulge külla =).
Ja kui päris köögilaua taha külla ei tule, siis virtuaalselt võib ka tulla. newzealanditisthen.blogspot.co.nz
Lihtsalt hakkaski kõndima
Poiss on 21 kuud vana, eks, ja polnud siiamaani kõndima hakkanud. (Pange tähele, ma kirjutasin polnud, mitte pole ;).) Perearst vaatas asja, lastearst vaatas asja, ei miskit.
Ja täna lihtsalt... hakkas kõndima. 3-4 minutit tuuritas minu ja Martyni vahet, siis tõin köögist kaamera ja sättisin ahjuvõre peale filmima. Tunne oli täpselt selline, et... möh? Lihtsalt hakkasidki kõndima või? =)
Kurat, lapsevanem on ikka nii äge olla! =)
Ja täna lihtsalt... hakkas kõndima. 3-4 minutit tuuritas minu ja Martyni vahet, siis tõin köögist kaamera ja sättisin ahjuvõre peale filmima. Tunne oli täpselt selline, et... möh? Lihtsalt hakkasidki kõndima või? =)
Kurat, lapsevanem on ikka nii äge olla! =)
Tellimine:
Postitused (Atom)